Pühapäev, 27. oktoober 2013

Puhata ja mängida

Tere, minu nimi on Katrin ja ma olen mängur. Küllap ikka olen, kui vahel lotot mängin ja aeg ajalt oma üllitisi siia-sinna konkurssidele saadan. Või siis kavatsen saata. No näiteks viimati kuulutati meil töö juures välja kudumite ja heegelduste tegemise kuu ja tulemustest korraldatakse rändnäitus. Mina ei ole eriline kudEja, kuigi oskan kududa juba lapsest saati ja teen seda üsna kiiresti. Kärsitu nagu ma olen, lasin üleskutsest kiiresti silmad üle ja kohe materjali otsima. Esimesena jäi pihku poolitäis pehmet traati, mis pärit lilleseadeperioodist. Ja heegelnõel. Ja peotäis pärleid. Idee võtsin sealt, kust nad ikka tulevad - pea kohalt õhust. Paar tunnikest nokitsemist ja palun, tulemus on siin:



Pidin siis hakkama oma tööd ära vormistama ja viskasin veelkord pilgu juhendile. Hopaa! Seekord oodati hoopis sokke, kindaid, mütse, salle... ja kohe kindlasti mitte ehteid. Nojah. Ehted saab siis keegi, kes neid tahab. Aga traadist sokke ma neile küll kuduma ei hakka, ärgu lootkugi. Kuigi üks alumiiniummütsike võiks pealinna suures riigiasutuses mõningatel juhtudel ära kuluda küll. Ühtlasi tuli meelde, et kokkuõmblemist ootab üks eelmisel talvel kootud soe müts, mis valmis sai loomulikult kevadel.




Oih, paistab, et kudumispurgis oli pool pooleliolevat mütsi veel, nähtavasti siis üleeelmisest kevadest:)

Aga konkursse on veel! Tuleva kuu alguses toimub kohaliku ajalehe poolt korraldatav hoidistekonkurss. Oli õnneks ära nimetatud, et koduvein on täiesti sobilik hoidise nime kandma. Esialgu mõtlesin, et saadan sinna vaid glögi. Kui aga selgus, et žüriisse kuuluvad ka meie uus linnapea ja rännumees Hannes Hanso (keda ma valisin ja kelle emme on lihtsalt niivõrd tore inimene) ja tema sõber Wend, panin ühe pudeli veel juurde. Las mekivad ikka kadakat ka, saavad oma suurteks tegudeks rammu ja lusti juurde. Nooja üks salat läheb ka sinna - Tori kollane. Elame nimelt Tori linnaosas ja kuldkollane kõrvits on salati põhiline osis. Ja muideks, kõiksemees ja -naine on oodatud hoidiseid maitsma ja hindama 7. novembril kell 16.00 GoSpa-sse!




Veinivilla ja Maalehe koduveini konkurss on ka juba tükk aega tagasi välja kuulutatud. Seekord on palju rohkem kategooriaid, ka vahuveine-siidreid hinnatakse eraldi. Aga mul ei tule vist enam nii head vahuveini, kui Emma oli, sest.. No olid seal omad nipid, mida sel aastal korrata ei õnnestunud. Emma oli eelmisel aastal parim vahuvein, aga osalejaid oli ka ainult 6. Oli mis oli.


Mida ma sinna siis saadan? Kindlasti glögi- ja kadakaveini. Praegu muud väga erilist ei ole, aga võib veel tulla. Leedriõievein juba eelmisel aastal käis, vist ei ole mõtet seda uuesti saata? Kuigi välja tuli ta seekord parem, tasakaalukam. Neli kuud aega ka veel.










