Ei, ei, Töö tänava veinikoda ei ole veel nime vahetanud. Aga kui nad meie tänava nime omal ajal ära muutnud ei oleks, siis elaksime praegu tõepoolest Konsul Wildenbergi tänaval. Tõlkes on wilden metsik ja berg mägi. Nii et kuuritagune naat ja tagaaia võsa peavadki meil metsikud olema:)) Siit võite aga lugeda, millise suurepärase taustaga maatükil me tegelikult elame ja oleme.
Esimesed elanikud siin tänaval mäletasid, järgmine põlvkond on midagi kuulnud, hilisemad põlvkonnad juhtuvad kuskilt lugema, kui huvitab. Kui aga ei huvita, siis räägitaksegi oma lastelastele seda, mida ise mäletatakse. Umbes nii, et väga väga vanal ajal, nii umbes eelmise sajandi 80-ndatel, olid siin vaiksed, pimedad tänavad ja vanades majades elasid väga vanad inimesed. Meri oli üks suur mudamülgas ja roogu täis kasvanud. Aga Sõrve maantee ääres olid suured rohulapid, kus lapsed said jalkat taguda. Siis aga algas ä...erastamine, appi tuli ka rikas Euroopa ja kõik tehti korda. Nüüd on meil sanatooriumid, promenaad ja jahisadam ning linnatänavate sadevesi ei voola enam merre lahtist kraavi mööda vaid läbi maaaluste torude. Kui laps küsib, et aga mis enne seda oli, siis öeldakse - noh, seal lossis elasid ristirüütlid ja enne seda oli jääaeg ja enne seda oli Saaremaa vee all. Ega seegi vale pole:)))
Esimesed elanikud siin tänaval mäletasid, järgmine põlvkond on midagi kuulnud, hilisemad põlvkonnad juhtuvad kuskilt lugema, kui huvitab. Kui aga ei huvita, siis räägitaksegi oma lastelastele seda, mida ise mäletatakse. Umbes nii, et väga väga vanal ajal, nii umbes eelmise sajandi 80-ndatel, olid siin vaiksed, pimedad tänavad ja vanades majades elasid väga vanad inimesed. Meri oli üks suur mudamülgas ja roogu täis kasvanud. Aga Sõrve maantee ääres olid suured rohulapid, kus lapsed said jalkat taguda. Siis aga algas ä...erastamine, appi tuli ka rikas Euroopa ja kõik tehti korda. Nüüd on meil sanatooriumid, promenaad ja jahisadam ning linnatänavate sadevesi ei voola enam merre lahtist kraavi mööda vaid läbi maaaluste torude. Kui laps küsib, et aga mis enne seda oli, siis öeldakse - noh, seal lossis elasid ristirüütlid ja enne seda oli jääaeg ja enne seda oli Saaremaa vee all. Ega seegi vale pole:)))
Kui Eesti taas vabaks sai, siis hakati meie linnas uurima, kuhu võis kaduda Vabadussõjas langenutele pühendet ausammas. No teate küll, see peaaegu langenud sõdur kahtlaselt kandiliste põllukivide najal. Mul on suured pühad tunded Eesti Vabadussõja ja vabaduse suhtes üldse, aga ka suurtel meistritel võib vahel mõni töö mitte just kõige paremini õnnestuda. Originaalkuju oli ju Amandus Adamsoni enda loodud. Autori teised teadaolevamad teosed on uhke Russalka Tallinnas ja lihtsam, kuid sümpaatne uppunud laevade mälestusmärk Sevastoopolis. Viimane on mõni aasta tagasi ka oma silmaga üle vaadatud. Suure riskiga sai sinna mindud, sest Gruusia sõda kääris ja Sevastoopoli "küsimus" oli rohkem kui päevakorral (Sevastoopolis on sees Vene sõjalaevastik ja Krimmi on vene tahtnud läbi aegade endale krabada). Nii helget, rahulikku, puhast, sõbralikku, valget ja rõõmsat linna ei lootnud me eest leida. Ja kui seal vee all tiirutaski mõni allveelaev, siis vee peal sõitsid vaid lõbusõidulaevad.
Kuid tagasi Amanduse juurde. Kaunid on pea kõik tema loodud tiibadega ja tiivutud inimesed. Aga meil on nüüd see sõduri koopia. Võib olla originaal tekitaks rohkem tundeid, aga praegu käiakse hotell Meri ees seisva Tauno Kangro loodud kepsaka Pireti ja turdi Tõllu paljaid kehaosi küll rohkem silitamas, kui meie sõdurite mälestussammast. Mõni, kes muistendid-rahvajutud-muinasjutud pisut segi ajanud on, arvab, et need seal Meri ees on kilplased. Sest miks nad muidu merest kalu päästavad.
Kuid tagasi Amanduse juurde. Kaunid on pea kõik tema loodud tiibadega ja tiivutud inimesed. Aga meil on nüüd see sõduri koopia. Võib olla originaal tekitaks rohkem tundeid, aga praegu käiakse hotell Meri ees seisva Tauno Kangro loodud kepsaka Pireti ja turdi Tõllu paljaid kehaosi küll rohkem silitamas, kui meie sõdurite mälestussammast. Mõni, kes muistendid-rahvajutud-muinasjutud pisut segi ajanud on, arvab, et need seal Meri ees on kilplased. Sest miks nad muidu merest kalu päästavad.
Inimestelt koguti paarkümmend aastat tagasi vihjeid ja meie linnas kaevati üles üsna mitu platsikest, kuid Adamsoni loodud sõduri kuju ei leitud. Arvati, et küllap punased lõhkusid ja sulatasid selle ning otsingud lõpetati. Vanaema Ella aga mainis kunagi, et ju need änamlased selle kuju siiasamasse meie kanti, Wildenbergi saviaukudesse ära uputasid. Noh, detektoristid, võite oma aparaadid käima lüüa, olles muidugi valmis sadade muude rauajuppide leidmiseks, mis siia aia ääri mööda +-60 aasta jooksul sisse kaevatud on.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_Eesti_Vabaduss%C3%B5jas_langenute_m%C3%A4lestussammas
Ükspäev kuulutasin välja väikese nimekonkursi oma nimetule vahuveinile. Pakuti palju häid nimesid ja mul jätkuks neist vähemalt viie aasta partiidele - Katrin, Cathrin, Catherine, Emilie, Stella, Kata, Katariina Rosaalie, Maria, Esmeralda, Eevi, Lilli, Lili, Lily, Emily. Enda nimest tuletatud jätsin kohe heaga kõrvale, sest mind on neis jookides nagunii juba liiga palju. Ülejäänutest mõnel oli ka tähendus, aga ikka ei hakanud lambike põlema.
Aga siis! Istus see partii meil pea kaks kuud õues põõsa all ja küllap jõudsid tähed talle paljugi jutustada. Ka paigast, kus elame ja inimestest, kes siin kunagi olnud. Lootusetult lahjast, mullitust ja lagedast vahuveinist küpses Kuu ja Päikese all tubli vahuvein ja oma katkiste sõrmede hinnaga sai maitseks lisatud ka veidi võõramaist eksootikat. Wildenberg!
Jah,
Wildenberg
saagu selle vahuveini nimeks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar