Kuidas me eelmisel aastal Haapsallu sattusime

Juhused, juhused, juhused... Üleeelmise aasta sügisel olid arooniapõõsad jälle end ületanud. Kahe suure põõsa pealt oli juba 5 peret oma noosi saanud ja ikka ämbritega. Marju oli veel. Ja veel. Ja veel. Sõbranna Leale lähenesin siis kavalusega, sest juba säutsusid aias rästad. Lindudele olen alati aias hea meelega saaki jätnud, aga kui seda on liiga palju, siis ei jõua autot ja aiamööblit küürida. 

Mina: Lea, tule korjame sulle arooniaid!

Lea: Ei taha, mis ma nendega teen, kõik kohad juba hoidiseid täis!

Mina: Aga sa tee veini!

Lea: Misasja! Mis veini?

Mina: Väga lihtne, ma olen juba mitu veini teinud ja väga head on.

Lea: Mismoodi seda tehakse?

Mina: Väga lihtne (ja järgnes lühike õpetus ning sujuv suunamine Veinivilla kodulehele)

Paari kuu pärast kutsus Lea mind oma veini maitsma. Vein oli minu meelest SUPER! Mul endal ei olnud ükski vein veel nii hästi välja tulnud. 

Mina: See on ju konkursi vein!!!

Lea: Mis konkursi?

Mina: Koduveini konkursi.

Lea: Mis see veel on?

Mina: No olevat selline konkurss, lähme uurime netist järele!

Lea: Ah, ei tea...

Mina: Mina tean!

Veel mõnede kuude pärast:

Mina: On sul vein konkursile ära saadetud?

Lea: No sa ei jäta mind enne ju rahule, ju tuleb saata.

Mina: (muhelesin rahulolevalt)

Ja siis läks nii:

http://www.saartehaal.ee/2012/05/09/karala-kange-kandis-kuressaare-veinimeistri-konkursi-finaali/

Ja siis oli nii:

Rahvažürii

Paremal Lea

Vasakul võitja, paremal linnapea

Homseni Haapsalus!;)

Üks tont...

...käib Veinikojas ringi.

Veinimuuvi

Ma olen ju kindlasti juba kurtnud, kui kolehirmus tüütu töö on pudelitelt siltide kraapimine, nende pesemine ja kuivatamine? Täna oligi see päev. Aga. Selmet viriseda... No vaadake ise:)))))))))

Leedriõie vein lööb laineid

Meil oli kunagi üks  pensionipõlve pidav tark naabripapa, kellega oli tore üle aia juttu puhuda. Kord tunnistas ta, et enne, kui  meie talle naabriks tulime, oli ta pidanud salajast võitlust meie aias kasvanud mustade leedritega. Nimelt kippusid need liigselt vohama ja peale selle, et need tema aias päikest varjasid, hakkas tänu lindudele ka igale poole soovimatuid taimekesi ilmuma. Nii oli ta salamisi aialippide vahelt leedritüvedesse auke puurinud ja sinna sisse soolhapet sokutanud. Nüüd on sellest jutuajamisest juba üle 20 aasta möödas ja oleme meiegi aastate jooksul selle "vaenlasega" aeg ajalt ebavõrdset võitlust pidanud. Leeder ainult naerab ja suurimad isendid kõrguvad juba üle õunapuudegi. 

Niisugune "põõsake"  ongi meil tagaaias nõukaaegse laohoone seina taga, kõrgust teist nii palju veel.  Kes oleks võinud arvata, et selle vana vaenlase üle ühel ilusal päeval veel uhkust tunnen!?

Millegi pärast neile meeldib siin nii väga ja las nad siis olla. Rubriigist muna õpetab kana tasub ära nimetada me noorema poja veendumus - kasuta nutikalt ära seda, mis sul juba olemas on. Seda müstilist "midagi" ei pea ilma mööda taga otsima. Ja päris sageli on uus ja huvitav su oma nina all, oska seda vaid näha. Muidugi ei käi see tõde vaid leedrileiu kohta vaid tuleb kasuks üleüldse. Paar aastat olen leedrimarjadest moosi teinud (maitseb natuke põldmarja moodi) ja eelmisel aastal valmis õitest vein. 