 

Pühapäev, 20. oktoober 2013

Sehkendusi maal ja merel


Kuidagi põnev on mõelda, et kui ma siin hommikul blogin, siis ameerikamaal on alles eile ja mu sealsed lugejad naudivad õhtutunde. Mina kirjutan nüüd oma eilsest päevast ja õhtust, mis teile, armsad lombitagused lugejad, oli siis reaalajas veelgi rohkem eila... või oli see üleeila. Karvast punki teile selle puhul!:)));)



Kuid (Saare)maa peale tagasi. Glögivein tuli nõnna hea, et seda tuleb veel teha. Arooniaveini tegemine on sama lollikindel, kui leedriõieveini tegeminegi - alati tuleb välja. Seega sorry, hallid ja mustad linnud, teile jäävad seekord ainult imalad ja pisikesed metsviinapuu marjad. Õnneks on neid palju. Põõsad oli vaja nagunii ära noorendada ja viimane 35 liitrit marju tuligi jälle koju ära. Ja kui ma nüüd kõik need korjed kokku liidan, siis 10 ämbritäit tuleb ära. Kahe vana põõsa pealt. 




Eile käisin katsikul. See aasta on meie ringkonnas tõesti olnud viljakas. Lugesin kokku, et tervelt 8 tibatillukest inimest on siia ilma juurde tulnud ja need ei ole mitte lihtsalt tuttavate vaid täiesti lähedaste inimeste titad. Enne seda beebibuumi ei sündinud aastaid mitte ühtegi tuttavat juntsut. Täna tuli äkki idee, et teeks ühe õige magusa ja õige kange veini. Ja teeks neile beebidele igaühele omaenda isikliku nimelise veini. Kange ja magus peaks kaua säilima. Kange ja magus vajab aga väga palju suhkrut. Veab, et suhkruhind murdis äsja 80 eurosendi piiri ja 79 senti kilo on juba puhtapuru odav (see info on tuleviku jaoks, et saaks õhata - hisssssand, kas kolmeteismendal aastal maksis suhkur tõesti selliseid sandikopikaid!?)

Nimeveinist veele - et eks need emmed-issid ja miks mitte lõpuks suureks saanud beebid ise otsustavad, kui kaua nad oma sünniaasta veini hoiavad või millise sündmuse puhul avavad. Miks mitte näiteks täisealiseks saamise puhul, siis tohib asjaosaline ise ka sääduslikult veini maitsta? 




Aga nagu ikka nädalavahetustel, kipub tavaliselt mitu head üritust ühel ajal olema. Seega kihutasin otse katsikult otse Auriga keskuse sünnipäevale (on meil siin üks selline suur kaubanduskeskus). Nibin-nabin jõudsin kontserdile, kus esinesid ühed toredad noored oma Michael Jacksoni projektiga. Või mis "ühed toredad noored"! Parimaid lauljaid-tantsijaid siin riigikeses üldse - Lauri Pihlap, Susan Lilleväli, Kaire Vilgats ja meie oma sõber Semy. Muidugi oli see esinemine unplugged ja koos tantsuga etendust tuleb vist ikka Nokiasse vaatama minna. Kingipakile (mis on tihedalt seotud veinikojaga) tahtsin kirjutada Semy & Co, aga käsi kirjutas justkui Semy & Go. Omamoodi filosoofia ka käevääratuses.




Koju jõudes ootas aga veel üks projekt. Nimelt olime vahepeal kõva kalastamise käigus oma parima landi mittevabatahtlikult merele loovutanud. Siis tulid aga tormised ilmad ning tuule suunda silmas pidades oleks pidanud meie hea ujuvlant pisikese lahe vastaskaldasse jõudma. Oligi jõudnud. Vist. Midagi rohekat nagu paistis mererohu seest. Ja seal eemal ka veel midagi. Juba oli ka pime ja kuu alles lossi taga peidus. 




Kammisime prožektoriga veepinda ja pikima veneaegse ridvaga algas õngitsemine. Saimegi landi kätte! Ja siis veel ühe! Ja kolmandagi! Kõik uhked ja kallid landid, aga mitte ükski neist ei olnud meie kullake. 


Kui keegi tunneb ära oma kullakese, siis ta saab selle tagasi.


Haakrikuga kodu poole sammudes jäi tänavalaterna valguses silma üks taimetups. Asfalttee ja kõnnitee piiril. Heldene aeg! Musta leedri pojukene. No kuidas tema endale küll sellise elukoha valis? Ahjaa, nad ei saa ju ise valida, kuhu lind nad maha kakab. Ma vist toon ta sealt homme ära. Ehk saan juure kätte ja istutamiseks on siin saarel praegu veel täiesti sobilik aeg. Veel üks lapsuke ilmas juures...

