100. postitus!

Siin võiks olla ka alapealkiri: Millest ma tegin, millest teen ja millest ei teinudki veini.

Läheb kolmas puhkusenädal ja nüüd lõpuks olen jõudnud ka veinide manu. 

Kevadel tegin kangest Sörve kadakast kaks pütitäit kadakaveini. Üks neist on villitud, teine veel selitamisnõus. Üks tuttav, kes hiljuti esimest korda kadaka veini maitses, ütles üllatunult: Puu maitse! Eks see kadakas üks puine pöesas ole jah.

Kui hästi läheb, siis tuleb sügise poole sellest veinist eraldi postitus, sest sellega on üks lugu. 

Rabarberist ma veini EI teinud. Mõttes mõlkus midagi muud. Tegin kaks hoidist, milliseid kunagi varem teinud ei olnud.

Need on need kunagi ära visatud rabarberid,
mis mingi põhjapoolse mõttetu hunniku otsas veel rohkem kasvama hakkasid.

Restoranist saadud maitseelamus ja välja pinnitud retsept.
Täpselt samasugune ei tulnud, aga hea sellegi poolest.

Kuusevõrsed olid sel aastal eriti pikad, pehmed ja mahlakad. Münt nagu ikka - paras umbrohi.

Eelmisel aastal tuli selline vein kogemata hea välja.

Vahele üks pilt veebruarikuust. Need kolm päkapikku läksid tookord jahedasse ruumi selitusse - pihlakas, mündi-kummeli ja aroonia kirsilehega. Blogi on lihtsalt üks tänuväärne piltide ja tegevuste arhiveerimise koht.

Kevadisi arhiveerimisi veel... 

Sirelid ja üldse kõik õitsevad põõsad olid sel aastal ülimalt lopsakad. Sirelist ei ole ma kunagi veini teinud. Millegi pärast on raske uskuda, et vein tuleks sireliõite lõhna ja mitte maitse maitseline. Ega enne teada saa, kui teinud ei ole.

Leedriõie veini tegemisega olen ma praegu omadega viimse piiri peal, sest ilmselt mõne päeva pärast on suurem õitsemine lõppenud. Must leeder on üks selline põõsas, mis kinnitab, et muinasjuttudel on tegelikult tõepõhi all. Näiteks sellised muinasjutud, kus maha löödud lohepeade asemele uued kasvavad või kus magus puder muudkui voolab ja voolab ja mitte otsa ei saa. 

Nimelt kaevasin ma paar aastat tagasi aiast välja 4 leedritaime, mis rändasid kingituseks Tallinna. Sel aastal olid absoluutselt iga taime asemele uued kasvanud. Kaevasin need jälle välja. Pildilolev istik läks Karala küla poolt kingituseks Leedri külale, kes võitis Terevisiooni lemmikküla konkursi. Ja ma olen jummala kindel, et need nuhtlused hakkavad samadele kohtadele jälle uuesti kasvama! Pole vaja isegi "Havi käsul, minu soovil" öelda. Ikkagi on võimalik  siin elus mittemillestki midagi teha.

Lea

Leedripuu istiku ja leedriõie veini üleandmine (vein ei olnud minu tehtud)

Abrakadabra - lumivalgetest õitest saavad sitikmustad marjad

Suured pühad. Pihlakavein ja rukkileiva korvikesed heeringa- ja värske soolakurgiga:))

Kena Vein 2015

Üks kord elus saan ma teha sellise tembu, et avaldan oma blogis homse ajalehe artikli! Kusjuures ma pole seda isegi mitte ise kirjutanud. Aga selle sõna levitamine ja ürituse reklaamimine on mul toimetuse poolt täiesti lubatud. Palun väga, siin see on:

Tule ja osale Meie Maa koduveinide konkursil Kena Vein 2015!

Üritus toimub 12. septembril ja sellel osalemiseks pole vaja midagi muud, kui tuua oma veinid konkursile.

Kuueliikmeline žürii hindab kõikvõimalikest toorainetest valmistatud koduveine, kuid välja kuulutakse üks ja parim koduvein. Lisaks jagub eripreemiaid parimale õuna- ja marjaveinile ning auhind antakse ka parima disainiga pudelile.

Võistlusele tuleb esitada igast sordist kaks pudelit veini, et jätkuks maitsmiseks nii žüriile kui  huvilistele-degusteerijatele. 

Veine oodatakse 10. septembrini Meie Maa toimetusse. Hindamine toimub 12. septembril kohvikus Retro ning pärast seda kell 18 saavad kõik veinisõbrad kohviku ees tänaval veine maitsta. Samas kuulutatakse välja ka võitjad.

Kuna saarlased on lahke rahvas, võivad konkursil osaleda ka hiidlased ja mandriinimesed :) 

Mina osalen sellel konkursil ka kindlasti. 

Veiniblogis on viimasel ajal üsna vaikne olnud. Veinidega olen tegelenud, aga õige pisut. Kuidagi on nii juhtunud, et olen villinud tillukesi partiisid. Kui muidugi ühte pudelit võib partiiks nimetada. Nii on siin keelekastet saanud paar kena printsessi ja muidki toredaid kaasteelisi. 

Pihlakavein on siis nüüd lõpuks selge! Ei läinudki aastat. Villida oleks üht-teist veel ja villima lausa peab, sest leedriõied on kohe tulekul ja veininõud vaja vabastada. Eile panin käärima kuusevõrse-piparmündi veini. Umbes täpselt samasuguse, millest eelmisel aastal väga hea asi tuli ja mis enne väga heaks asjaks saamist peaaegu otsa sai. Kõigest sellest ja paljust muust kirjutan varsti pikemalt. Praegu pean vägisi magama minema, et hommikul suht koos päikesega tõusta ja eestimaa südamesse sõita. 

Talvevein ja kena kevade

Kolm vaba päeva on just paras aeg selleks, et peale koristamise, söögitegemise, pesu pesemise, poes käimise, ahju kütmise, kassi kammimise ja une täis magamise teha ära mõned asjad, mis kah ilmtingimata tegemist vajasid. Kahest päevast lõviosa läks veini villimisele ja tänu sellele sai korraks loodusesse ka. Vabatahtliku kadakapügajana nimelt. Siis veel - Google Maps`is tegin ühte põnevat kaardikihti. Eelmisel nädalal õnnestus näha ühte käsikirjalist dokumenti ja nüüd tahtsin need andmed vähe kaasaegsemasse vormi panna. Kaunid munad värvis ema ja koogi küpsetas mingi Hagar või Pagar. Pildistasin ja pilte töötlesin ka, aga aitab nüüd küll, enne kui veel midagi meelde tuleb:) 

Koduveini konkurss Saaremaal!

Nii on. Sügisel ta toimub. Tuttav ajakirjanik palus mul natuke teavet levitada ja seda ma siin nüüd teengi. Paluti muidugi lahkesti ka osalema, sest hindajana ma ennast kuigi pädevaks ei pea. Suurim mure paistabki neil hetkel olevat see, et kas ikka piisavalt osalejaid jätkub. 

Reegleid alles mõeldakse välja ja kui kellelgi on ses osas häid mõtteid, siis jõuate need veel vabalt korraldajatele edastada. Võib ka minu kaudu. Pistke see üks pudelikene siis kuhugi kindlasse kohta endal:)))

Meie Maa koduveini konkurss

Minul oli täna aga suurpäev. Villisin täiesti terve partii punast veini ühekorraga ära. Tegelikult jätkus tööd lausa kolmele päevale. Algus oli jälle muidugi jäkk, väkk, pähh, fui, iuu, öäkk ja brrr. Selles blogis on vist kõige sagedamini esinev väljend pudelite puhastamine. Olin juba vahepeal unustanud, et punase veini pudeleid on veel 3X vastikum puhastada, kui valge omi. Siltide kraapimisest kohati hullem veel on ebavõrdne võitlus lebraga.

Seekord sain õnneks appi rahvasaadiku, kes oli enne valimisi meie värava taha toonud ämbritäie kive. Eks ju pütti avades väike pettumus oli, sest tavaliselt pakendatakse sellistesse ämbrikestesse midagi söödavat,  -mett ning moosi ning.. või siis kasvõi heeringaid. 

Aga ütlen kohe ette ära, et juba on killustikust kaks korda vägagi palju kasu olnud. Esimene kasu oli jäätõrje asemel siis lebratõrje pudelipõhjadest. Igatahes aitäh, Kalle! 

Siiski oli mõni lebra nii visa, et ei allunud isegi poliitilisele mõjutamisele. Tuli  võtta kasutusele rahvatarkus ehk äädika ja sooda koosmõju. Ei olnud mul pääsu ka sildi- ja hiljem veel liimitõrjest. Käenahad kisuvad siiamaani. Ja kui loeb neid ridu praegu keegi, kes tunneb kedagi, kes teab kedagi, kes töötab Bauhofis või kuskil, siis palun öelge neile edasi, et veinitegemise hooaeg EI LÕPE sügisel ja ei alga kevadel uuesti vaid kestab terve aasta läbi! Eriti villimine. Nii et pudeleid ei pea igal sügisel müügilt ära korjama ja tagasi saatma, palun!