Olevat ta ka hea ravimtaim liigesehaiguste vastu ja marjad sobivad köharohuks. Kuid marjad peavad olema hästi valminud ehk et täiesti mustad; punakad ja iseäranis rohelised marjad on 

MÜRGISED! 

Praegu ootan taas õite puhkemist, sest veinitegu läheb kindlalt kordamisele. Eelmisel aastal õitses puu juulis, sel aaastal tundub, et pea kuu aega varem. 

Küllap ootab nii mõnigi täpsemat retsepti veini tegemiseks, kuid seda mul anda ei ole.Õied läksid suure pudeli põhja ja happeks minu mäletamist mööda sidrunihape (espetsiaalne veini oma mõistagi) ning muidugi suhkur. Vaatasin Koduveini aabitsast lilleveinide retsepte ja nii ta tuli. Tunde järgi. Tegelikult usun, et leedriõie vein tuleb alati välja, sest taimel on lihtsalt niivõrd tugev maitse. 

 Ka veini enda kohta võib öelda - maitse asi. Mina temaga üldse alguses sina peale ei saanud. Kas nüüd just umbrohtu, aga mingit vänget metsalille meenutab ta küll. Kui Veinivilla perenaine pr Tiina Kuuler helistas, et kavatseb seda veini pakkuda otse-eetris Marko Reikopile, siis haaras mind kerge paanika (teadagi ju selle mehe otseütlemisi!). Soovitasin igaks juhuks juustu või midagi magusat kõrvale pakkuda, see oli ka mu kokast poja nägemus selle veini parimaks kasutuseks. Kuid helistaja ei lasknud mul lauset lõpetadagi: mitte mingil juhul, see vein on  niiii aromaatne ja niiiii hõrk ja sobib niisama maitsmiseks suu-re-pä-ra-selt! No selge. Nii seal saates tehtigi ja öeldi otse ka. Polnuks põhjust üldse pabistada, hinnang oli suu-re-pä-ra-ne ja natuke rohkemgi veel:) 

Pitsivaht (Must leeder/Smabucus  nigra)

Rabarberiküsimused

Küsimus nr 1 - mida tegin sellest rabarberihunnikust?

Vale vastus!!! Ei teinud veini! Mahla tegin. Küsimus nr 2 - mitu liitrit mahla ma siis neist vartest ka välja aurutasin?

 Ja küsimus nr 3 - mida teha mahlaga? :) 

Kala ja vein

Meil siin saare peal on vahel nii, et kala on, kalamehi on ja kalasoovijaid on ka, aga kala ikka ei saa. Sest et kalamehel pole aega. Pole aega kala võrgust välja võtta. Sai siis eile ühe hea peretuttavast kalamehega aru peetud, et kuidas siis saaks ikkagi kala, kui kala on, aga kalamehel pole aega. Pakkus teine välja, et toob mulle kalad koos võrkudega. Hommikuks oligi kast trepi peal. 

Alguses oli päris tore. Soe, päikseline suvepäev, harutad muudkui kastist võrgulina, päästad sealt välja kalakesi ja puhastad ühtlasi ka võrgud meresodist. Esimene võrk oli kõige hullem, oli see ju tõenäoliselt kaldale kõige lähemal. Kalu oli keskmiselt. Peale esimese võrgu klaarimist oleks justkui elutööga hakkama saanud. Kella ei vaadanud, aga küllap paar tundi ikka läks. Töö sai aina rohkem käppa ja järgmised kolm võrku olid õnneks puhtamad ka. Ühes võrgus oli 3 kala. Viimases ka üks tuulehaug ja üks ümarmudil.