 

Reede, 18. oktoober 2013

Nädalavahetust alga!



Photo by Veronica Neeson



See on üks pudel rentslis. Tegelikult ei ole ta rentslis vaid mingi ehitise serva vahel. Pudelis oli minu miski punane vein aastast 2011. Pudel on kaetud põletatud paberiga, mees proovis kunagi ammu oma käsitöö-kätt ja päris ilus sai. See kaunistet pudel ja veinitilk ja ehitise serv asuvad SITSIILIAS. Mina teadsin, et pudel rändab Tallinna, aga ehh, võttis teine jalad-tiivad alla ja rändas Itaaliamaale hoopis.  Ega need pudeli viijad seda isegi enam täpselt mäletanud, kuhu see jäi, aga pilt saadeti hiljem järgi. Ja siin ta nüüd on.

Ma olen veendunud, et kunagi ehitatakse selline aparaat, kuhu paned mingi klaasi- või kivitüki sisse ja ta ütleb, kust mandrilt, maalt või külast on see materjal pärit ja annab inimeste ja neandertaallaste  DNA-d, kes seda iganes käppinud on. No tegelikult on see juba praegu erinevate analüüsidega mingil määral võimalik. Ja ega seda aparaati ikka ei ehitata küll, sest et ainult uudishimu rahuldamiseks ei hakka keegi midagi leiutama ega ehitama. Ikka sõjad ja suur raha on need leiutiste motivaatorid läbi aegade olnud.

Punane vein tuli selgi aastal hästi välja. Midagi magusasõpradele või õigemini poolmagusa. Ja neile, kes armastavad hõõgveini. Veinitegu jäi meil ka filmilindile. Või noh, mälukaardile. Nüüd väike hoiatus. Kui teile tundub, et filmis on midagi nagu kergelt kÖveravÖitu, siis minge kindlasti silmaarsti või veel parem - psühhiaatri juurde, sest tegelikult on kõik väga sirge. Sirge, nagu seebivesi.



Ärge siis kõike ka kohe uskuge. Muidugi oli juga köveraks keeratud, aga ainult selle pärast, et nii tuleb süsihappegaas veinist paremini välja:))))))) 

Ja nüüd viimane pilt selle aasta õunahullusest. Õunu oli kolmanda suurema korjamise järel selle puu all umbes 150 liitri mahla jagu. Mahlaks teeme need pisut hiljem, sest õunad säilivad ülihästi. Las küpsevad veel. Rohkem õunu sel aastal korjama ei pea, mõned üksikud ladvaõunad vaid vareste rõõmuks jäid! Kui puu oma igaaastasest stiilist kinni peab, siis järgmisel aastal ta ei kanna, isegi õitseda ei suvatse. Hurraaaa! Arooniapõõsale tehti ka 1:0 noorenduskuur, võib olla ei saa neid ka. Hurraaaa! Aga veinid küll tegemata ei jää, loodus on ju helde.



Ilusat nädalavahetust!





Pühapäev, 13. oktoober 2013

Siidrinipp ning enne ja pärast

No ei saanudki ennast käima täna. Tõbi nagu on ja ei ole ka kallal. Eks tuli siis pühapäeva pidada. 

Ella lööb nurgas lärmi. Ella on järgmine vahuvein. Ella oli selle maja vanaperenaine, kus me praegu elame. Temaaegsed on ka need vanad õunapuud, kelle õuntest tehtud mahlast toosama vahuvein tuleb. Ella oli mehe vanaema ja üks väägade assakas naisterahvas. Kui vahutas, siis vahutas nii, et maa must. Aga süda oli hea ja väga pikk iga anti talle, olgu muld talle kerge. Nii et vahuveinide nimekirjas on meil siis nüüd Emma, Klaara ja Ella. Võimalust, et vahuvein untsu läheb, ei ole lihtsalt olemas ja kõik. 

Lubasin aga oma siidrinippi jagada. Kõigepealt panen siia aga põhjaliku siidritegemise õpetuse. 