Edasi tuleb piltreportaaž palju lõbusamast osast. Aga kõige lõpus on pilt sellest, kuidas poliitkivikesed teist korda kasulikuks osutusid. No ja kui peakski veel taevast pussnuge ja pisikesi poisse tulema hakkama, eks siis hangib kive juurde. 

Vein, mis täna pudelitesse jõudis, on lihtne, kerge arooniavein väikese kirsilehe nüansiga. Vol 10 % kuiv ja mahe. 

Kivikesed poti põhja 

Nimevahetus ja teine töine päev

Täna on SUURE muutuse päev - blogi sai täiesti uue nime! 

Töö tänava veinikojast sai Veinilausuja. 

Lihtsalt eilse postituse pealkiri tundus äkki nii hea, nii paigas, nii õige ja nii minu kohta, et patt oleks olnud seda jätta kellelegi teisele:) Googeldasin ka, eesti keeles ei ole keegi ennast ega oma blogi ega oma veinikööki ega veinikohvikut veel niimoodi nimetanud. Ja kui ka nimetab, siis mina olen seal igatahes ristiema ja ootan erilist kohtlemist;)))

Aga täna jätkus töö veinikojas. Koda jääb ju ikka kojaks. Plaanimajandus oli siis selline, et tähelepanu ja toimetamist ootas kolm veintsukest - leedriõie, aroonia-kirsilehe ja pihlakas. Viimane oli juba kuus nädalat selginenud, kuid täit selgust seal muidugi veel ei paistnud. Olen ka varem kaks pihlakaveini teinud ja oskasin seda juba aimata. Kui tahad head värvi ja tugevamat maitset, siis töötled neid marju nii, et tekib ka rohkesti hõljumit. Kuid mul on ju nüüd filter! Eks ta üks s.tanikerdis ole, nagu mul siin abiline ütles. Aga küllap kunagi soetan ka mootori ja pumbaga riistapuu. See lihtsakene töötab aga nii pikalt, sest vein muudkui tilgub ja tilgub läbi paksu filtriketta. 10 liitrit tilkus 2 tundi ja 45 min! Muud poleks midagi, aga vein saab liiga palju õhku. 

UFO

Teine tänane töö oli pooliku leedriõieveini partii villimine. Kuna olin ka enne selle püti kallal käinud, siis mõtlesin, et säilivuse eesmärgil võiks lusikatäie piiritust pütti poetada. Ärgend sattuge paanikasse! Mingit kangestamist ei toimunud. Päriselt ka vein sellest piiritusetilgast kangemaks ei lähe, see katsetus on mul ammu tehtud. No kuulge, marineeritud kurkidele pannakse ju ka lusikatäis piiritust, kusjuures igasse purki. 

Piiritust ja viina oli mul järel likööri tegemisest. Aga no mitte ei mäletanud, kumb kummas pudelis oli. Küsisin siis mehelt, et kuule, kas sa tunneksid ära, kumb on piiritus ja kumb on viin? Temal läks nägu laia naeru täis ja vastus tuli eriti kiiresti  - tunneksin muidugi! Mina vastu, et oh, lahe.. või noh.. seesuuret.. ikka lõhna järgi?:))) 

Pudelisuude ja korkide mõõtmine

Umbes samal ajal või kuskil seal vahepeal tahtsin ka punase veini ümber sifoonida. Selle, mis mul käärimist kuidagi lõpetada ei suutnud. Nüüd aga ei olnud ma sealt enam tükk aega mulksu kuulnud. Ja nii kui olin seda mõelda jõudnud tegi see pudel JÄLLE ühe mulksu! Pidin ma seda nägema ja kuulma! Oleks ometi sellest roguskist seal kööginurgas lahti saanud. Ja oleks ka lõpuks teada saanud, mis imetegu seal pudeli sees küll on? Kaua tehtud kaunikene. 

Higistavad

Must lammas

Vasakul leedriõie-, paremal pihlakavein

Tegelikult tüdinesin täna sellest veinindusest lõpuks ära ka. Ainult nii palju ütlen veel, et leedriõie veini juurde leidsin ma eelmise aasta lõpus muide ideaalse suupiste. See on magus ja selle koostisosad on ehedad ja kodumaised, samas lihtsad ja õige maitsvad. Leedriõie vein ei ole just mu lemmikumaid olnud, kuid selle magusapalaga koos - viib keele alla.

Tänaseks olen kõik ära lausunud:)