Viimane võrk oli nii sassis ja keerdus, kui üldse olla saab. Kahest küünest jäin ilma. Jalatallad hakkasid  ümmarguseks muutuma. Päike kõrvetas kaela. Mõtlesin aina rohkem ja rohkem sellele, et eks ju veinitegemise juures ka ole kõige ajamahukam ja tüütum töö pudelite pesemine, desinfitseerimine ja vanade siltide maha kraapimine. 

Kui me läheme heasse söögikohta, siis eeldame, et seal pakutava tooraine oleks kohalik, värske, öko, mahe ja mida kõike veel. Ja olla võiks kõik see suhteliselt odav, sest mis see ahven ja koduleib ja kartul ja lihtne veinike, siis ikka ära ei maksa - kasvab ju kõik siinsamas põllul, aias, metsas ja meres, mine ja võta! Minu tänane kalasaak oli ämbritäis särge ja paar kilo ahvenat. Mõnikord ei ole kalamehe võrkudes ogalikupoegagi, aga see-eest muda ja lintsi kilode kaupa. Neli paadisõitu võrke viies-tuues on võtnud hulga bensiiniliitreid...

Võrkude puhastamiseks kulus mul 4 tundi, õnn et kala rohkem ei olnud! Kalamehel läheb see töö muidugi kiiremini, aga tema peaks selle kala veel kuhugi viima ja maksudest-lubadest ma üldse ei räägi. Kui ma töötegemise keskel mõtlesin, et need kalad peaks küll nüüd poole hinnaga saama, siis lõpetades mõtlesin juba, et see kalamees peaks mulle praegu hoopis peale maksma! :) Ja imestan nüüd hoopistükkis, et kuidas söök-jook ja muud teenused meil ometi küll nii odavad  olla saavad!?

Suur tahe, palju aega, nobedad näpud, oskused, head abilised, kolme hobuse töökus, isegi palju raha võib sul olla, kuid kui ilm ja saatus ei soosi, siis  vot ei  tule vahuveini sisse õiget mulli ja omakasvatatud arbuus vot ei lähe roosamaks kui õhkõrnroosa. Aga ega nad seepärast söömata-joomata jää. Tasuta käes ju ;)

Kolm musta marja. Südamest.

Käärimise lõpetas üks tume ja tõmmu vein, millel nn töönimeks praegu "Kolm musta marja". Värskeid marju veel ju ei ole, need kolm marja on talve vapralt üle elanud - kes purgis, kes pudelis, kes sügavkülmas. Märjuke oli kenasti kuivaks käärinud, kraade 12 ringis. Sai teist kurnatud, loksutatud, segatud ja veelkord kurnatud. Kadugu süsihappegaas ja sade! 

Veinike sai lisaks veel ka selitusained ja rändas vaiksesse, rahulikku, jahedasse kohta endas selgust saama. Veel on aega mõelda, kas lisada siiski veidi suhkrut? Äkki tooks killuke magusat kolme musta marja iseloomud paremini välja ja äkki saaksime siis teada, kes neist kolmest see kõikse tegijam? 

Ega ma ei ole ju teile meelega öelnud, mis need marjad on. Seda öelge teie mulle! Esimene, kes kolm musta marja õigesti ära nimetab, saab... No mida küll auhinnaks pakkuda...? Ahjaa, esimene saab sellesama veini! Mu head pärissõbrad-degustaatorid, teie saate Kolme musta marja niikuinii maitsta, seetõttu ärge palun siseringi infot teades mängu liiga lihtsaks ja lühikeseks tehke. Rõõmsat nuputamist! 

Muide selle veini sisse panin ma peale salamarjade veel ka südame. Äkki saab ta nimeks hoopis Südameasi või koguni Saäramusüdasüdasüdaniiärevaltlöölöölööjäävaitminusüdasüdasüdaheadöödheadööd?