Magus

Mida me selle kolmeaastase veiniteo kogemusega siis lõpuks teada oleme saanud? Seda, et eesti inimesele maitseb ikka kõige rohkem magusamapoolne, punane, selge ja sillerdav vein. Et oleks ilus, et saaks mõistatada, millest see tehtud on ja et teeks põsed punaseks. Nii et oleme nagu alguses tagasi. Alguses oli aga selline soov, et teha kuiva ja lahjat veinikest. Mis ei oleks magus. Ja nüüd, nii kui mõni vein poolkogemata natukene magusamaks läheb, saab see kohe "rahva" lemmikuks. Eelpool jutuks olnud pulmaveini tegin küll meelega magusa ja sellest ülejäänud tilguke nüüd laineid lööbki. Tegelikult maitseb see mulle endalegi. Ega ta nüüd liiga magus ka ei ole. 

Oli veel selline lugu, et keegi tahtis vägaväga seda veini endale paar tükki saada, aga mina ei saanud anda, sest veinil ei olnud ei silte ega nime. Ei tulnud ega tulnud seda sähvatust. Nohja viimases hädas vein saigi selle inimese nime. Kusjuures sobib. Ju siis nimepanija teab... :)))))

Eelmise ehmatuspostituse ehmatus jäi ka muidugi üürikeseks. Kes vähegi loodusseadusi ja keemiat jagab, see teab, et ükski naturaalne mahl ei jää seistes selliseks, nagu ta pressi alt tulles on. Või noh, kes just nii väga toormahladega kokku puutunud ei ole, see on kindlasti kordki elus näinud, et näritud õun seisma jäädes teps mitte oma esialgset värvi ei säilita. Meie imemahlas oli alguses värvitegijaks õunte erekollane koorehõljum. Aga ikkagi oli tore seda korraks näha ja järgmisel aastal proovin võib olla sidrunihappega katseid teha - ehk saab siiski midagi nii ebamaiselt kollast ka purki või pudelisse. 

Suurest hulgast mahlast aga suurem osa läks siidriks. No proovib siis teha. Eelnes muidugi põhjalik uurimustöö netis ja tunde järgi kirja pandud parimad siidrinipid. Üks neist oli päris hull ettevõtmine. Nimelt mahla redutseerimine. 10- ja 8-liitrised potid läksid õunamahlaga tulele ja keesid seal nii kaua (ilma põhja kõrbemata), kuni järele jäi 10 korda vähem ollust. Siirupisse jäid alles kõik suhkrud ja hape, vee lõime sealt viie tunniga välja. Kogu maja alumise korruse aknad olid udused ja õhupuhasti pliidi kohal tilkus. Mõnus õunakaramelli lõhn hõljus elamises järgmise päevani. Seega tuleb meie naturaalsest taliõuna siidrist üks aus kraam - magustatud Töö tänava õunasuhkruga:)

Mahlast saab siirup