Protsessid, protsessid..

Kuusevõrse-mündivarre veini tegemine. See on see olematu vein, mis siiski olevaks sai. Kuusest ei kavatsenud ma elu sees veini teha, ikka meenuks ju kohe vannivaht või õhuvärskendaja. Aga mis parata - ei soovinud teha ma ämbritäit  marinaadi kuusevõrsetest ja meest. Vaevu peotäie vaid suutsingi neid hakkida. Ja nagu hiljem selgus, jäid okkad ikkagi liiga pikad ja grillliha tundus suus kut näriks kuivanud jöulupuud. Nii et siis ämbritäis kuusevõrseid ja tubli punt mündivarsi läksid oma loomulikku teed - otseti veinipütti.

Vahepeal oli ka igasuguseid tähtpäevi ja pühi. No täiesti juhuslikult leidsin kaks kasti head-paremat jooki. Ausalt, tegelikult läksin marineeritud kurki otsima. Ja kuluski marjaks ära. Või siis ikkagi - kulus kurgiks ära, sest kurgid olid otsas. Viisime need paremad palad maale kaasa ja pidasime katekesta poja sünnipäeva. Vahuveinil oli vahtu küll minimaalselt, aga maitsed taliõunast ja vaniljekaunast olid täiesti olemas. 

Seda ma küll  enam ei mäleta, mis järgmisel pildil olevas pütis on. Aga sobiks hästi Gulliverile väikeseks laupäevaõhtuseks shotiks. Mis see 25 liitrit tal siis läbi kõrre ära limpsata ei oleks. 

Leedriõied on leedriõied on leedriõied. Neid on palju. Kolm korda olen korjanud, kolm veini on mulksu all. 

 Järgmistel piltidel aga jälle see kuusevein. Käärimine oli lõppenud, panin selginema. Maitsega on segased lood. Kuusk ja münt võistlevad omavahel. Seis on kahjuks võrdne. Nii et ei üks ega teine. Küll aga üsna meeldiv eimidagi kindlat meenutav maitse. Kass Robby jagab oma näoilmega minu arvamust. 

Vähemalt selitamine edeneb kiiruga, sest ühe ööga juba pärmikord põhjas ja ollus 2X selgem. 

Viimane ots eelmist kadakaveini rändas kah täna pudelitesse. Kuigi ega mingit praegust kadakaveini ka ju olemas ei ole. Alateadvus ruttas vist tegudest ette ja arvas, et uus juba tulekul. Ei veel, ei veel. 

 

Kaua, kaua...

... olen ma

teinud tööd

aeg on elada...

No küll kummitab see laul täna ja puhkus nr 2 ongi alanud. Vaat siis, kui pikk tundus poolteist kuud, mis möödas puhkusest nr 1. Ja ega nüüdsetki puhkust ülearu pikalt ole, aga ikkagi..  

Möödunud nädal oli tegus ja tegemata midagi suurt ei jäänudki. Seega siis - kadakavein on villitud ja sildistatud. Kadakatel on pehmed, noored, helerohelised kasvud, pane või terve põõsas ilu pärast pudelisse. Kuusevõrse-piparmündivarre veinist kurnasin sodi välja ja lisasin suhkrut - las tuleb väheke kangem. 

Täna panin mulksu alla selle aasta esimese leedriõieveini. Virre jäi natuke lahja, sest õisi oli veel vähevõitu. No neid, mida maa pealt korjata sai. Pekkaniskat ei hakanud tellima. Sest leedripuud kõrguvad üle kõigi teiste puude, sihtides katuseharju ja piksekaitseid. Muideks eelmisel aastal kaevasin 4 leedripõõsakest välja ja nad rändasid kingituseks mandrile. Mina ei tea, mismoodi, aga nad on tagasi! Kasvavad jälle samade kohtade peal. On ikka vigurivändad!

Töö pärast sai mitu korda maal käidud. Eesti elu, palju toredaid inimesi. Poe taga need kõikse viksimad poisid üldse ongi. Pudeliavaja ripub nööriga puu küljes. Arutasime, et see oleks võinud ikka kummipaelaga seal olla, sest asjatu energia kulu on ju täis pudeleid muudkui avajani küünitada. Ja noh, kui jalg enam ei kanna, siis ka äkki pudelit lahti ei saa..

