pühapäev, 29. september 2013

Pildid kõnelevad



Glögikatsetused 


Sildimajandus ja suveniirglögid



Lihtsalt lill



Saage tuttavaks -  poolvahuvein Klaara 2013!



Küpsema!



Õieveini degusteerimiseks.


laupäev, 28. september 2013

Carpe diem!

Ahoi! Imeilus aeg on. Peaaegu iga hommikukohvi juurde paistab aknast vikerkaar! Ühel pool maja paistab päike, teisel pool sajab... midagi. Kiisu kasvatab karva ja kogub rasva naha alla. Ahjaa, mul on üks imeline ravimtaimesoovitus seoses kiisuga, et ma ära ei unustaks millalgi sellest kirjutada! Uus ilus ahi on katsetused edukalt läbinud ja igal õhtul jookseb sealt 3D film Fööniks. Hoidku selle eest, et mitte 4- ja 5D, ptüi, ptüi, ptüi! Päris palju teemasid on kogunenud ja ühel või teisel hetkel kajastan need siin ära ka. No näiteks:

  • uus veinikonkurss on välja kuulutatud!
  • minu meetod siidrist pärmi välja saamiseks, kui ei taha pudelikaelu külmutada, korki õige liigutusega eemaldada, poolt pudelit siidrit vastu lage lasta ja pärast patsini pärmine olla.
  • siis - (nais)joodiklusest oleks üht-teist öelda, kuna teema on õhus. Helikopteriga või nii..
  • siis - täna villin kindlasti midagi ja seda tahan näidata.
  • siis - ostsin kaltsukast 3 imelist veinipokaali. Täpselt õieveini degusteerimiseks. Väikekodanlikud sellised, aga armsad. Püüan pildile.
  • vahepeal oli puhkus ja siis võtsin korra need aktsiisilao jmt seadused ette. Keeruline, aga mitte lootusetu olukord ka linnainimesele. Põnev ja vajab ülestähendamist.
  • täna õhtul läheme sünnipäevale sõbranna Leale, kes on tegelikult veinimeister Lea. Nohja teate isegi.
  • eile sai teatris käidud ja töönädal oli kah tihe, järgmine nädal tuleb samuti töiselt tegus ja pingeline. Vast leidub midagi kajastamisekski, kui palju häid inimesi poole eestimaa pealt kokku tuleb. Vähemalt on mul midagi pakkuda. Peale tööd muidugi.
  • Disainin uusi silte ja mõtlen uusi nimesid välja. Vahuveini nimi on sel aastal Klaara! Klaara ei ole minu välja mõeldud nimi, Klaaral on ristiisa.
  • Järgmine nädalalõpp tõotab tulla eriti eriti eriti armas.. aga stopp! Võtame ikka tasa ja targu. Siit ka üks minu lemmikfraase ja seda soovin kõigile teilegi:


CARPE DIEM!



Hommikuuniste silmade läbi.


 

laupäev, 21. september 2013

Kust tulevad äädikakärbsed?

Lühike vastus on, et Kaarma vallast. Pikk vastus on, et veinipommi lõhkemise päeval lendasid meile teatavasti kohale pooled Kuressaare linna äädikakärbsed. Nüüd on neid aga veelgi rohkem. Seega on naaberomavalitsusest ka juba abiväge kutsutud. Paisatb, et neil ei ole probleeme ei lõimumise- ega haldusreformiga. 

Tegelikult mina üsna armastab neid loomakesi. Näitavad nad ju, et on veel soe ja suvi kestab. Nad ei hammusta sult tükki küljest ega lenda seda puu otsa järama nagu kevadised sääsed või suvised parmud. Ei levita nad ka mingeid hulle haigusi nagu puugid. Pealegi olevat neil inimesega väga sarnane geenikood ja teadlased saavad nende kiiresti paljunevate lendajate abil inimesele kasulikke katseid teha. Võib olla täitub peagi inimkonna ammune soov lennata, sest mis see siis ära ei ole üks pisike jupp äädikakärbse geeni inimesele abaluude vahele sutsata.

Äädikakärbseid on meil aga nii palju seetõttu, et toas on palju lilli, sest et eile oli väike pidupäev. Mõelda vaid - oled elanud juba nii palju aastaid ja ikka saad veel enda kohta midagi põnevat teada! Nimelt seda, et mind olla sünnitusmajast kaktuseõie vastu nö välja lunastatud:))) Oli lihtsalt selline komme, et arstile tuli alati midagi viia ja midagi ei olnud saada ja... ikka see sama vana lugulaul nendest teatud aegadest. 

Aga veinikotta tuli eile õhtul teine veinikoda külla ja avasime rabarberi-õuna-muskaadi vahuveini nimega Esimene pääsuke. Tegime seda igaks juhuks terrassil (vt eelmist postitust). Hirm oli asjatu. Mingit suurt pauku ei tulnud, aga vahuveinil oli nii vahtu kui mulli ja maitse oli mahe. 