Kõik seal artiklis on muidugi väga õige, aga see pudelis teistkordselt kääritatud siidri selgeks saamine on artiklis minu meelest liiga tülikas. Kõik see pudelite kroonkorkidega sulgemine, tagurpidi pööramine, pudelikaelte külmutamine, õige kiire liigutusega korgi eemaldamine (korgid lähevad raisku kõik) ja poole pudelitäie siidri vastu taevast või lage laskmine on ikka üks suur sodimine ja ressursi raiskamine. No muidugi efektne, kui see kõik juba käpas on ja sotsiaalse tegevusena kindlasti elevusttekitav. 

Ühesõnaga mina SELITASIN oma siidrit. Kui käärimisnõus esimene käärimine ära lõppes (kääritasin spetsiaalse siidripärmiga) lisasin sinna selitajad (need kaks kotikest läbipaistva vedelikuga). Ja hiljem lisasin veel ka bentoniitsavi. Õunaveini retseptpakkides on kõik need asjad olemas, aga küllap müüakse ka eraldi. Nüüd villisin siidri veepudelitesse. Siis toimus teine käärimine ja nüüd, kui oli vaja seda tarbida, siis sai korgi vahelt suurema vurtsu välja lasta ja kui enam lausa ei pursanud, siis klaasi valada. Vastu lage ei lähe mitte üks piisk ja gaasi jätkub küllaga veel ka klaasi sisse. Kuid mis peamine - suurem osa pärmi jääb pudeli põhja. Arvan, et just tänu selitamisele ja eriti tänu savile, mis suure osa pärmi pudeli põhja kinni seob. Minul üks plastpudel muidugi lõhkes, aga põhjuseks oli hoiuruumi liigne soojus. Veepudelist võib joogi peale teistkordet käärimist ka klaaspudelisse villida. Noh, kuidagi umbes nii ma tegin ja kui ma oleks siidrifänn, siis teeks kunagi just täpselt samamoodi.

Aga mida teeb üks pooltõbine inimene ilusal nädalavahetusel? Eriti mitte midagi. Eile olin sunnitud valmis keetma tšatni, sest kõrvits oli juba varem pooleks lõigatud ja ülejäänud viljad ka ootel. Ilusaid värvilisi pilte tegin ka muidugi stiilis enne ja pärast.









Täna oli aga samamoodi vaja ära vormistada üks peotäis valmis ostetud ja õuest toodud taimset materjali, kuid seekord mittesöödavat. Sest et siia ilma on sündinud üks pisike armas esiklaps nimega Johannes. Palju õnne kogu Kase-perele! Suur kimp läks noorele perele ja väike värskele päikeselisele vanaemale.









Nii ammu ei olnud kimpu teinud. Lillede seadmine oli ka kunagi üks päris kirglik hobi, aga see läks üle. Arvan, et veinitegemise hobi läheb ka millalgi üle. Siis, kui midagi veel huvitavamat asemele tuleb. Praegu ei kujuta küll ette, mis see olla võiks.


 

Reede, 11. oktoober 2013

4000 blogikülastust ja ei mingit pidu!

Ärge näidake mulle praegu ühtegi vedelikku, mis meenutab mahla või veini! Viies päev juba õunad-mahlad-mahlad-õunad-mahlad-veinid-mahlad-õunad-mahlad. No mitte päevad läbi muidugi. Peale tööpäevi ikka, õhtuti. Ka selleks ärevaks nädalavahetuseks on toimetusi veel küllaga.

Ah et miks ärevaks? Linn elab rallilainel. Hotellide parklates grillivad ja tšillivad rahvusvahelised seltskonnad nagu siilid udus (meri hingas eile õhtul). Varavalgest hilisööni törtsuvad sumpsid ja vilisevad kummid. Liikluses on kõigil väheke erksam sõit sees, mitte ainult rallimasinatel. Einoh, ma isegi mõned kiiremad kurvid võtnud juba:)))

Aastaid tagasi sai kiiruskatsetel kohtunikuks käidud. Siis toimus ralli novembris ja enamasti oli lumigi juba maas. Ikka öö läbi toimus see möll. Selga sai aetud kõige soojemad riided - mehed suured lambakasukad, naised 3 paari Marati dressipükse, villased sokid ja talitossud. Igatahes selleks ülitähtsaks kohtunikutööks oli ekipaažidele kollase või punase papist kella näitamine ja stopperiga aja võtmine. Ning protokollimine. Soppa lendas üle pea ja põnev oli. Mis seal salata, varahommikust kiilasjääd nii oodati kui kardeti. Ralliärevus on igal sügisel pea kõigil saarlastel nädalakese naha vahel. Aga kuulge, tulge teiegi siia rallile! Mürin, tümps ja heitgaasid mõelge ise juurde:


Korjasin siis mitu päeva õunu, pesin neid enam vähem ükshaaval külmas kaevuvees ja sõit läks jälle tuttava mahlapressija-vana juurde. Selle sama, kes mu arooniatega koos väidetavalt ka kolm ämblikku ära pressis. Mahla tuli 100 liitrit! Mitte eluseeski ei ole meil sellist kogust mahla olnud. Ühesõnaga pool läks mahlaks, pool veiniks. Mahlad läksid 3-l kottidesse, kotid kohvrisse, kohver sahvrisse. Ahsoo, meil pole ju sahvrit! Aga nii hästi sobis lausesse see sahver ju:P












Ja eilne hommik algaski aevastamisega. Nohutest oli positiivne - "kanamuna" kõlas vääägagi nasaalselt. Palusin mõttes igalt poolt andeks, lubasin parem inimene olla, veel rohkem heategevust teha, riietekapi ära koristada, tulbisibulad maha panna, tähtpäevi meeles pidada, mehele särke triikida, trennist mitte puududa jne. jne. Hakkas parem küll.


Õhtuks oli aga jälle selline kehvakene tunne, et kui oleksin diivanile maandunud, siis oleksin kindlalt haigeks jäänud. Tegin aga nii, et haigusel polnud aega välja lüüa. Kuumutasin-kotitasin veel viimased mahlad. Siis läksin loodusesse marjadega kadakaoksi tooma. Siis hakkasin neid kujundama ja pesema. Siis pudeleid puhastama. Siis villisin, siis korkisin, siis kapseldasin, siis hakkasin lipikuid välja mõõtma, teksti kirjutama, lipikuid pudelitele kaela siduma. Päris ilus sai.

                    







  
Nädalavahetusel käis meie meister-maitsenõustaja kodus ja glögiveini soovitas ta magusamaks teha. Sest et glögiaroom eeldab vähemalt natukenegi magusat maitset. No jumala õige! Tegin siirupi, segasin veinisse ja villisin sedagi väikese proovipartii. Loomulikult on veini nimi nüüd Kolm Paksu Ämblikku. Siltidega jäin hätta, sest kujundusprogramm jupsis ja ma ei saanud oma ämbliku-ideed teostada. Tuli appi võtta vähene joonistamisoskus. Ja õhtu muudkui pressis peale. Jälle - korgid-kapslid-sildid-liimid-fotokas. Kell oli juba 11 ehk 23.






Seejärel pildid fotokast arvutisse, siis Picasaga neid kohendama, blogisse üles laadima, jutukesed juurde. Ja siis teeb arvuti äkki enneolematu häälega kilksti! Facebooki aknas kirjutab pojaraas, et prooviks FB-videokõnet? Jooksin kahe arvuti vahet - üks ei tundnud kaamerat ära, teisest ei tulnud hääl läbi. Siis tuli hääl läbi, aga ainult ühtepidi. Siis proovisime sama Gmaili postkastist. Kvaliteet oli kehvem, aga nalja sai rohkem. No seal ju need vuntsid ja kiisumaskid ja muu mudru, mis endale ette panna saab.. Vahepeal ujusin Veneetsia kanalis krooli. Ohjah, ei saa suureks ei ema ega laps. Veneetsia kanalis ujumisest rääkides - khmmkhmm, see ON päriselt võimalik, ka otse politseijaoskonna ukse ees. Kes ennast ära tundis, see tundis.

