pühapäev, 6. oktoober 2013

Sigrimigri lugu, vein vaid aimatavalt taustal

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama juunikuust. Tõin tookord lapsele sünnipäevaks suure kimbu pojenge vaasi. Meie kass käis nende lehti näksimas, sest vajab ta ju toakassina rohelist. Pojengid hakkasid tasapisi kuivetuma, kuid mitte varisema. Ootasin veel kuukese - ei midagi. Pojengid kuivasid ära, kuid säilitasid oma värvi ja olid ikka ühes tükis koos. Ühel hetkel märkasin, et roosa kuivanud õienuti otsas ripub mesine tilk. Maitsesin. Mõrkjasmagus. Ja kuna kiisul oli juba traditsiooniks saanud peale hommikusööki endale kimbust üks leht tuua ja ära krõbistada, siis ma seda "vihta" ära ei visanudki. Kuni ühel päeval jäi netis silma info, et pojeng on üks suure väega ravimtaim! Uskumatu teadasaamine ikka! Ja meie kiisu teadis seda. Ju oli mul arvuti lahti jäänud ja ta selle artikli üksi kodus olles läbi lugenud. 




Pojengikrõbediku võtsin vaasist alles paar nädalat tagasi ära, kuid ära ei visanud. Panin kogu krõbiseva kraami paberkotti ja nüüd panen neid kiisule kaussi. Sööb hoolega. Lugu tuli meelde, sest kiisul olid rasked päevad ja pojengi lehtedel jälle hea minek. Nimelt roomas talle eile ootamatult vastu 8-kuune Emma ja kiisu sai kerge närvivapustuse. Imelik, ühtegi suurt inimesemürakat ei karda, aga kõige pisema eest kadus nagu õlitatud välk. Ja nii kaks päeva. 


Kunstihuviline kasside hirm, aga selle eest nii armas.


Siin aga see tark artikkel, vast keegi saab veel abi. Viimane aeg veel pojenge hankida ja ära kuivatada.



Uus kadakavein on villimiseks valmis. Tegin pisut järelmaitsestamist ka - natuke haput, natuke magusat nagu ikka. Suvisest värskest toorainest tuli veinile päris tugev kadakavaigu maitse juurde. Kena selge ja tumekuldne. Kangust 11%. Järgmisel nädalal kindlasti pudeldan. Glögiveinid pean kuidagi jõuluseks disainima, mis siin enam, kaks kuud ja käes ta ongi. See pakipaanika, ma mõtlen.

Täna jõudsin lõpuks aeda ka! Õhusooja anti 15 plusskraadi, uuhh, täitsa palav oli. Tellissaare õunu panin talvekorterisse 8 kastitäit! Ei välista, et panen neid veel. Talve läbi värsked, mahlased õunad omast käest võtta ja kõige kauem on nad säilinud mul maikuuni. Juba novembriks on valmis - vahased, kollased, lõhnavad. Mahlaõunu on aga kohh-uu-tavv-koo-guus!












Tegelikult on väss nüüd nii suur, et mõtegi ei jookse. Parem ka. Rändlinnud lähevad lõunasse, veidi soojemasse vööndisse lendab homme ka see sama meie juunikuine võsuke. Unistused täituvad, igatsused jäävad. Üks lemmikumaid ilmaportaale http://www.yr.no/ saab veel ühe vaadatuima linna väljavalitute veergu ja selleks on vana hea London. Yr-st vaatan mina ilma ikka silmaga, mitte ei loe ainult kraade ja meetreid sekundis. Veebikaamerast muidugi. Ma vaatan vahel veebikast isegi oma kodulinna ilma, sest... mnjah... need tänapäeva moodsad büroohooned. Aga ega ma kurda, töö meeldib ja tingimused väga head. Inimesed on ka kõik nii ilusad ja head;)
 
Perepeoks vanavanemate juures tegime ilusat kalakooki, mille retsepti leidsin ajakirjast Elukiri. Ah ei, tegelikult on retsepti autor ikka ka meie oma siseringist. See on selline lahtine pirukas, mille katte võib, aga ei pea üle küpsetama. Pildil on veel küpsetamata.








        Ja veel! Ma olevat jälle võitnud. Nimelt toimus mingi aeg tagasi pealinnas üks jalkapäev. 




Mina seal ei käinud, aga piletid olid olemas, sest nendega sai heategevust teha. Sain aga loosirattast auhinna. Jälle. Sest eelmisel aastal läks täpselt samamoodi. Siis sain auhinnaks... haha... kasti veini!:))) Sellel üritusel on tegelikult väga keeruline mitte võita, sest auhindu on lihtsalt niivõrd palju. Sel aastal võitsin väga kvaliteetse pluusi. Meestekas, aga nii minu värv ja vat kui tahan, siis kannan seda niikuinii! Juba logo pärast!




Lõpetuseks pilt mürgistest marjadest. Ja puul endal veel viinapuu nimeks! Mis sest, et metsviinapuu. Tegelikult maitsesin täna ühte marja. Mahemagus maitse, aga pipra vürtsikus. Terve hoovimaja sein ja pool katust on neid täis. Linnud söövad talvel kahe suupoolega, ei karda mürki ega midagi. Aga selle vääntaime vohamine ja marjaderohkus laseb aimata ja loota, et ka päris viinapuud hakkavad kunagi samahästi kandma. Asuvad nad meil ju sama maja seinal, kuid lõuna pool.





 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar