Viinakuul ei vingu

Nii tegin ma eelmisel nädalavahetusel veini, millel oleks ka elu sees. Lihtne punane vein, tehtud aroonia-kirsilehe tõmmisest. Tegelikult segasin ja loksutasin hoopis süsihappegaasi välja.:)

Õunavein aga kääris seekord kuidagi kahtlaselt vähe aega, panin talle suhkrut juurde ja vaniljekauna ka ning keerasin pärmi uuesti alt üles. Ega see tark tegu vist ei olnud. Mingit ülienergilist käärimist uuesti ei alanud ja nüüd juba kahetsen, et suuresti põhja settinud pärmi jälle laiali ajasin. Kraadisin ka, nii punast kui õunakat ja nende näitudega jäin rahule. 

Köögikappide koristusaktsioon lõppes kõige suuremate kasudega lindudele. Talv võib tulla.

Eelmisel nädalal olin koolilaps ja vanaema ühtaegu. See sai küll selgeks, et vaprat hiirekest ei  maksa mängida ja järgmisel 99-l õppenädalal on mul tööl kindlasti asendaja. Sest et see eriala on selline, mis neelab sind endasse ja neelatuna on seal nii tore olla, et reaalsusesse väga tulla ei tahagi. 

Elus esimest korda sellise seadeldise taga.

Need pildid on vaid ühest õppeainest, oli muudki - erialasest matemaatikast  tüpograafiani. Ja mingil hetkel, ühel ilusal õhtul, kogu selle virr-varri vahepeal tegin ettevalmistusi ühe suvise kadakaveini villimiseks. Seekord mõtlesin, et lähen ja ostan pudelid poest, sest mida ma seal sodin ja kolistan pudelitega, kui kõik see pere koos ja pisipiiga ringi tatsamas.  Aga pood oli pudelid tagasi saatnud! Hooaeg olevat läbi ja kevadel tulevat need jälle müüki. Whaaaaaaat?!, nagu ütleb viimasel ajal telekas üks vahva tuttav tüdruk, keda muu eesti tunneb Padjaklubi Miša, mina aga Kristeli nime all. Mis mõttes on veinivillimisel üldse mingi hooaeg, seda tehakse ju koguaeg. Nii et ikkagi kolistasin ja sodisin. 

Leidsin ühe rekordpudeli ka. Sellel oli ei rohkem ega vähem, kui 8 silti ja sildikest peal! Ja ühelt Tšiili veini etiketilt leidsin vaibamustri, millist enam vähem minu vanaemagi kangastelgedel kudus. Viimane tähelepanek oli juba otseses seoses mu disainisuunaliste õpingutega. Juba märkan...

Praegu olen maal. Siin on ohhhhhhhhhhhh kui hea. Homme tahaks aga tollesama suvise kadakaveini lõplikult ära vormistada. Dekoratiivoksakesed tõime mere äärest ja on seekord mingi eriti pikaokkalise kadakasordi küljest pärit. Koduõue pihlakalt viin marju ka linna, sest mõttes mõlgub üks hoidis, mis ei ole siiski teps mitte vedelal kujul. 

Öunalugu rosinaga lõpus

Taas kordub kõik,
 kordub kõik...

Ilm muutub, tuul pöördub, kisub külmaks. Ainult üks päev oleks võinud veel soe olla. Aga pole parata. Niisiis esimesel külmal ja tuulisel päeval sai toimuma suur õunakorjamine. Veel hullem - ka nende pesemine. Ja seejärel sõit mahlapressija juurde. Ja seejärel sõit tagasi. Ja seejärel suur muruniit, et mitte öelda sügisene silotegu iilidega võidu. Ei midagi uut siin Päikese all. 

Öunu oli seekord parasjagu, sest lasime ju puud ära lõigata. Maalt tõime ka kaks kotitäit. Teist, kolmandat jne-ndat mahlategu õnneks seekord ei tule. Kui me muidugi ei murdu ja maanaabrimehe öunapakkumisele alla ei anna.

Pesemine. Brr, kaevuvesi on meil veel külmem, kui kraanivaesi. Meil on, jah, linnas kaev!

Öunasöit

Öuna-pirnimahl, öige magus. Kokku 85 liitrit.

Ahhaa, kui pliit mahlapottidega hõivatud, siis...;)

Kas taarat jätkub?

Vahuveinialge kah üles pandud. Ainult üks nõu. Seekord otsus selline.

Kuumad kotid

Tehase poisid halastasid meile jälle ja loovutasid lausa oma firma pakendeid:)

Aga egas ainult söök, jook, töö ja vaev sügisel meeles mõlgu. Pidu ikka ka. See lihtsalt tuleb igal aastal, kas tahad või mitte. Ja vahel on numbrid sihantsed ilusad, viksid ja poolümarad.

Aga seegi ei ole veel kõik! Üks suur uudis on veel. Siinkirjutaja läks jälle kooli. Sest kõik on ju viied niikuinii. Ei, ei läinud magistriõppesse sotsiaalteadust tegema. Hoopis ametit õppima, kolmandat juba. Kooli avalduse number oli ka 555. Ei, ei läinud kondiitriks või kokaks. Ka sotsiaalhooldust, mööblirestaureerimist ega muud kasulikku, tarvilikku ja  mõistlikku ametit mitte. Vaid minust sai hoopis... 

...multimeedia kujundaja I kursuse õpilane, tulevane veebidisainer:)

Ohverdus

Lugesin eile oma blogist täpselt aasta taguseid postitusi. Kus on ikka tegutsetud ja palju jõutud! Või pigem - põhjalik oldud. Kuna aga nüüd möödub enamus vaba aega maal, siis paratamatult linnategemised kuhjuvad. 

Sel nädalavahetusel tegin aga suure ohverduse ja jäin vaatamata kuldsele ilmale linna. Lausa tuppa. Villimist ootas 1 terve ja kaks poolikut veinipartiid. Pealegi kippusid miskisele tomatiportsule veinikärbsed ligi, seegi tuli purki ümber vormistada. Nii et Töö tänav pisaraid ei usu ja ma lihtsalt pidin ühe salati kokku keetma.

Kui alustada selle tööga reede õtul kell 8, siis maitsestamise kellaaeg on ju mitu tundi hiljem. Ja kui avastad, et maitsestada eriti millegagi ei olegi, siis tuleb ajusid ragistada. Vedas - välja mõtlesin! Soovitan seda nippi teilegi. Poes on müügil külmutatud köögivili - Itaalia roog vmt. Pakis on eraldi väike pakike maitseainetega. Vot selle ma oma salatisse puistasingi ja täiesti mõnus itaaliapärane tšatni tuli. Lisasin tomatitele ka porgandit, sibulat, küüslauku, suhkrut, soola, veidi õli ja äädikat ning ballastiks ja krõmpsuks jämedalt riivitud suvikõrvitsat. Nii et midagi jõuab selle kiire suve jooksul ikka hoidistekappi ka.

Veinide villimise ettevalmistusena käisin poest korke juurde toomas. Õudne pood see Bauhoff! Kui mingi kaup on sooduses, siis ostad seda nii palju, et lõpuks kulutad ikkagi rohkem, kui oleks kalleid tooteid ostes kulutanud. Aga nooh, tulpe pole ju kunagi üleliia.

Esimene vein, mis töösse läks, oli kadakas. See vein tuli seekord kohe algusest peale tume. Veini toore tuli Sõrvest, mere kaldalt. Ja virdesse lisasin nii mõnegi liitri vahtramahla. 

Ahsoo, oot-oot, seal kuskil enne veinitööd tõi noorproua Kristi ju mulle ämbritäie arooniaid! Läksin aeda kirsilehti tooma, et neist koos arooniatega mõnus tõmmis teha. Aias oli muudki - roosa pihlakas näitas oma esimese aasta hõredaid kobaraid, aga must leeder näitas oma paljusid raskeid kobaraid. Pirnid ja õunad ootavad mahlaks tegemist. Muru niitmist. Viinamarjad lõikamist. Ruttu tuppa!

Seekord oli mul ometigi abiline, kes kõige nigelama töö ära tegi, milleks on teadagi - pu-de-li-te pu-has-ta-mi-ne. Seda tööd jätkus samuti rohkem, kui üheks päevaks. Muss oli ka tema valitud. Parim uus on ikka hea vana. Ja muidugi puhta talendi vastu ei saa keegi mette:

Hingemuusikat tänavalt

Need pudelid on küll üks hää kaup. Õieti on nad ju korralikud liitrised karafinid. Ükskõik siis milleks, kas veini, jäävee või morsi jaoks. Keegi saab vahva kingituse. Ma ei tea veel, kes.

Kadakaga ühel pool (oh, kui kergelt need kolm sõna siia tulid, aega läks ju terve päev ja natuke pühapäevastki), jõudis järg punase õieveinini ja seejärel leedriõie veinini. Viimaseid kahte oli vähem. Jõudu ja energiat ka. Aga tehtud nad said. Sel aastal nii suure koguse ühekorraga villimist enam vast ette ei tule. 

Raamatupidamislikult võib öelda, et küpsema läks 48 pdl, üks 5-liitrine ja kaks 3-l karpi veini. Mõned pisikesed testikad ka. Üht-teist on veel käärimisnõus, nendega pole kiiret. Õunauputust õnneks ei ole. Pihlakad? Neid on tohutult, aga kas neist ka vein tuleb, ei tea.

Aias on nähtud suuresilmalisi suveputukaid. Järgmisel nädalal ootab südaeesti ja palju toredaid inimesi. Seejärel - kõik, kõik on uus septembrikuus ja kõik on viied ;)))

Oleks ja poleks

Täna oleksime me esimest päeva Krimmist tagasi olnud, kui me ei oleks oma plaane muutnud ja reisist loobunud. Ning kui kohe peale seda ei oleks ka lennufirma seda lennureisi tühistanud. Ja mitte ainult seda reisi. Tegelikult lõpetas AirBaltic Tallinn-Riia-Simferoopol reisid hoopistükkis ära. Isegi lennupiletite raha maksti meile 100% tagasi. Meie ei loobunud reisist sõja tõttu Ukrainas, aga lennufirma lõpetas lendamise ilmselt küll sel põhjusel. Meie läheme sinna viiendat korda ükskord niikuinii, aga see suvi tuli teisiti ja oli, uskumatu küll, aga isegi pisut parem, kui Krimmi reis. 

Krimmil ja minu enda veinindusel on vägagi suur seos. Oma teisel Krimmi reisil, mis toimus täpselt 25 a hiljem, kui esimene reis, õppisime me hindama valget kuiva kvaliteetveini. Massandra veinikelder ja tehas on seal küll kuulsaim, aga meie lemmikuks said hoopis Inkermani veinid. Eks me käi seal ju alati ühel ja samal ajal ja üks kindel kuupäev on meil seal eriti pidulik. Kuid Krimmi ja Jalta teemadesse ma praegu pikemalt kinni ei jääks - seda materjali on nende reiside kohta lihtsalt niivõrd palju, et tee või kolmas blogi veel:))) 

Krimm

Ja ega siis kodumailgi pidulikkusest puudu jää. Juba eelmisel suvel sai alguse üks veinike, mille said endale kingiks ühe juunikuise pulma külalised. Veidi aimu sellest andsin juba eelmisel aastal, aga nüüd, kui pulm peetud, võib pildid üles panna. Maitse ja meeldimise osas anti õnneks hääd tagasisidet. Ja kõige lõpuks sai värske abielumees tagasi ka oma pulmareisil kaotatud tutika abielusõrmuse. Lõpp hea...

Nädalavahetusel käisime aga juubelil ja sinna oli hea omaenese väikeste valgete käekestega valmistatud kingitus viia. Tripsuke salapärast punast ja kröömike karget leedriõit. Leeder va kurinahk, muideks õitseb jälle! No õigupoolest nägin koduaias ühteainsamat suurt õiesarikat, aga ikkagi. See on üks pöörane puu küll. Korjasin talt ämbrite viisi õisi ära ja nüüd on oksad ikkagi kõigele vaatamata megasuurte marjakobarate all lookas. 

Natuke nalja kah. Hoidiste ja mixide aeg on käes. Külmikus on seitset sorti testikaid ja proovikaid erinevates anumates. Nalja ei ole aga tegelikult mitte üks raas - siirupipudelile tuli kindluse mõttes peale kirjutada, et siirupipudelis on seekord tõepoolest siirup:)) 

 Selle suve jookide TOP on aga selline - maatõugu mündist jäävesi ja kadakavein. Kadakavein on pildil ikkagi Krimmist toodud plastpudelis. Nemad müüvad seal kõikvõimalikke lahtiseid veine ainult sellises taaras. Pudel on väheke vildakas, sest ruumi kokkuhoiu pärast sai see käsipagasis lömmi vajutatud.

Pretensioonitu vein

Enne, kui peategelase juurde jõuan, käin eilse ja tänase päeva lühidalt üle. Justkui tavaline nädalavahetus. Aga vat ei ole, kui ta eelneb puhkusele. Siis nagu ongi juba puhkus. Tükkis teine tunne. Jõuab nagu rohkem. Sifoonisin ära kadakaveini ja läks tema kõige "jahedamasse" kohta selituma. Prognoos on hea, ei olnud väga pärmine ja värv oli tumekuldne.

Vanemate juures käib saagikoristus, mis seal ju tegelikult koguaeg käib. Vahetasime paremaid palasid ja sõime kooki ka. Isa oli aga veidi kimpus - vihmaussi puudus käes, ei saa kalale! Tulime siis meie aeda kaevama, sest meil on ometi alati vihmausse. Tutkit! Portsukese ikka saime, aga kuiv, kuiv, kuiv...

Vanemate kindel aed ja varjupaik:)

Kuivamurega sai eile ka maale sõidetud. Seal aga olid kõik mu lillekesed ja muud uuekesed taimed veel suhteliselt naksis ja kaevus oli isegi veetase tõusnud. Kõige õnnelikum oli muidugi kiiiiiizu, kes kohe esimese viie minutiga oma sabatuti pisikesi takjalisi täis korjas. Ta oli üldse seda nägu, et olgu, täna ma vaatan niisama ringi, aga homme hakkab korralik jaht. Ta ei teadnud ju, et juba varahommikul topitakse ta puuri ja viiakse linna tagasi. 

Peale sauna maitsesime pokaalikese pretensioonitut. Tegelikult meeldis. Mekkisime seda vaheldumisi sügavkülmast võetud vahtramahlaga. Nädal tagasi villimise aegu ta eriti ei meeldinud. Aga see oli ka selline töine kiire mekkimine. Aru ma ikkagi ei taipa, mida see vein tahab. On ja ei ole. Pretensioonitu.

Ühe õrna ja vapra punasesõstra põõsa vabastasin kah tema koormast, oli ka viimane aeg. 

Inimesed on ikka ühed a-ru-saa-ma-tud loomad. Söövad pisikesi hapusid marju, selle asemel, et priskete hiirtega maiustada.

Aga ikkagi see kass pettis meid lõpuks ära. Õhtuhämaruses ta seal sauna ümber hiilis. Hommikul oli keset õuemuru ilus, suur hiir - täiesti kutupiilu. 

Ei ole see, mis tundub. Päikesetõus on. 

Ja mida hakata peale ühe pühapäeva varahommikuga? Läheks kalale? Läksin ja tulin üsna ruttu tagasi, sest kohe oli palav ja lahesopis hakkas kasvudekoristuse kombain ragistama. Kuressaare ilmselt pildistatuimast perekonnast sain aga paar head filmiklippi. Ühel ilusal jahedal päeval või ööl lõikan need kaadrid vaatamiskõlbulikuks. Seniks pilt 1/3-st perekonnast. 

Imede ime, et need pisikesed ja pehmed udusulepadjakesed peavad suured linnud juba paari kuu pärast lõunamaale kandma!?

No ja siis ei andnud ikka rahu, läksin kaevasin veel veidi ussimaad ja saak oli natuke parem kui eile. Aga suur saak, suur saak oli üks ilus pudel seal maa sees. Oma pooleliitrine. Noh, kuuri taga, krundi piiril, ma olen ju sellest veneaegsest prügindusest siin juba kirjutanud. See kõik oli enne meid. 

Ossa poiss, vaadake ise mis asi see on, saa või otsekohe ratsa rikkaks!:)))

http://www.ebay.com/itm/1960s-Vintage-Kru-evac-Yugoslavia-Cognac-RUBIN

Niisiis - ussid jälle papaale, mammaaga pisikese E. tatsamise videod arvutist üle vaadatud ja koju ja tänase põhitegevuse juurde. See edasi-tagasi sõidutatud vein ( Lugu: Kõik veinid on vaikinud ) ootas ka oma kapsleid ja silte. 

Kas saab pretensioonitumat nime ühel veinil olla?:)))

Oot, aga kuidas öeldaksegi? Kui sa ei saa olukorda muuta, siis muuda suhtumist sellesse. Seega - kuusevõrse-mündivarre vein on hoopis üks pretensioonikas vein! Näh ja kõik loksub paika, eks?