Mina tahaks ka Londoni ajavööndis elada. Meil oli kell juba homme kell 1, kui seal alles eile kell 23. Ja iseäranis hommikuti sobiks mulle 2 tundi tagumine aeg. Kuid kes mul keelab!? Tervelt kaks ja pool päeva elan ma nüüd Londoni ajas. Ja seega lasen teile lugulaulu minu kõigi aegade kõige lemmikumalt bändilt. Nii et natuke pidu ikka, kallid kaasteelised!




 

Pühapäev, 6. oktoober 2013

Sigrimigri lugu, vein vaid aimatavalt taustal

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama juunikuust. Tõin tookord lapsele sünnipäevaks suure kimbu pojenge vaasi. Meie kass käis nende lehti näksimas, sest vajab ta ju toakassina rohelist. Pojengid hakkasid tasapisi kuivetuma, kuid mitte varisema. Ootasin veel kuukese - ei midagi. Pojengid kuivasid ära, kuid säilitasid oma värvi ja olid ikka ühes tükis koos. Ühel hetkel märkasin, et roosa kuivanud õienuti otsas ripub mesine tilk. Maitsesin. Mõrkjasmagus. Ja kuna kiisul oli juba traditsiooniks saanud peale hommikusööki endale kimbust üks leht tuua ja ära krõbistada, siis ma seda "vihta" ära ei visanudki. Kuni ühel päeval jäi netis silma info, et pojeng on üks suure väega ravimtaim! Uskumatu teadasaamine ikka! Ja meie kiisu teadis seda. Ju oli mul arvuti lahti jäänud ja ta selle artikli üksi kodus olles läbi lugenud. 




Pojengikrõbediku võtsin vaasist alles paar nädalat tagasi ära, kuid ära ei visanud. Panin kogu krõbiseva kraami paberkotti ja nüüd panen neid kiisule kaussi. Sööb hoolega. Lugu tuli meelde, sest kiisul olid rasked päevad ja pojengi lehtedel jälle hea minek. Nimelt roomas talle eile ootamatult vastu 8-kuune Emma ja kiisu sai kerge närvivapustuse. Imelik, ühtegi suurt inimesemürakat ei karda, aga kõige pisema eest kadus nagu õlitatud välk. Ja nii kaks päeva. 


Kunstihuviline kasside hirm, aga selle eest nii armas.


Siin aga see tark artikkel, vast keegi saab veel abi. Viimane aeg veel pojenge hankida ja ära kuivatada.



Uus kadakavein on villimiseks valmis. Tegin pisut järelmaitsestamist ka - natuke haput, natuke magusat nagu ikka. Suvisest värskest toorainest tuli veinile päris tugev kadakavaigu maitse juurde. Kena selge ja tumekuldne. Kangust 11%. Järgmisel nädalal kindlasti pudeldan. Glögiveinid pean kuidagi jõuluseks disainima, mis siin enam, kaks kuud ja käes ta ongi. See pakipaanika, ma mõtlen.

Täna jõudsin lõpuks aeda ka! Õhusooja anti 15 plusskraadi, uuhh, täitsa palav oli. Tellissaare õunu panin talvekorterisse 8 kastitäit! Ei välista, et panen neid veel. Talve läbi värsked, mahlased õunad omast käest võtta ja kõige kauem on nad säilinud mul maikuuni. Juba novembriks on valmis - vahased, kollased, lõhnavad. Mahlaõunu on aga kohh-uu-tavv-koo-guus!












Tegelikult on väss nüüd nii suur, et mõtegi ei jookse. Parem ka. Rändlinnud lähevad lõunasse, veidi soojemasse vööndisse lendab homme ka see sama meie juunikuine võsuke. Unistused täituvad, igatsused jäävad. Üks lemmikumaid ilmaportaale http://www.yr.no/ saab veel ühe vaadatuima linna väljavalitute veergu ja selleks on vana hea London. Yr-st vaatan mina ilma ikka silmaga, mitte ei loe ainult kraade ja meetreid sekundis. Veebikaamerast muidugi. Ma vaatan vahel veebikast isegi oma kodulinna ilma, sest... mnjah... need tänapäeva moodsad büroohooned. Aga ega ma kurda, töö meeldib ja tingimused väga head. Inimesed on ka kõik nii ilusad ja head;)
 
Perepeoks vanavanemate juures tegime ilusat kalakooki, mille retsepti leidsin ajakirjast Elukiri. Ah ei, tegelikult on retsepti autor ikka ka meie oma siseringist. See on selline lahtine pirukas, mille katte võib, aga ei pea üle küpsetama. Pildil on veel küpsetamata.