Ühel õhtul võtsin veel ühe pikema sõidu ette. Tuuleke puhus, sääski ei olnud ja esivanemate hauad said korda - rohud rohitud, lilled istutatud, küünlad süüdatud. Vallavanem, hea inimene, lubas päev varem, et teevad sinna  kiviaia sisse lausa miski mulgu, sest parkla jääb üsna kaugele. Haudu mitu, asju palju kohale vedada. Tänan Leisi valda südamest juba ette!

Ja homme - kass kaenla ja seitsme tuule poole! Linna jäävad maja valvama hirmuäratavad, karvased ja kurjad jalgpallihaiged ning Valve. See naabri oma. Õigemini - need naabri omad. Ja veel jäävad linna õitsejad ja valmijad. Käisin ja võtsin nad üles, siis jälle aasta(te) pärast hea vaadata, et ohhoo, Hansaland juba enne jaani lahti ja esimene meristeemmaasikas punane. Ja lõhnad! Oo, kaunis varasuvi, sa viibi veel...

13 ja reede, täiskuust rääkimata.

¦

 

Mis toimub?

Kevad toimub. Kõik muudkuid õitsevad, kasvavad, kosuvad, valmivad... Lühidalt - kadakavein vaja otsekohe villida, kahe pika õhtu töö.

 

Kuusevõrse-mündivarre vein lõpetas mulksumise. See oli üks hädaveinitegu, sest kuusevõrsed pidid tegelikult kuhugi mujale minema, aga ei läinud. Mündivarred jäid järgi suuremast mündilehtede sügavkülma pakendamisest. Vahemärkusena - leidsin ju maalt põllutäie vanaaegset münti! Ja nüüd on see müstiline roherohevein seal valmimas.

 

Rabarberipuhmad ootavad kiiremas korras maha lõikamist ja millekski tegemist. Kange kiusatus on need valmis teha umbes nii, nagu need Tallinna loomulikult parimas restoranis Kaks Kokka pavlova koogi peale tehtud olid. Enneolematult sügavpunane värv, mõnus krõmpsakus ja ülihõrk mõistatuslik maitse! Täpselt samamoodi ma muidugi teha ei saa, sest täpseid temperatuure ja vaakumaparaate mul kodus ju ei ole. Teine variant on rabarberid veiniks teha, kuigi pean seda enda veinidest üheks igavaimaks.

 

Esimesed leedriõied on avanenud! Nädalate mäng! Õnneks lööb suhkru hind odavuse rekordeid. Ja õnneks on puhkus tulemas. 

 

Hiljutisel kaugjuhtimise koolitusel räägiti, et inimesed ei loe enam mitte midagi, isegi e-maile mitte rohkem, kui esimese rea. Rääkimata siis blogidest, mõtlen mina. Seega elame varsti kõik ainult pildimaailmas ja lohistame näppu või pilgutame silma järgmise pildi kuvamiseks. Enam ei ole vaja pildiridagi ise kokku panna ja kujundada, sellegi teevad meie eest ära app`id ja programmid. Lasin neil siis kah ühe teha:)

 

 

 

PÕS!

Sünnipäevalaul:)

Nii on, nii on. Esimene aastaring saigi täis. Blogipojukene on imikueast väljas. Tähtpäeva puhul üks üsnagi argine pilt, kuid see-eest sümboolne. Siin said mul täna kokku kõik aastaajad. KEVADised lilleksed, varaSUVIsed rabarberivarred, SÜGISesed marjaveinid ja kõigekõige viimased TALVeõunad. Eriline kiitus õuntele. Esimest korda vedasid juunikuuni välja. Ehkki, kui tõele au anda, siis suurem osa neist muidugi ei vedanud.

Järgmisel pildil on aga veidi pikemat ajalugu näha, kui vaid üksainumas aastaring. Siit on ikka mõni puudu ka. Näiteks kõige viimane. Kuid seda näeb eelmises postituses. 

2011, 2012, 2013, 2014

Ja Teid, lugupeetud, austatud, armastatud lugejad-vaatajad, tänan mina järgmise lugulauluga. Olge hoitud!

Sõpradele:)

 

Lilleaeg

Aasta kõige ilusam aeg. Tulin just muru niitmast. Rammus rohi sel aastal. Nädalavahetusel maal niitsin kah muru. Mõnus, mõnus aeg. 

Aga veini tegemiseks napib küll pidevalt aega. Uue punase veini katsetused läksid väga hästi. Silt sai teisel katsel õige. Ainult ühest asjast ma aru ei saa. Kuidas punane vein läbi tumeda pruuni ja rohelise klaasi ikka nii ilus punane paistab? Valges pudelis on ta ka muidugi ilus, aga ei sugugi oluliselt punasem. 

Vein on pudelisse pandud päikesevalgus

Vaat et hakkavad meil kamina peal ka veel käod kukkuma ja ööbikud laksutama

Hapukasmagus

Tee talveks - talvetee;)

 

Finalistid! (Mina mitte)

PALJU ÕNNE FINALISTIDELE!

Mind ei maksa otsida. Ega ühtegi teist saarlast. Õnneks ühtegi hiidlast ka mitte:)))

Koduveinikonkursi finalistid

Kas mul on kahju? On muidugi. Kes see siis võistlusele kaotama läheb. Loodan, et antakse tagasisidet ka natuke. Ise arvan, et see kadakavein oli tõesti vist hapuks läinud. Aga kõige rohkem lootsin glögi peale. No ei ole hullu midagi, võin suure saladuskatte all öelda, et uus konkurss on juba teel:)

Nüüd aga nädalavahetust pidama - vihmapilvi laiali ajama, et saaks kalale, karulaugule ja õuemurule. 

Üks kena töönädala lõpetamise lugu
 

 

Pildi sisse minek

Teate küll neid pilte, kus vana(vana)vanem hoiab käes pilti, kus peal tema laps, kes hoiab käes pilti, kus peal tema laps jne. kuni pere kõige tillemani välja. Novot nüüd on minul blogis selline olukord. Kirjutasin ühe maali leidmisest. Selle postituse pani oma blogisse keegi teine ja nüüd panen mina  oma blogisse tema postituse, kus juttu minu maali leidmise postitusest.. Või midagi nii.. Brrr, selline mitmekordne pilt pildis või postitus postituses ajab lõpuks juhtme kokku:)

Siin on see postitus:

Kunstiajaloonurgake

 

Ja siin ikka seesama blogi. Küll ma ta ükskord ka kaanest kaaneni läbi loen, sest on ta ju üks paras pärl:)

 

riinajapintsel.blogspot.com

  

    

Lihtsalt, et tulevaste kevadetega võrrelda saaks, panen kirja, mis aias toimub. Alõtša lõpetab õitsemist, pirn alustab ja vana ploom on omadega poole peal.  Õues on jälle sigakülm, aga muru ja umbrohi kasvavad inimeste kiuste mõnuga. Esimesed nartsissid on juba närtsinud, hilisemad on täies ilus. Tulbid on hoos ja hilisemad hoo ootel. Aia ääres võilill, metsa ääres nurmenukk - olemas!

Tuttavad jagavad FB-s juba rabarberitoitude pilte ja käisin kah kuuri taga kaemas, kas on juba midagi. On. Kõige rohkem vaksapikkused. Las nad olla.

Selle nädalavahetuse projekt on karulauk. Nimelt olid meil maal talgud ja üks talguline-taimetark viis mind kättpidi mu oma maa peal karulaugu platsi juurde. Ega ma ei olnud teda enne ju looduses näinud ka. Nüüd on mõttes pestotegu. 

Talgutanner

Veinikonkursil said tänasega kõik veinid hinnatud ja peagi kuulutatakse välja finalistid. Peale enda hoian pöialt veel kahele sõbrale. Finaal on juba vähem, kui kuu aja pärast. Aga järgmine konkurss on juba vähem kui aasta pärast ja sinna on mul eelmise postituse peategelane Helepunane lilleke kindel mineja. Ei suutnud vastu panna - sifoonisin ühe portsu 5-liitrisesse pudelisse ümber, nüüd käin värvi ja selgust imetlemas. 

Pilt keeldus õiget pidi üles minemast. Ise teab. Meil ei ole see vein veel korralikult maitstud. Ainult juhuslikud mekutused protsesside käigus. Kui nüüd tõesti juhtub, et nädalavahetusel on nii vihmane, et metsa, merele ega aeda ei saa ja tuleb vaid toas puulusikaid nikerdada, siis ehk võib endale ka pokaali lillekest lubada.