pühapäev, 21. detsember 2014

Suvi tuli korraks tagasi

Homme juba suur tali käes, aga veinikoja päkatsile tuleb vägisi suvi silme ette. Villides ju meenub. Et kuidas see kõik ikka alguse sai. Ja kuidas siis edasi läks. Ning mis siis kõik oli ja mis siis kõik sai. Einoh, veiniga polnud miskit meenutamist. Päkatsil oli pakke vaja ja hea, et oli veel kehadest* midagi võtta. Kadakat ja leedriõit. 


Aga see järgmine, see õige aroomikas, magus, hõrk ja kange naps, vaat see pani suvefilmi silmade ees jooksma. Ligi liiter teda vaid oligi. Värviks tumekuldne. Vaadake nüüd teda läbi pudeli (jah, see on ennemini pudel, mitte karafin. Sellistega müüdavat poes viina!) ja nuputage natuke aega, millest see kodune liköör küll tehtud on? Nüüd öeldakse muidugi - käsitöönaps. 


Ei ma teid kaua piina. Järgmisel pildil on kogu see suvesaladus paljastatud. 




Juurde võib mõelda veel soojuse ja päikese. Vanas taluõues kesteabmitmeidaastakümneid metsikult kasvanud mündi aroomi sauna leilivees. Mahlastest mündiokstest koheva saunaviha võimsa lõhna, mis üle terve suure õue suveõhtul hõljus. Juurde võib mõelda ka suured kruusitäied meega piparmünditeed sombuse ilmaga. Ja mehised kimbud münti saunalakas kasevihtadega võidu kuivamas. Ja suve lõpu pisikesed helelillad mündiõied. 

Pildil on purk. Purki läks värske münt, suhkur ja puhas piiritus. Purk veetis kogu suve ja sügise lõunapoolsel aknalaual. Suve lõpus mõtlesin, et piiritus on ikka liiga kange, napsu vaja lahjendada. Millega? Viinaga loomulikult!:))) No tegelikult lahjendas tõmmise kraade oluliselt ka suhkur, nii et lõpptulemus on veidi üle 30 kraadi. Vist. Kange alkoholi kangusemõõtjat mul pole. 

Umbes samal ajal, kui ma piiritust viinaga lahjendasin, noppisin oma tublilt kobartomatilt viimased marjad. Nii hästi kasvas ja kasvatas terve suve akna peal! Mõtlesin, et kui panna kevadel aknalaudadele 10 potti tomatitega, poleks poest vaja neid ostagi. Kasvuhoonet poleks ka vaja (nagu mul seda oleks ja nagu ma seda tahaks). Ahjaa ja valmis said nad mul varem, kui enamikul aiapidajatel kasvuhoonedes. Ja nii ma pistsingi 1. septembril innustunult ühte tühjaks jäänud lillepotti üheainsama tomatiseemne. Katseks. Tänaseks on saak valmis. 




Aga tegelikult on muidugi talv. Siiamaani veel soe. Mulle sobib. Kuna autoga on rohkem sõitmist, siis väga mõnus on mitte lund kühveldada, mitte aknaid jääst kraapida ja kiilaka peal mitte libiseda. Jõulutunne? Veel ei ole. Kapsalaariga, mis öö läbi puudega kuumaks köetud ahjus küpses, ka veel ei tulnud. Aga tuleb kindlasti, ega ta tulemata ei jää. 



Kui ma sel aastal rohkem ei kirjuta, siis 
HJ, HVL ja HUA!



pühapäev, 30. november 2014

laupäev, 15. november 2014

Saab sööki ja jooki ja priimat pannkooki

Juba kaks nädalat tagasi korjasime ämbritäie priskeid pihlakaid. Tegin pihlakaveini üleüldse kolma`t korda ja seekord ka kolma`t moodi. Varem olen marju sügavkülmutanud, et pidavat veinile mahedama maitse andma. Ei tea, ikka olid need veinid kuidagi liiga ehmatavalt järsud ja värvi polnud ollagi. Seekord keetsin marju päris tükk aega.  




Käärima hakkas hoogsalt. Täna otsustasin paksu välja kurnata. Siis kui pärmist marjasegu tahaaeda ära viskamas käisin, panin tähele, et varesed olid puu alla jäänud õunu hoolega augustanud. Jätsin need sinna neile üsna meelega. Mulle meeldivad need suured, vanad, paksude kintsudega iseteadvad Kuressaare lossipargi varesed. Nüüd on neil seal kuhjake ilusat värvilist promilliga desserti ootamas, ehk löövad pärast laulugi lahti:)






Värv on hetkel (veel) ilus, aga hõljumit see-eest mehesti. See on keetmise hind. Nii esimese kui teise pihlakaveini puhul oli sademega tükk tegemist. Seekord mõtlen, et värvi säilitamiseks ja laetud osakeste rahustamiseks jätan selle veini õige pikaks ajaks rahule. Minul kiiret pole. 