        Ja veel! Ma olevat jälle võitnud. Nimelt toimus mingi aeg tagasi pealinnas üks jalkapäev. 




Mina seal ei käinud, aga piletid olid olemas, sest nendega sai heategevust teha. Sain aga loosirattast auhinna. Jälle. Sest eelmisel aastal läks täpselt samamoodi. Siis sain auhinnaks... haha... kasti veini!:))) Sellel üritusel on tegelikult väga keeruline mitte võita, sest auhindu on lihtsalt niivõrd palju. Sel aastal võitsin väga kvaliteetse pluusi. Meestekas, aga nii minu värv ja vat kui tahan, siis kannan seda niikuinii! Juba logo pärast!




Lõpetuseks pilt mürgistest marjadest. Ja puul endal veel viinapuu nimeks! Mis sest, et metsviinapuu. Tegelikult maitsesin täna ühte marja. Mahemagus maitse, aga pipra vürtsikus. Terve hoovimaja sein ja pool katust on neid täis. Linnud söövad talvel kahe suupoolega, ei karda mürki ega midagi. Aga selle vääntaime vohamine ja marjaderohkus laseb aimata ja loota, et ka päris viinapuud hakkavad kunagi samahästi kandma. Asuvad nad meil ju sama maja seinal, kuid lõuna pool.





 

Kolmapäev, 2. oktoober 2013

Viinakuu

Ahhaaaaa, teile meeldivad pildid!?!?! Eelmist postitust on hästi palju vaadatud. Tore! Täna lisan veel mõned pildid. Seda ma lubada ei saa, et jälle bez slov pildialbum, siin peab natuke seletama. Pealekauba saan oma tehtud/tegemata  listi mõned linnukesed kirja. Linnukesed näevad meitemail välja ikka nagu korralikud kajakad.  Palusin nimelt vennalapsel kunagi meie päevaplaanile linnukesed teha ja ta tegigi:)))




Suur uudis on see, et täna korjasin ära oma viinamarjasaagi. Lausa esimese viinamarjasaagi üleüldse. Sort on Zilga. Isegi paar krõbedamat öökülma elas saak edukalt üle. Marjad on väga magusad. Aga vaadake ise, siin ongi kogu minu esimene viinamarjasaak:




Viinapuu on meil elanud alles kaks aastat, aga juba näitas marjad ära. Esimest aastat elasid ja kosusid meil veel Sommerset seedless ja Vitis vinifera. Need on kõik külmakindlad sordid ja kasvavad õues. Mina ei usu, et ma kunagi viinamarjadest veini teen, poed on ju viinamarjaveine täis! Aga ära iial ütle iial. 

See siin on aga viiulivein. Ei, tegelikult ikka minu kadakavein. Hää kolleeg mandrimaalt soovis oma reliikviapudelisse midagi õige head. Lubas mul endal mõtiskleda ja marki valida. Alguses mõtlesin arooniaglögi peale, kuid see tundus nii tavaline. Leedriõievein aga ei meeldi sugugi kõigile nii väga, nagu ta hr Reikopile meeldis. Järele jäi kadakavein. Ma ei olnud seda partiid peale villimist maitsnudki ja nüüd tilgakese mekutasin. See oli kindlalt paremaks läinud! Ja nüüd on see partii otsas ka.


Viiulivein rändas Raplamaale



Sama kolleeg tõi ka veinikojale kingituse. Uskumatu kingituse - sümboolse ja vahva. Hinnalise ja hindamatu. Kinkija on ka selle blogi suur fänn. Ta isegi minevat vahel mõttes mõne minu pildi sisse ja tunnetab siis seda olemist seal:) Ma ei oskaks ette kujutada suuremat tunnustust oma väikesele kodukootud nikerdisele. 

Aitäh, RUTI!


Veinisarve ristisime koos töökaaslastega poolvahuvein Klaaraga;)