Vähem on parem

Algas alkoholi liigtarvitamise ennetamise teavitus „Vähem on parem“.

Kõik on õige. See tähendab, et sõnad on õiged. Ometi teab nii TAI (Tervise Arengu Instituut) kui riik kui valitsus kui iga inimene, kes vähegi sügavamalt alkoholi liigtarvitamise peale mõelnud, et tegudes oleks veidi enamat vaja. Ehk et kompleksset tegutsemist kõigil rinnetel ühekorraga! Jalgratas leiutati ju juba ammu. Rootsis näiteks. Kõik me teame, kui raske on seal alkohli poest kätte saada, sest linnas tavaliselt ainult üks alkopood ongi. Ja seegi pigem vähe aega lahti. Alkohol on seal väga kallis, reklaamid piiratud, riik ei ole nii suuresti sõltuv alkomaksudest ja alkoärimeestest, tehakse teavitustööd, alkoholi liigtarvitamine on häbiasi jne jne. Ja asi peab üleüldse pihta hakkama alkoholipoliitikast, mida meil ei ole olemaski ja ilma milleta mitte midagi olulist toimuma ei hakka, tehtagu kampaaniaid palju tahes.

Minul on ka üks hea meede alkoholi tarvitamise vähendamiseks - tehke koduveini! Aga seda tuleb teha hästi ja nii ilusasti, et ei raatsi ära juua. Võin kindlalt öelda, et sellest ajast, kui ma neid kullakesi siin oma käte vahel voolima hakkasin, oleme me aina harvem pudeleid avama hakanud. Varem sai nädalavahetusel poest mõni hea vein toodud ja õhtusöögilauas see perega ilma suuremate tunneteta ära manustatud. Nüüd aga... Peab ikka hea põhjus olema, et oma suure vaevaga valmis nikerdatud pudel lahti teha  ja tõepoolest joome me veini nüüd poole vähem. Tegelikult me ei joogi teda vaid maitseme, hindame, mekutame, võrdleme, arutame, kritiseerime, kiidame, pööritame silmi, ajame pead kuklasse, torutame huuli, nuusutame, loksutame, kissitame silmi, naeratame totakalt - on see siis normaalne joomine? Pealegi ei ole mul ikka veel vaakumkorke (khmm-khmm, sünnipäevalised-külalised!), et võiks ka pooliku pudeli nädalaks-paariks külmkappi jätta, ilma et ta hukka läheks.

Eriti suuri veinitegusid praegu kojas ei toimugi, vaid üks kadakaveintsukene ongi kuskil pooleli ja kipub muude tegemiste kõrval ära ununema. Siinkohal näitan ära uue tööriista, mis jõuluvana kotist välja ilmus. Väga tarbline asi, oleks mu vanaema öelnud. Küpsetamisel veel eriti tarbline.

Ja veel näitan ma uut pokaalide hoidikut, mille kojaperemees ise tegi. Mõnusalt tagasihoidlik.

Veinivilla ja Maalehe koduveinikonkursil olevat "valim" koos, no loomulikult viidi sinna rekordarv veine ja nii mõnigi neist Saaremaalt. See nakkus levib jah, tean omast käest:) Kui nii edasi läheb, siis tuleb hakata Saaremaa koduveini konkurssi eraldi korraldama.

Ühes varasemas sõnavõtus viskasin ma kriitikat meie linna skulptuuride kohta. No muidugi jäi süda veidike valutama, et kust võtan mina õiguse nii suurte meistrite töid kahtluse alla panna. Eilses kohalikus lehes oli aga ka üks asjatundja täpselt sama meelt ja mina võin oma kivikese südame pealt rahumeeli Tori lahte poetada.  Mina kirjutasin meie kujudest siin:

http://veinikoda.blogspot.com/2013/11/konsul-wildenbergi-tanava-veinikoda.html

 Ja nüüd oli Meie Maas kirjas nii:


Linna kõige kesksemal kohal ja olulisim on Vabadussõjas langenute mälestussammas. Olavi Pesti (Saaremaa Muuseumi teadusdirektor) pidas seda kunstiliselt väga ebaõnnestunuks, nagu kõiki teisigi Amandus Adamsoni toonaseid töid. /.../ Kõige populaarsema monumendina nimetas Pesti 2002 a Tauno Kangro poolt tehtud ja mere äärde paigaldatud "Suurt Tõllu ja Piretit". "Kunstiväärtust sellel ei ole. Tegemist on materjali viidud karikatuuriga".


Hahahaa! Ma käin seal karikatuuri all ju kala püüdmas, nüüd ma ei saa sealt mitte kunagi enam ilma itsitamata mööduda:)))

 Ons meil siis midad ilusat kaa vöi? On on! Mulle meeldib see pisike lapsuke Kitzbergi tänava alguses istepingi otsa peal. Ja sanatooriumi Saaremaa Valss sisehoovis on ka üks ilus daame ja kuju jumest on juba kaugelt näha, et tõepoolest on mudaravilaga tegemist:). Lihtsad ja klassikalised oma ajastu tööd.

 Aga blogil hakkab ju sünnipäev tulema! Umbes täpselt 2 kuu pärast. Siis peaks midagi erilist ette võtma. Kahjuks olen ma oikuipalju tähele pannud, et nii mõnedki huvitavad blogid ongi vaid umbes poolteist aastat aktiivsed olnud. Peale seda jäävad postitused aina harvemaks ja harvemaks või siis hoopis soiku. Eks ole sama ohtu siingi karta, sest uued huvid ja teemad tulevad ju peale. Äkki muudaks blogi formaati, teeks talle immitsa muutuse? Või ei ole see hea mõte?

Tänu varasele kevadele on olnud võimalik palju looduses käia. Näiteks mõtlesin ikka hea tükk aega, kas teha vahtramahlast veini või mitte? Ei teinud. Läks sügavkülma.

Mäletan lapsepõlvest, et üks kindel kevadekuulutaja oli igal aastal mädanema kippuv kõrvits riidekapi otsas. Minu viimane ja kõige suurem kõrvits hakkas sel aastal lausa kurjakuulutavalt kevadet kuulutama, nii et tuli talle koht kiiresti kätte näidata.

Ja nooh kui juba särg sees on, siis kevad enam tagasi ei lähe. Koos särjelaadungiga toodi ka hunnik kiiska, kõik olid marjakalad.

Kevade esimestel minutitel sumpasime pehmes lumes, kuulasime merelainete loksumist, trotsisime tuult, põletasime särakaid, maitsesime klassivenna tehtud kolme sorti pannkooke ja rüüpasime pokaalikese kadakaveini.

Aitäh, Tõnis ja taustajõud Helli! Murdsime sel õhtul müüdi, et inimesed istuvat muudkui arvutis ja päriselt üldse ei suhtle. Näed, meie ei olnud peale igiammust kooliaega  kordagi niimoodi e`spetsiaalselt kokku saanud, aga nüüd lipsasime mugavast FB-st välja ja läksime mere äärde päriselt kohtuma. Veinikotta sain kaasa viia aga üliägeda kingituse.