Eesti elu. 20. august.

Akna taga ö h t u eel,

vaatad mere poole veel.

 Ja mere ääres väike maja

ootamas on mind...

Arooniamarjade korjamise kõrvale on täitsa armas kuulata seda laulukest. Ja ka meri on siin samas ja ka maja on täitsa väike ja vana eksju onju. Ma ei kuulanud laulu mitte mingi aparaadi kaudu vaid täitsa otse. Esitajaks oma saare tüdruk Teele. Ma teda sealt põõsast otse muidugi ei näinud, aga kuulsin vägagi selgesti, et suurlinna tuled ei ole saaremaist Ö tähte mitte veel ära rikkunud. Ette kujutasin ka, aga muidugi mitte lakknaharibadesse riietatuna ja võrksukkades. Vaid hoopis sellisena, nagu ta mõni aasta tagasi oma koduküla põlispuude all enne esinemist ringi jalutas - armsas sitsikleidis ja kummikutega.

Teine väike saare tüdruk Grete laulab kaugest Itaalia paigast nimega San Sebastiano ja sellest, et noored hinged tuleb otsekohe kiiresti ära päästa. Aga ega seegi pole kogu lõplik tõde tõusva tähekese elus. Tõenäoliselt on lähipäevade reaalsus hoopis see, et neiul on vaja minna endale kooliasju ostma.

Mina ka vahel mõtlen, et kellele ma loon neid kodukootud lihtsaid lugusid siin, et missugused ringkonnad või kes või kus või mis neid loeb... Arooniapõõsa tagant jalutas kruusakrabinal mööda naabripere kolm põlvkonda, läksid nemadki taasiseseisvuspäeva kontserdile. Kiitsime vastastikku rohket marjasaaki meie piiripõõsastel ja naabrinaine lisas: Oo, me lugesime terve perega, kuidas neid veine kõik tehakse ja puha... No vaat siis. Täpselt nii toredates ringkondades loetaksegi seda blogi.

Arooniad on aga üllatavalt valmis juba. Varustasin ennast korjamiseks kääridega, kuid peale esimest viit kobarat heitsin need, kui segavad elemendid, kõrvale. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi arooniaid ilma rootsudeta korjanud, kuid täna rabistasin neid sõrmede vahelt ämbrisse vägagi mugavalt. Kolmanda ämbritäie juures võttis lauluotsa üles siit lähedalt, Aia tänavalt pärit poiss. Tema oli täna vist kõige rohkem kahe jalaga oma isamaa peal, sest laulis ta ju oma lapsepõlve mängumaal sõna otseses mõttes. Nimelt Kuressaare lossis töötas direktorina eluaeg tema karismaatiline isa ja lossi hoovis toimus ka tänane isamaaline kontsert. Huvitav, soundcheck kostis enne palju valjemini? Ohh, mis keeeles ma jälle räägin, see on nüüd see, kui ka üks muusik juhuslikult perre kuulub. Saime ju kunagi eesti keelse sõnaga `heliproov` kõik ilusti hakkama.

Iff jäigi meist maha laulma, sest meie sõitsime õunamahla ära tooma. Sedasamust Valge Klaari mahla, mille lubasin sest sordist enne lõplikku valmimist teha. Eile õhtul olin mina ju vanaema õunapuu otsas. Alguses põlv värises ja pea käis ringi, kuni ühel hetkel avastasin, et redelil ei olegi suurt rohkem astmeid ja kinni hoida ei ole ka tarvis muust, kui õuntest. Õunu võtsin maha kuskil 15 ämbritäit. Mahla tuli 45 liitrit. Maitselt muidugi mitte eriti vürtsikas, seepärast ei ole ka mitte südametunnistuse piina po-ju-kest-ki, et seda kraami mahlana talveks ei säilita. Mahlaõunad-pirnid on kõik veel tulekul.

Õunahullus

Pirnihullus

Mahlapressija juurde jätsime ka kõik korjatud arooniad - 30 liitrit. Seekord kuidagi ei raatsinud neid kirsilehtede- ja sidrunihappega ligunema panna. Põõsaste otsas on muidugi marju veel vähemalt 2 X 30 liitrit, aga kas siis niipea jälle sellist sumedat, elusa rahvusromantilise musaga korjamise päeva tuleb. On olnud ka aastaid, kus kõik need ämbritäied on jäänudki lindudele. Vahel ei olnud vaja, vahel tulid sügis ja talv liiga kiiresti. Ja oh, kui palju aastaid toimus meil teise vahva naabrimehega igal jumala sügisel piiripõõsaste juures ikka üks ja see sama jutuajamine:

- Nu što, võ delajete ih vina?

