Veinikoda ärkas korraks ellu

Juhtus olema üks linna-nädalavahetus. Villimata veinid lausa karjusid nurgas - villi meid ometi ükskord ära! Ei jäänudki muud üle. Vaatamata kõrvavalule. Aga milleks siis valuvaigistid olemas on. Kena tubane töö pealegi. 

Muide siin blogis on üks vana ving nüüd igaveseks lõppenud. Pudeleid ei ole enam tüütu puhastada. Küllap mõni on juba ammu imestanud, et no mida ta hädaldab, mis seal siis nii võimatut on? Ei olegi, nagu nüüd selgus. Peale keetmist, kolmepäevast leotamist, leeklambiga kõrvetamist, õli ja lahustiga tupsutamist, kuivalt kraapimist, kirumist, palumist ja viite aastat leidsin toimiva meetodi. Tavalise sooja vee. Palju õnne mulle. 

Ja sedagi ei leiutanud ma ise. Nimelt pakkus end ükskord appi pudeleid puhastama üks kallis pereliige. Töö sai kuidagi ruttu valmis ja küsisin temalt siis kannataja näoga, et noh, kuidas oli? Tema vastas, et midagi ei olnud, normaalne oli. Mõtlesin, et nojah, mehe jõud... Samas mõtlesin ka, et see noorsand meil küll väga selline nüri ja mõttetu kangelas-töö tegija ei ole, et siin peab ikka mingi nipp olema. Ja nüüd, kui juba kaks korda soojadelt pudelitelt sildid lipsti! maha olen saanud, ei suuda ma ennast ära imestada. Et kuidas saab inimene nii pikka aega ikka nii loll olla!? A noh, hea et niigi läts.

Veinihaldjas

Liimitustamine (sõnast: konditustamine:))

Aga kadakaveini villimine on üks töömahukamaid ikkagi. Sildikeste, paelakeste ja oksakeste kujundamine võtab aega. Oksad on praegu ilusad ergud, nii mustade kui roheliste marjadega. Veebruaris tehtud kummeli-piparmündi veini viimane lõpp on ka nüüd pudelites.

Kes meist ei oleks siunanud, et suvel ei ole telekast midagi vaadata ja kordussaated on üle mõistuse? Kuigi kasulik ka - teed oma toimetusi ja telekas taustal ei sega. Aga kui äkki keset ekraani su enda vein kolmekordses suurenduses vastu vaatab, siis naelutab ikka paigale küll. Maahommikus, tule taevas appi! Kommenteeriti siis üleeelmist veinikonkurssi (sest eelmisel ma ei osalenud). Ja öeldi, et kadakavein on tore küll, aga maitsega võiks veel tööd teha. Mäletan, et kui ma esimest korda seda klippi nägin, siis tahtsin natuke nagu vastu vaielda, et mis erilist maitset sellest puisest kadakapöösast siis ikka nii väga tulla saab. 

Täna kadakaveini tünni avades tuli äkki ninna mingit tuttavat meeldivat lõhna. Maitsesin. Maitse ei olnud üldse lõhna sarnane, aga mul hakkas lambike põlema, et miks see maitse ei võikski siis selline olla? Väike nõupidamine tehnoloogia osas oma peamaitsenõustajaga ja järgmine kadakavein tuleb ühe olulise muudatusega. Ei, ei mingit kokkumiksimist ei tule! Noh nii, et kadakapöösas koos pajupöösaga või kadakapöösas koos sirelipöösaga. See on midagi muud. Teen katsetused ära, siis räägin. Mõtlen isegi, et huvitav, kas see meeldiv lõhn tuli sealt tünnist või kusagilt mujalt või oli hoopis aju sellisel vastuvõtulainel? Igatahes aitäh lõhna saatjale!
 

 

Vahel olen mõelnud, et miks ma nende imelike õie- ja kadaka- ja muude veinidega üldse jännata tahan? Miks ma ei tee lihtsalt korralikku õunaveini ja sõstraveini ja kirsiveini ehkki neidki saab vahel tehtud? Ja siis tuli meelde üks tunne kaugest lapsepõlvest maal vanaema juures. Meenus sume, kollaka valgusega hilissuve päev. Aida taga oli hunnikukene tühje rohupudeleid. Hakkasin nendega mängima. Vana hall palksein oli päikesest soe ja mina olin oma apteekri mängust nii-nii haaratud. Linnud siristasid, mesimummid sumisesid, koplis määgis lammas, maja juurest kostis toimetamist. 

Kiviplaadikestel ja lauajupikestel oli igasuguseid drooge, mis olid valmistatud erinevatest taimedest ja õitest koos kaevuveega. Leiutasin aina uusi ja uusi ravimeid. Taimeleotistel olid erinevad põnevad lõhnad ja värvid. Mitte kunagi varem ei olnud mulle ükski mäng nii äge tundunud. Kollases päikeselaigus mängida oli oioikui mõnus. Kuni tuli tädi ja käskis mul minna kas tuppa või teisele poole maja, sest päike oli minu mängukohast ära läinud ja laps võis tema arvates varjus külma saada. Tuligi pudelid ja droogid ja ravimtaimed kokku korjata ja teise kohta viia. Aga fluidum oli kadunud ja kahjuks enam tagasi ei tulnudki. 

Nüüd vahel neid veine välja mõeldes ja timmides tuleb see lapsepõlve apteekrimängu tunne natukene tagasi. Hiljem olen mõelnud, et mitte kunagi ei tohi segada last, kes nii ennastunustavalt tundide viisi mängib. Kui vähegi võimalik muidugi. Võib ju niisugusest mängust tulla kutsumus terveks eluks. Tädi oleks võinud mulle lihtsalt vaikselt kampsuni selga sokutada, aga kust tema võis teada, et 5-6-aastasel parajasti elukutsevalik pooleli on:) Mäletan, et üritasin seda mängu hiljem veel mõned korrad mängida, aga s e d a tunnet  ei tulnud enam kunagi ja lõpuks enam ei proovinudki.

 

 

Fännide fänn

Järgmisel päeval niitsin üle pika aja muru ja riisusin õunapuude alused ussiõuntest puhtaks. Õunu tuleb sel aastal parasjagu, pirne aga palju. Valged Klaarid on valmis, aga nendega on mul teaduslikud katsetused juba ammu läbi tehtud ehk et ka pooltoorestest klaaradest head siidri mahla ei saa, rääkimata valmis õuntest. Liiga lame maitse. Moos on neist küll hea. Selline moosisuhkruga tehtud, klaasjate tükkidega kaneeline keedis. Sobib ka pokaali magustoiduks koos vaniljekastmega või lihtsalt piimaga või vaheliti kohupiima- või tugeva sidrunise munavalge vahuga või panna cotta kõrvale. Njah, sellistel päevadel jääb lõuna vahele ja teadagi...

Nädalavahetusse mahtus ka uue veini tiksuma panemine. Sellest salapärasest punasest veinist hõiskasin ma juba mitu aega tagasi kui potentsiaalsest konkursi veinist. Nüüd sai ta siis lõpuks tehtud, lihtsalt üks aasta jäi vahele. 

Andsin vahepeal ühe intervjuu ka, kliki sellel lingil

100. postitus!

Siin võiks olla ka alapealkiri: Millest ma tegin, millest teen ja millest ei teinudki veini.

Läheb kolmas puhkusenädal ja nüüd lõpuks olen jõudnud ka veinide manu. 

Kevadel tegin kangest Sörve kadakast kaks pütitäit kadakaveini. Üks neist on villitud, teine veel selitamisnõus. Üks tuttav, kes hiljuti esimest korda kadaka veini maitses, ütles üllatunult: Puu maitse! Eks see kadakas üks puine pöesas ole jah.

Kui hästi läheb, siis tuleb sügise poole sellest veinist eraldi postitus, sest sellega on üks lugu. 

Rabarberist ma veini EI teinud. Mõttes mõlkus midagi muud. Tegin kaks hoidist, milliseid kunagi varem teinud ei olnud.

Need on need kunagi ära visatud rabarberid,
mis mingi põhjapoolse mõttetu hunniku otsas veel rohkem kasvama hakkasid.

Restoranist saadud maitseelamus ja välja pinnitud retsept.
Täpselt samasugune ei tulnud, aga hea sellegi poolest.

Kuusevõrsed olid sel aastal eriti pikad, pehmed ja mahlakad. Münt nagu ikka - paras umbrohi.

