Rahukevad

Hakkasin mõtlema, et eelmises postituses oli ju sellest kahtlasest kadakates käimisest juttu. Ja kui ei mindagi sinna kadakate vahele just sel põhjusel, siis on kõikjal meie ümber, kohal ja kõrval heitgaasid, happevihmad, linnud, loomad ja putukad. Aga mina panen ju toore kadakaoksakese iga kadakaveini pudeli sisse. Et pidasin siis nüüd kohustuseks seletada, kuidas ma seda täpselt teen. Kõigepealt ujutan kadakad suures nõus tulikuuma, aurava veega üle. Mmmmm, milline lõhn!

Leotan ja nõrutan. Siis kujundan oksakesed ja panen need uue puhta kuuma vee sisse. Siis pesen oksad ükshaaval sooja voolava vee all puhtaks, noppides välja pungi, soomuseid ja lahtisi okkaid. Siis pistan oksa pudelisse ja lasen pudeli kuuma vett täis. Siis nopin välja kõik pinnale ujunud okkad ja kübemed ja valan vee välja. Siis panen alles veini pudelisse, olles enne korkimist veelkord viimased ebemed puutikuga välja õngitsenud. Lõpuks desinfitseerub ta seal alkoholi sees nagu preparaat teadusinstituudi laboris.

Räägime ilmast ka. Vahepeal tuli kevad. Mägimänni otsas laulis ühel hommikul lind, lausa lõõritas seal! Olin peaaegu kindel, et kuldnokk, aga vahepeal viskas natuke lõokest ka sisse. Hiilisin ja uurisin - hehh, va varblaseklutt oli kevadeufoorit täis! Lumikellukesed kasvavad nüüd kohinal sealtmaalt edasi, kus nad novembris esimesi nuppe näidates lõpetasid.

Jõudsin just mõelda, et oot-oot, pidage nüüd hoogu oma varase kevadega, sest imeroheline tuisk ju täitsa nägemata veel. Ja tuligi kohe suur paks lumi maha. Ilma tuisuta küll paraku. Ja nüüd jälle sulab. Aga imeroheline tuisk on kõige imelisem tuisk üldse. See on selline, et kuskil on aimatav kevadine päike ja kõrge sinine taevas, aga helerohekas lumi möllab igal pool. Imeroheline on teate see värv, mis värvipliiatsite karbis ei ole ei sinine ega roheline. Igal aastal imerohelist tuisku ei tulegi. Ükskord proovisin seda joonistada ja suurest looduseimest loksutatuna tuli pilt täitsa usutav välja. Kahjuks ma ei tea, kuhu see pilt jäänud on. 

Siinkohal aga mõistatuseks üks pildistatud pilt. Mis on pildil? Jääminek? Sulav lumi? Vastus on juba järgmisel pildil.

Mu vanaema ütles sellise taeva kohta ikka, et näe, taevas on searasvas. Ja sellel oli mingi tähendus. Et missugune ilm siis tulema pidi. Aga vot seda enam ei mäleta, milline. Kes teab, kirjutagu mulle Katrinpa18@gmail.com.

Kõige parem taevas on ikka rahutaevas. Kiievi sündmusi jälgime me väga pingsalt ja mitte ainult selle pärast, et meil sinna riiki puhkuse ajaks jälle lennukipiletid ostetud on. Üleeelmine kord seal käies oli parajasti Gruusia sõda käärimas ja kunagi ammu, kui Jugoslaavias käisin, läks ka seal suureks sõjaks. Lihtsalt, kui oled seda elu seal riikides näinud ja nende inimestega rääkinud, siis... Telekast näidati toona, kuidas Jugo ühes väikeses kaunis turismilinnas pommitati või lõhati vana, 500-aastast silda. See kaunis muinsus oli umbes samast ajastust, kui on meie Kuressaare loss. Vaid mõned kuud varem olin sellel sillal kõndinud. Mäletan, et lausa kangestusin seal teleka ees. Millegi pärast tulid sõjauudiseid kuuldes-nähes iga kord meelde sealsed kaunid, sihvakad, tumedapäised Itaalia moodi kandvad naised ja väikesed, pruunide särasilmadega jumekad lapsed...

Eile õhtul tegin väikese köögikatsetuse. Seekord nägi "enne" parem välja kui "pärast". Lehttainas ei ole minu lemmik ja üldse igasugune taina rullimine jahusel laual ei ole minu teema. Õnneks maitse üle ei vaielnud keegi. 

Aga vat ei lõpeta ma veiniblogi postitust suussulavate kaneeliste õunarooside pildiga! Lõpetan pildiga sellest, kuidas asjalood tegelikult on. Palju õnne mulle! Teile ka! 

SPA