Seejärel võtsin ette õuna-pirni täismahlast tehtud vahuveini tooriku. Vaniljekaunadega maitsestet jook oli juba varem valmis käärinud ja tundus teine ka üsna selge olevat. Maitse oli hea, käärimine sees. Läksin otsisin pudelid välja, vaatasin korgivarud üle ja plaan oli kui mitte kõik, siis vähemalt pool portsu ära villida. Aga sifoonimisel ikkagi otsustasin, et ei - pisutki hägusena villides me aastavahetusel kristallselget vahuveini pokaalides imetleda ei saa. Ja rändaski toorvahuveinike koos väikese magusalisandi- ja selituskomplektiga juba meie tuttavasse piimanõusse. Kaas klambriga kinni ja põrandakütte peale trukki ja selgust koguma. Kuidas iganes see võimalik on, et need kaks omadust ühekorraga saavutada...

Ja veel kolmandamagi veiniga jõudsin tänase halli päevavalguse paistel tegutseda. Sellega oli lihtne - pärm välja, pärmistopp sisse, gaas välja, selitajad sisse ja jahedasse! 





Vahepeal oli selgunud, et vahuveini korke meil poodides jälle müügil ei ole! Ju on siis taas sama, juba tuttav turundus - hooaeg läbi ja kevadel tuleb uus kaup. Mis siis ikka - taaskasutus jätkub ja iga kork on arvel! Varem või hiljem on seal piimanõus aeg küps ja siis olgu tarvikud olla. Kraamisin välja paar siidrit-testikat, mis täpselt kuu aega vähem kui aasta küpsust kogunud. Kui ei olnuks korgimuret, ei tulnuks ka siider meelde. 

Mu isiklik maitsetestija oli viimati öelnud, et see siider on selline, et ta on ju hea. Aga ta võib olla väga hea, kui ta õige toidu kõrval on.  Nohja oligi aeg õhtusööki teha. Aga mida? Aga mis toitu tehakse, kui ämbri põhjas on 4 kartulit, külmikust vaatab vastu üks peekonitükike ja pood on kaugel. 100 meetri kaugusel olev pood on jah siis kaugel, kui oled päev otsa veininõusid ringi rullinud. Aga arvake ise, millise söögi-sõna Google otsingumootor minult täna sai!?





Eelmine pilt oli eksitamiseks. Maanaabrid andsid meile kevadel peotäie pähkilmaitselisi mugulaid. Pistsin mõned aias mulda, rohkem küll õite pärast. Õisi muideks ei tulnudki! Täna tõmbasin möödaminnes kolm kuivanud vart üles, igaühel oli ilus topinambur all (mõnus nimi ikka:))). Ühesõnaga siit tuli salat. 


Aga õigesti arvasite (kes arvas)! Olevat pea et saarlaste rahvustoit. Kuid mina tegin seda millegi pärast alles teist korda elus. Ega seda esimestki korda enam ei mäleta, ei kukkunud vist kõige parem välja. Seal Saaremaa kandis, kust mina pärit olen, ei tehtud tegelikult üldse seda kuulsat... pannileiba. Aga täna tuli ta hää ja järgmine kord teen topeltportsu ehk et 2X paksema. 



Ahjaa, aga see neljas, see õige magus, see punane vein! Seda pidin ju ka paar nädalat tagasi juba peaaegu villima hakkama. Sifoonisin ta suurde pudelisse ja jätsin selginema. Tema aga - tema kukkus uuesti käärima! Ma ju ometi panin käärimise lõpetaja sinna sisse! Või ei pannud? No pead just ei anna, aga tegelikult oli sel hooajal veel paari veiniga umbes sama teema. Üks leedriõievein oli pudelites äkki nagu riesling ja üks punase õie vein perutas samuti. Kahtlustan, et mingi partii pärmistoppi ei pannud teps mitte käärimisele stoppi peale. Või olid koguni stopp ja restart pulbrid segamini läinud? Kahjuks olid komplektid pärit erinevatest firmadest ja kes neid enam mäletab, millistest. Kui just keegi veel sel aastal sama nähtust ei kogenud?




laupäev, 11. oktoober 2014

Viinakuul ei vingu





Nii tegin ma eelmisel nädalavahetusel veini, millel oleks ka elu sees. Lihtne punane vein, tehtud aroonia-kirsilehe tõmmisest. Tegelikult segasin ja loksutasin hoopis süsihappegaasi välja.:)

Õunavein aga kääris seekord kuidagi kahtlaselt vähe aega, panin talle suhkrut juurde ja vaniljekauna ka ning keerasin pärmi uuesti alt üles. Ega see tark tegu vist ei olnud. Mingit ülienergilist käärimist uuesti ei alanud ja nüüd juba kahetsen, et suuresti põhja settinud pärmi jälle laiali ajasin. Kraadisin ka, nii punast kui õunakat ja nende näitudega jäin rahule. 




