reede, 13. detsember 2013

Oli jõulutunne

Millegi pärast on vahepeal nii palju vanu postitusi loetud!? Justkui oleks keegi käinud blogis piilumas, et ega ei ole juhuslikult uut jutukest laekunud. Isegi Bahamalt on piilutud. Aga kuna uut juttu ei olnud, siis loeti seda, mida saada oli. Nii et, kui see blogi reklaamidega raha teenida tahaks, siis oleks kõige parem nipp klikkide saamiseks... harva kirjutada:)))

Siis kui november otsa sai ja detsember pihta hakkas, võtsin ahjuroobi tagant piimanõu välja, et oma vahuveiniga edasi toimetada. Ossaossaossa, kui hää kraam seal peitus! Kuldkollane magusamapoolne ja vaniljelõhnaline värske jook. Õnneks jäi villimisest vaid vaevu pokaalike üle, muidu oleks äkki kuri karja tulnud. Aga nii hea meel oli. Meenutas vahuveini Emma, mis aastal 2012 poolkogemata hästi välja tuli ja konkursil üsna kõrgele kohale jõudis. Nüüd oli muidugi ülipüüdlikult tehtud märjuke ja meite meelest on see isegi kröömike parem. Nimeks jäi Hella ja olin õnnestumisest nii elevil, et tegin selle kauni partii villimisest ainult ühe pildi. Siin see on:




Nädal läks sipsti! mööda ja reede õhtul peale tööd küll mitte mingit veinitegemise plaani ei olnud. Kuni selle hetkeni, kui esikusse astusin ja tugevat käärimise lõhna tundsin. Selgus tõsiasi, et 55-liitrise õllenõu uus kraan teps mitte vedelikku kinni ei pea. Ja plastmassvann, milles nõu igaks tagumiseks juhuks jalgupidi sees oli, samuti ei pea. Olukord vajas kiiret otsust ja see oli - villida! Eks villida tulnuks millalgi niikuinii, aga kas just sel reedesel õhtul. Aga esteks tuli sealt survet täis pommi seest siider kätte saada ja selleks, et kätte saada, tuli sigaraske nõu koos 55 liitri siidriga kuhugi kõrgemale tõsta. Meie õllenõul ei ole aga sangu ja põhigi ümar. Üles luugi serva taha sai ju sõrmed panna küll, aga kui kõrgele peaks jaksama siis meetri kõrgust teraspaaki veel tõsta? Aga meie tõstsime! Õigemini üsna pea jäi minu pöial kuhugi vahele või alla ja minu mees, kes oli eelmises elus tõenäoliselt Suur Tõll, selle müraka kingakapi otsa heitiski. Puhtalt tahtejõuga ja täiesti ebavõimalikul viisil. 




Mõtlesime, et hullem on möödas  - kähku siider piimanõusse ja sealt veel kähkum pudelitesse. Pudelitesse? Neid ei ole ju! Einoh, kuskil ju oli, aga mustad ja kraapimata. Aga tuli lihtsalt tegema hakata. Üsna kohe selgus ka see, et kraanist tuleb meeeeeeeeeeeeeletu survega vahtu ja sõelast läbi ei lähe ta rohke hõljumi tõttu üldsegi mitte kiiresti. Kurnariiet pesin kordi ja kordi ja kordi. Siit pritsis, sealt tilkus, enne seda oli juba kuskilt nirisenud ja midagi kuhugi imbunud ning absoluutselt mitte midagi ilusat selles kõiges ei olnud. 

Pudeleid väljastpoolt puhtaks kraapida ei oleks vastu ööd enam jõudnud, aga seestpoolt said nad kõvasti Fairyt ja pudeliharja tunda. Kuid ei midagi, sai see pläust ka lõpuks villitud ja pudelid rändasid vanni ööbima. Ülejäänud siider maandus aga pisikesse õllenõusse.




Ilus jõulukuu hommik koitis meile kõigile ja läks ainult poolteist tundi, et leotatud sildid kätte saada. Ühe pudeli pealt leidsin kõige esimese variandi oma vahuveini siltidest. Rariteet!









Aga ükskord iga tööö saaab otttsaaa... Või peaaegu otsa. Järgmine töö oli siiski juba õige lõbus. Kuna pakiautomaat oli vahepeal mitu toredat pakki toonud, siis said väikesed pulmaveinid endile lõpuks sukad pähe (sukk on kapsli juriidiline nimetus). 





Ja siis, alles siis, hakkasin ma lõpuks tegema seda, milleks nädalavahetus planeeritud oli - kadakaveini villima. Mo tubli abiline Suur Tõll käis käbidega kadakaoksi toomas. Läbi lume sumbates sai neid lõpuks umbes 60 korda rohkem, kui vaja oli. Nii tubli mees ikka!:)))  









Päkapikula ja jõulutunne:)



 

3 kommentaari:

  1. Kusjuures vahel on tõesti nii, et tulen ja piilun ja pole uusi. Siis loen vanu üle, sest sa kirjutad lihtsalt nii hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan:) Mis nüüd hästi või.. lihtsalt tuleb nagu tuleb see jutt. Praegu paar teemat tiksuvad kõrva taga, näis millal neil aeg sealt arvutisse hüpata:P

      Kustuta
    2. Ootame huviga.

      Kustuta