Ja mina raudpolt veendunult:

- Neeeeet, eto menja ne interessujet!

Krimmist pärit naabrimees aga vangutas sellise patujutu peale iga kord kahetsevalt pead. Küsis muide eile ka, kui õunalaadungit autoni kärutasin. Hüüdsin talle juba eemalt:

- buudet, buudet - vino buudet, vsjo buudet!

Ehh, seda Eesti elu küll, mõtleks mina tema asemel...

Meite küla eided ja mustad ööd.

Päris paljud on küsinud, et kuidas sa need pudelid küll niimoodi kinni paned, et oleksid justkui poe omad? Siin ongi see auväärt riistapuu näha. Nende purpurpunaste raudadega korke peale pannaksegi. Ilusatesse klaaspudelitesse panen mõnikord samamoodi ka mahla. Ainult, et sel juhul peab ka mahlapudel sarnaselt veinipudeliga asetsema riiulil külili, et kork läbi niiskuks. Siis saab kork paisuda ja ei ole karta, et mahl või vein õhku saab.

Ei tea kohe, kas sel aastal enam õunamahla 3-liitristesse purkidesse panemegi? Vaevalt küll! Nii mugavad on need kraaniga mahlakarbid. Kott kannatab ka kuumust. 3-liitriseid purke hakkab kõvasti üle jääma, kui just kurgiuputust kuskilt kaela ei tule. Aga vist ei tule, sest vihmaga ei ole sel suvel just hõisata olnud. Kotte ja karpe on ka 5 ja 10-liitriseid. Ega kõiki kotte ei peagi eraldi karpidesse panema, neid võib hulgi lappida ka ühte suuremasse kasti ja kui jook väikesest karbist otsa saab, võib sinna uue täis koti sisse panna. Kokkuhoid on märkimisväärne.  Kõik see kehtib muidugi ka veini pakendamise kohta. 

Aga midagi ei ole teha, meie kiisule lihtsalt meeldivad kõik uued, puhtad, läikivad ja kõrged pinnad. Pakirivi otsas lasi ta täna ilusasti silma looja, vahepeal vahetas "otsa" ja magas aga edasi.

Seda küsitakse ka mult üsna tihti, et kuhu sa need veinid kõik paned? Nooh, kui juba näoraamatus on ligi 500 sõpra kirjas ja vähemalt teist nii palju häid tuttavaid-sugulasi-sõpru veel, kes ilma selle kuulsa raamatutagi elatud saavad, siis minul oleks küll ütlemata hea meel, kui nad kõik kasvõi kordki elus mu loomingut maitsta saaks. Selle nimel tegutsen juba üsna hoolega. Täna tegin pakid sinna Leisi valla kanti saatmiseks. Meil on siin lihtne elu, ajalehepaber on see kõikse mõnusam ja ökomökom pakend. Meite küla eided saavad nüüd saanapääva öhta koos leedrimärjukesega aidatrepile istuda, oma vanamehed kainlu vötta ning augustikuu mustas tähistaivas perseiide vahtida.

Ahjaa, täna sai üks tavatu pretsedent loodud. Nimelt lasin oma veini  telefoni teel ära maitsestada. Kirjeldasin veini ja võrdlesin maitset ühe teise leedriõie veiniga, mida me mõlemad hiljuti proovinud olime. Kuldaväärt soovitus tuli sealt paarisaja kilomeetri kauguselt ja nii tegin ja nii jäi. Tegelikult kõige parem leedriõie vein üldse tuli sellest välja. Saluut! 

Saluudi laenasin siiski Kuressaare merepäevadelt, mis siin pool tundi tagasi lõppesid.

Kirss tordil.

Ütlemata tore on sattuda kõige oma koja ja kablaga kirsiks kellegi mõttelisele sünnipäevatordile! Eriti, kui see inimene on peaaegu et maailmainimene oma rännakute, õpingute, huvide ja toimetuste tõttu. Tegelikult just noored ongi mu koduveininduse erilised fännid. Nad imestavad, et kuidas kodus saab teha nii põnevate maitsetega jooke, mis ei jää sugugi alla poe omadele. Hindavad nad kõrgelt ka käsitööd ja kogu seda asjandust alates pudelite kujundamisest kuni blogipidamiseni välja.

 

Sotsiaalmeedia, me teine kodu.

Vanemal põlvkonnal on koduveinide suhtes suured eelarvamused ja kunagised vääramatud mälestused. Neid on täpselt kahte moodi. Ühed (sh ma ise) mäletavad mingit kahtlast kõrvalmaitsega või lausa äädikaks läinud kodupeedikat, mis lõpuks kõlbmatuks tunnistati ja põõsasse valati.  Teised mäletavad kristalselt puhtaid; kangeid ja enamasti magusaid postilakiga suletud koduveine, mida keegi kallis inimene ainult talle teadaolevate meetoditega omal ajal valmistas. Ja vahepeale mahub veel ka ports noid, enamasti poisssoost inimesi, kellel seoses koduveiniga hoopis miski muu mälestus - a`la lapsena mahla asemel kogemata joodud vein või natuke vähem lapsena, aga veel ka mitte päris täiskasvanuna vanaema sahvririiulilt pihta pandud "Õige magus" ja sellele järgnenud kurbnaljakad läbielamised.

See, et vein võib kahe nädalaga valmis käärida ja et päris hea lauavein võibki juba poolteist-kahe kuu pärast laual olla, tekitab vanemas põlvkonnas kahtlusi ja kõhklusi. Vanasti tiksusid ju veinipudelid toanurgas või sauna eesruumis kuid ja kuid ja ainult see vein sai üks õige vein olla, mis vähemalt 9 kuud kangust kogunud. Kui mulksu enam ei tulnud, pandi aga suhkrut juurde ja käärimine võis uuesti alata. Tegelikult kestab "päris" viinamarjaveinide kääritamine ka kõigest 1-6 nädalat ja lauale võib ta jõuda kiiremini kui me arvata oskame. Jutt siis muidugi kergetest, kargetest, värsketest veinidest. Aga ma parem ei võta sõna pärisveinide kohta, sest olgu küll, et mõnel kuulsal veinimaal ja mõnes kuulsas veinikeldris turistina ära käidud on, ei tea ma neist piisavalt palju.

Samas on põnev tõdeda, et vaatamata sellele, kas ollakse koduveininduses tabula rasa või mõningate eelteadmistega; vanuselt noor või natuke vähem noor, on päris mitmed mu tuttavad asja kas esimest korda või taas käsile võtnud. Mulle on toodud limpsipudelite põhjas veiniproovegi maitsta, et kas on ikka head? No on ikka, miks nad siis ei ole! Koduveini selle pärast ongi ju tark teha, et saad valmistada täpselt sellise veini, mis endale ja kodakondsetele meeldib. Võid teha ka sellise veini, mis kellelegi teisele meeldib. Nii tegime me mu sõbrannaga tema tütrele ümmarguse sünnipäeva puhul suure saladuskatte all kingituseks terve partii pihlakaveini. Oi, oli see vast tegu! Aga see tegu vajab kunagi eraldi postitust - nii valus ja ilus oli selle veini saamislugu.

Kirsiga alustasin, kirssidega lõpetan. Meil on aias juba umbes kümmekond aastat 3 kirsipuud. Kandnud pole nad kunagi märkimisväärselt ja kui ongi natuke marju olnud, siis on need olnud hapud ja kõrgel sõna otseses mõttes. Kuid kuna istikud on toodud maalt, kalli kadunud vanaisa kirsiaiast, siis on need puud meil Töö tänava Punasesse Raamatusse kantud. Eelmisel aastal, mil suve ju üldse ei olnudki, olid puud äkki marjadest punased! Päris mitu korda keetsin laari moosi ja veini sisse sai neid ka. Sel aastal on kirsse vähem, aga ikkagi on. Meie kirsse normaalsed linnud ei ohusta. Ma ei teagi, miks. Kuid lossipargi varesed kujutavad küll ette, et nad on pisitillukesed linnutibud ja laskuvad raginaga peenikestele okstele. Nad proovivad ka koolibri moodi paigallendu teha ja marju napsata. Päris kentsakas pilt. Meil on teisi tähendusega ja nimelisi viljapuid aias veel, küllap tuleb neistki kunagi juttu. Kindel on igatahes see, et osake neist mälestustest ja armsatest lugudest sillerdab hiljem vastu ka veinikarahvinist.

See vares on küll ukraina rahvusest, aga see-eest oma kätega pildistatud.