Köögikappide koristusaktsioon lõppes kõige suuremate kasudega lindudele. Talv võib tulla.




Eelmisel nädalal olin koolilaps ja vanaema ühtaegu. See sai küll selgeks, et vaprat hiirekest ei  maksa mängida ja järgmisel 99-l õppenädalal on mul tööl kindlasti asendaja. Sest et see eriala on selline, mis neelab sind endasse ja neelatuna on seal nii tore olla, et reaalsusesse väga tulla ei tahagi. 


Elus esimest korda sellise seadeldise taga.




Need pildid on vaid ühest õppeainest, oli muudki - erialasest matemaatikast  tüpograafiani. Ja mingil hetkel, ühel ilusal õhtul, kogu selle virr-varri vahepeal tegin ettevalmistusi ühe suvise kadakaveini villimiseks. Seekord mõtlesin, et lähen ja ostan pudelid poest, sest mida ma seal sodin ja kolistan pudelitega, kui kõik see pere koos ja pisipiiga ringi tatsamas.  Aga pood oli pudelid tagasi saatnud! Hooaeg olevat läbi ja kevadel tulevat need jälle müüki. Whaaaaaaat?!, nagu ütleb viimasel ajal telekas üks vahva tuttav tüdruk, keda muu eesti tunneb Padjaklubi Miša, mina aga Kristeli nime all. Mis mõttes on veinivillimisel üldse mingi hooaeg, seda tehakse ju koguaeg. Nii et ikkagi kolistasin ja sodisin. 

Leidsin ühe rekordpudeli ka. Sellel oli ei rohkem ega vähem, kui 8 silti ja sildikest peal! Ja ühelt Tšiili veini etiketilt leidsin vaibamustri, millist enam vähem minu vanaemagi kangastelgedel kudus. Viimane tähelepanek oli juba otseses seoses mu disainisuunaliste õpingutega. Juba märkan...



Praegu olen maal. Siin on ohhhhhhhhhhhh kui hea. Homme tahaks aga tollesama suvise kadakaveini lõplikult ära vormistada. Dekoratiivoksakesed tõime mere äärest ja on seekord mingi eriti pikaokkalise kadakasordi küljest pärit. Koduõue pihlakalt viin marju ka linna, sest mõttes mõlgub üks hoidis, mis ei ole siiski teps mitte vedelal kujul. 




neljapäev, 25. september 2014

Öunalugu rosinaga lõpus



Taas kordub kõik,
 kordub kõik...


Ilm muutub, tuul pöördub, kisub külmaks. Ainult üks päev oleks võinud veel soe olla. Aga pole parata. Niisiis esimesel külmal ja tuulisel päeval sai toimuma suur õunakorjamine. Veel hullem - ka nende pesemine. Ja seejärel sõit mahlapressija juurde. Ja seejärel sõit tagasi. Ja seejärel suur muruniit, et mitte öelda sügisene silotegu iilidega võidu. Ei midagi uut siin Päikese all. 

Öunu oli seekord parasjagu, sest lasime ju puud ära lõigata. Maalt tõime ka kaks kotitäit. Teist, kolmandat jne-ndat mahlategu õnneks seekord ei tule. Kui me muidugi ei murdu ja maanaabrimehe öunapakkumisele alla ei anna.

Pesemine. Brr, kaevuvesi on meil veel külmem, kui kraanivaesi. Meil on, jah, linnas kaev!

Öunasöit

Öuna-pirnimahl, öige magus. Kokku 85 liitrit.

Ahhaa, kui pliit mahlapottidega hõivatud, siis...;)

Kas taarat jätkub?

Vahuveinialge kah üles pandud. Ainult üks nõu. Seekord otsus selline.

Kuumad kotid

Tehase poisid halastasid meile jälle ja loovutasid lausa oma firma pakendeid:)

Aga egas ainult söök, jook, töö ja vaev sügisel meeles mõlgu. Pidu ikka ka. See lihtsalt tuleb igal aastal, kas tahad või mitte. Ja vahel on numbrid sihantsed ilusad, viksid ja poolümarad.




Aga seegi ei ole veel kõik! Üks suur uudis on veel. Siinkirjutaja läks jälle kooli. Sest kõik on ju viied niikuinii. Ei, ei läinud magistriõppesse sotsiaalteadust tegema. Hoopis ametit õppima, kolmandat juba. Kooli avalduse number oli ka 555. Ei, ei läinud kondiitriks või kokaks. Ka sotsiaalhooldust, mööblirestaureerimist ega muud kasulikku, tarvilikku ja  mõistlikku ametit mitte. Vaid minust sai hoopis... 


...multimeedia kujundaja I kursuse õpilane, tulevane veebidisainer:)