Eelmisel aastal tuli selline vein kogemata hea välja.

Vahele üks pilt veebruarikuust. Need kolm päkapikku läksid tookord jahedasse ruumi selitusse - pihlakas, mündi-kummeli ja aroonia kirsilehega. Blogi on lihtsalt üks tänuväärne piltide ja tegevuste arhiveerimise koht.

Kevadisi arhiveerimisi veel... 

Sirelid ja üldse kõik õitsevad põõsad olid sel aastal ülimalt lopsakad. Sirelist ei ole ma kunagi veini teinud. Millegi pärast on raske uskuda, et vein tuleks sireliõite lõhna ja mitte maitse maitseline. Ega enne teada saa, kui teinud ei ole.

Leedriõie veini tegemisega olen ma praegu omadega viimse piiri peal, sest ilmselt mõne päeva pärast on suurem õitsemine lõppenud. Must leeder on üks selline põõsas, mis kinnitab, et muinasjuttudel on tegelikult tõepõhi all. Näiteks sellised muinasjutud, kus maha löödud lohepeade asemele uued kasvavad või kus magus puder muudkui voolab ja voolab ja mitte otsa ei saa. 

Nimelt kaevasin ma paar aastat tagasi aiast välja 4 leedritaime, mis rändasid kingituseks Tallinna. Sel aastal olid absoluutselt iga taime asemele uued kasvanud. Kaevasin need jälle välja. Pildilolev istik läks Karala küla poolt kingituseks Leedri külale, kes võitis Terevisiooni lemmikküla konkursi. Ja ma olen jummala kindel, et need nuhtlused hakkavad samadele kohtadele jälle uuesti kasvama! Pole vaja isegi "Havi käsul, minu soovil" öelda. Ikkagi on võimalik  siin elus mittemillestki midagi teha.

Lea

Leedripuu istiku ja leedriõie veini üleandmine (vein ei olnud minu tehtud)

Abrakadabra - lumivalgetest õitest saavad sitikmustad marjad

Suured pühad. Pihlakavein ja rukkileiva korvikesed heeringa- ja värske soolakurgiga:))

Kena Vein 2015

Üks kord elus saan ma teha sellise tembu, et avaldan oma blogis homse ajalehe artikli! Kusjuures ma pole seda isegi mitte ise kirjutanud. Aga selle sõna levitamine ja ürituse reklaamimine on mul toimetuse poolt täiesti lubatud. Palun väga, siin see on:

Tule ja osale Meie Maa koduveinide konkursil Kena Vein 2015!

Üritus toimub 12. septembril ja sellel osalemiseks pole vaja midagi muud, kui tuua oma veinid konkursile.

Kuueliikmeline žürii hindab kõikvõimalikest toorainetest valmistatud koduveine, kuid välja kuulutakse üks ja parim koduvein. Lisaks jagub eripreemiaid parimale õuna- ja marjaveinile ning auhind antakse ka parima disainiga pudelile.

Võistlusele tuleb esitada igast sordist kaks pudelit veini, et jätkuks maitsmiseks nii žüriile kui  huvilistele-degusteerijatele. 

Veine oodatakse 10. septembrini Meie Maa toimetusse. Hindamine toimub 12. septembril kohvikus Retro ning pärast seda kell 18 saavad kõik veinisõbrad kohviku ees tänaval veine maitsta. Samas kuulutatakse välja ka võitjad.

Kuna saarlased on lahke rahvas, võivad konkursil osaleda ka hiidlased ja mandriinimesed :) 

Mina osalen sellel konkursil ka kindlasti. 

Veiniblogis on viimasel ajal üsna vaikne olnud. Veinidega olen tegelenud, aga õige pisut. Kuidagi on nii juhtunud, et olen villinud tillukesi partiisid. Kui muidugi ühte pudelit võib partiiks nimetada. Nii on siin keelekastet saanud paar kena printsessi ja muidki toredaid kaasteelisi. 

Pihlakavein on siis nüüd lõpuks selge! Ei läinudki aastat. Villida oleks üht-teist veel ja villima lausa peab, sest leedriõied on kohe tulekul ja veininõud vaja vabastada. Eile panin käärima kuusevõrse-piparmündi veini. Umbes täpselt samasuguse, millest eelmisel aastal väga hea asi tuli ja mis enne väga heaks asjaks saamist peaaegu otsa sai. Kõigest sellest ja paljust muust kirjutan varsti pikemalt. Praegu pean vägisi magama minema, et hommikul suht koos päikesega tõusta ja eestimaa südamesse sõita. 

Talvevein ja kena kevade

Kolm vaba päeva on just paras aeg selleks, et peale koristamise, söögitegemise, pesu pesemise, poes käimise, ahju kütmise, kassi kammimise ja une täis magamise teha ära mõned asjad, mis kah ilmtingimata tegemist vajasid. Kahest päevast lõviosa läks veini villimisele ja tänu sellele sai korraks loodusesse ka. Vabatahtliku kadakapügajana nimelt. Siis veel - Google Maps`is tegin ühte põnevat kaardikihti. Eelmisel nädalal õnnestus näha ühte käsikirjalist dokumenti ja nüüd tahtsin need andmed vähe kaasaegsemasse vormi panna. Kaunid munad värvis ema ja koogi küpsetas mingi Hagar või Pagar. Pildistasin ja pilte töötlesin ka, aga aitab nüüd küll, enne kui veel midagi meelde tuleb:) 

Koduveini konkurss Saaremaal!

Nii on. Sügisel ta toimub. Tuttav ajakirjanik palus mul natuke teavet levitada ja seda ma siin nüüd teengi. Paluti muidugi lahkesti ka osalema, sest hindajana ma ennast kuigi pädevaks ei pea. Suurim mure paistabki neil hetkel olevat see, et kas ikka piisavalt osalejaid jätkub. 

Reegleid alles mõeldakse välja ja kui kellelgi on ses osas häid mõtteid, siis jõuate need veel vabalt korraldajatele edastada. Võib ka minu kaudu. Pistke see üks pudelikene siis kuhugi kindlasse kohta endal:)))

Meie Maa koduveini konkurss

Minul oli täna aga suurpäev. Villisin täiesti terve partii punast veini ühekorraga ära. Tegelikult jätkus tööd lausa kolmele päevale. Algus oli jälle muidugi jäkk, väkk, pähh, fui, iuu, öäkk ja brrr. Selles blogis on vist kõige sagedamini esinev väljend pudelite puhastamine. Olin juba vahepeal unustanud, et punase veini pudeleid on veel 3X vastikum puhastada, kui valge omi. Siltide kraapimisest kohati hullem veel on ebavõrdne võitlus lebraga.

Seekord sain õnneks appi rahvasaadiku, kes oli enne valimisi meie värava taha toonud ämbritäie kive. Eks ju pütti avades väike pettumus oli, sest tavaliselt pakendatakse sellistesse ämbrikestesse midagi söödavat,  -mett ning moosi ning.. või siis kasvõi heeringaid. 

Aga ütlen kohe ette ära, et juba on killustikust kaks korda vägagi palju kasu olnud. Esimene kasu oli jäätõrje asemel siis lebratõrje pudelipõhjadest. Igatahes aitäh, Kalle! 

Siiski oli mõni lebra nii visa, et ei allunud isegi poliitilisele mõjutamisele. Tuli  võtta kasutusele rahvatarkus ehk äädika ja sooda koosmõju. Ei olnud mul pääsu ka sildi- ja hiljem veel liimitõrjest. Käenahad kisuvad siiamaani. Ja kui loeb neid ridu praegu keegi, kes tunneb kedagi, kes teab kedagi, kes töötab Bauhofis või kuskil, siis palun öelge neile edasi, et veinitegemise hooaeg EI LÕPE sügisel ja ei alga kevadel uuesti vaid kestab terve aasta läbi! Eriti villimine. Nii et pudeleid ei pea igal sügisel müügilt ära korjama ja tagasi saatma, palun!

Edasi tuleb piltreportaaž palju lõbusamast osast. Aga kõige lõpus on pilt sellest, kuidas poliitkivikesed teist korda kasulikuks osutusid. No ja kui peakski veel taevast pussnuge ja pisikesi poisse tulema hakkama, eks siis hangib kive juurde. 

Vein, mis täna pudelitesse jõudis, on lihtne, kerge arooniavein väikese kirsilehe nüansiga. Vol 10 % kuiv ja mahe. 

Kivikesed poti põhja