Veinimeister Lea

Täna aga püüan vaiki jäänud veininõudega midagi peale hakata. Vaja läheb 4 komplekti selitajaid kahele aroonia- ja kahele kadakaveinile.

..................................

Nüüd on vahepeal 3-4 tundi mööda läinud ja veinidega jälle ilusti ära toimetatud. Viimsel hetkel tuli meelde, et käärimise peatajat tuleb samuti lisada. Ja süsihappegaasi väljutasin veinidest seekord valamise teel. Iga nõutäie valasin ümber umbes 10 korda. Kadakavein vahutas nagu koduõlu ja ega lõhngi palju õllest erinenud. Nii see ei jää, peale selitamist hakkab kadaka iseloom välja ilmuma.


Kadakavaht


Vaht lahkus veinidelt kiiresti. Vaht on ju tegelikult mittemidagi ehk õhk. Arooniaveinist jäi nõusse tihe vooderdis. Värv on joogil lausa mustjaspunane. Ja maitse paks nagu arooniale kohane. Seega jään kindlaks oma esialgsele ideele - muuta see tummine vein veel enne pudeldamist glögiks. Jõuluglögiks.








................................

Nüüd on lausa terve päev mööda läinud, sest eile õhtul astus veel külalisi läbi. Sain pakkuda uut vahuveini ja vana kadakaveini. Päev lõppes jällegi pauguga, seekord oli see siiski looduslik wälk und pauk. Suvi muidugi kestab edasi. Käisin veidike mereõhku hingamas. Õhusooja andis ilmataat täna 21 kraadi.  










Ema Aita kasvatab meil selliseid tibupoegi:)

 

teisipäev, 17. september 2013

Pauk veinikojas ehk siidrist saia ei saa

Sellise sündmuse peale tuleb kõmulisi pealkirju nagu varrukast kohe. Oleks sobinud ka selline: Vanajumal oli täna saarlane. Või: Kuidas me vahuveiniga lage pesime. Sedasi eile õhtul juhtus meil jah. Aga mis majapidamine see on, kus ei oleks kasvõi kordki shampust lakke lastud. Nüüd siis see temp ka tehtud, mis siis, et alles 25 aasta jooksul esimest korda. Heh ja sedagi mitte eluruumides vaid töötoas.

Nimelt olin oma tupsukesed siidriveinisegulised vahuveinialged töötuppa külma ära viinud, sest pudelid hakkasid toas kahtlaselt kõvaks paisuma. Panin ju osa märjukest veepudelitesse järelvalmima. Kõik oleks läinud plaanipäraselt, kui ilm ei oleks alt vedanud. Kes seda siis arvata võis, et septembri keskel ikka veel suur suvi on. Kui ühes laulus algas märtsis mai, siis meil siin algas sel aastal septembris juuni. Novat ja ei olnudki seal töötoas piisavalt külm. Aga egas ma seda teadnud ju. Elutoas oli ikka tüki soojem. Kuni eile õhtul käis üks korralik pauk! Mõni hetk enne seda, kui inimhingedel viimane toimetamine õuepool tehtud sai. Ja õnneks õnneks õnneks mitte PEALE seda. Töötoas avaneski siis pilt, kus lagi tilkus ja üks 18-st pooleteistliitrisest pudelist sisaldas vahuveini veel vaid 3 sendimeetrit. Üldiselt seda pommi oleks oma silmaga näha tahtnud küll, sest pudel lõhkes põhja alt ja selleks, et juga lakke lasta, pidi ta ennast ju korgi peale püsti ajama. Aga võib olla tuiskas mööda tuba ringi ka, kes sedagi teab.




Kiirabi korras sai ööhakul kõikidest pudelitest suurem vurts välja lastud ja tänaseks tuli leida mul kogu loole üks hea lahendus. Vastasel juhul oleksid ülejäänud 17 pudelit ka peagi kõik üksmeelselt oma lõhkised põhjad ülespidi pööranud ja sisu mööda töötuba laiali laotanud. Nagunii lendasid eile juba pooled Kuressaare linna veinikärbsed kohale. 




Lahenduseks sai jällegi vana hea piimanõu. Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et piimanõu suust vahuveini pudelisse villides liiga suure hulga gaasi kaotsi lasin, siis sel aastal on see vaid teretulnud nähtus. Eriti hea meel on mul selle üle, et päris arvestatav kogus pärmi jäigi nende plastpudelite põhja. Olin nimelt üsna veendunud, et korki lahti päästes hakkab jook kihisema ja mulle üles ajama ning võtab oma armsa pärmigi jälle üles kaasa. Ei võtnud oluliselt, võttis vaid nii palju, et pudelisse villitult veel viimane vurtsuke tekkida saaks. Seega saame ka sel aastal kõigi omaenese lolluste ja loodusjõudude kiuste ilusa vahuveini. 




Tegelikult vist siidrist ikka saaks saia. On ju olemas küll selliseid retsepte, kuhu mulli ja pulli pärast küll õlut küll mineraalvett sisse pannakse. Pärmist rääkimata. Nii et saame meie oma siidri-veini ristsugutisest ühel hetkel ka vahuveini. Praegu toorena on ta rabarberiselt hapukas, klaarõunaliselt karge ja õige kergelt vanilli maitsega. Pidu-piduuuu!;)


Aitäh Üllele! :)

 

Elu lood?

Seesuuretjälle... pole aega üldse veini teha, kuigi 4 käärimisnõud on ähvardavalt vait jäänud. Kadakavein hakkas ükspäev küll otseti vahetpidamata mulisema ja mõtlesin, et rohelised mehikesed seal võimust võtnud on. Aga oli hoopis üks must mehike. Nimelt Bobby-poiss oli käärimisämbri kaane peale roninud. 

Aga üks mõte kahest, mille pärast täna siia tulin, on see, et kui head inimesed poleks suvest sügiseni meile häid asju kokku kandnud, kas siis selleks talveks meil polekski mitte midagi peale veini hoidistekappi panna olnud? Hakkas pihta maasikate- ja köögiviljadega, mis said vastavalt moosiks ja boršipõhjaks. Siis tulid ploomid ja mõne päeva pärast ämbritäis tomateid, viimastest valmis koos suvikõrvitsatega mõnus vürtsikas tšatni. Ja nii kui sain pika pilguga mahakukkunud õunu vaadatud, olid kohal pohlad. Nende eest õnnestus vähemalt makstagi, mis siis, et ainult pool hinda. Kõigest sellest maitsvast ja värvilisest kaunidusest on ka "enne" ja "pärast" pildid olemas.

Einoh, vähe usutav, et oleks õnnestunud tühjade riiulitega talvele vastu minna. Mustad leedrid, õunad, alõtšad ootavad ja aianurgas marjul käisime ka. Käruga. Kolm marja saime. Neljas oli ära mädanenud. Iga marja kaaluks on umbes 15-20 kg. Kõrvitsamarjadest siis jutt.

Nonii ja teine mõte on nüüd järgmine. Et tuleks veel üks blogi teha. Sest et tunnen ise ka, et need toidu- ja reisu- ja muud pildid siia veiniblokki eriti hästi ikkagi ei sobi. Isegi mitte söödav kraam ei oleks see peamine, mille pärast üks lisablogi teha, vaid elus on õnnestunud kogeda mõningaid eriti vahvaid elamusi, mis võiks ju lugudena kuhugi üles tähendatud olla. Näiteks see lugu, kuidas me oma kodust kunstiväärtuse leidsime. Või see, kuidas me lapsena tundmatut lendavat objekti nägime. Või kuidas me koolitüdrukutena KGB vihaseks ajasime ja siis elu hinnaga nende eest põgenesime. Või... Kas peaks oma Elu lood kirja panema - jah või ei?

pühapäev, 8. september 2013

Ikka keeras lõpuks veiniks ära.

Suvi ei lähegi enam ära. Niitsin muru, nina otsast tilkus tilk-tilk. Enne seda sõidutasin kolm kärutäit mädasid õunu ja pirne sinna taha, kõige kaugemasse aiasoppi. Eriti pirtsakas on sel aastal pirnipuu. Küll oskas ta endale täiesti X-hetkel (loe: liiga vara) linnuparve külla kutsuda, siis hakkasid pirnid lihtsalt heast peast puu otsas mädanema. Igatahes redel on nüüd puu alla veetud ja ühel ilusal, peagi saabuval õhtul, on puukesel Tühjake nimeks. Ja ei mingit kuu aega pirnipuu alt läbi käimist ja kilekottide täis korjamist!
 



Reedel oli Tallinnas ka suvi. 9 tundi sõitu, 2 tundi tööasja, 3 tundi oma kallitega koos. Nihukest venekeelset ja spetsiifiliste sõnadega pröökamist, mida üks linnaliini bussijuht ühe sõiduauto katuse pihta üle linnamüra karjus, ei olnud ka enne kuulnud. Muide, ärge te kraabitava piletiga suuremat summat mitte võitke, sest seda raha ei saa Danske pangast ka kätte, olgugi, et pileti taga seda suure suuga lubatakse. Või noh, kui endale arve avada, siis muidugi saaks.
 



Bussis tuli telefonist see jalkamöll ja koju jõudes, kui teine värav tuli, pidi kass infarkti saama. Sellist möiratust ei olnud tema oma noore elu jooksul veel oma vagura emme ja kombeka issi suust kuulnud.
 



Laupäeval olin pool päeva kolimisauto. Üks sõberikene hankis enda firmale uue kontori, uue mööbli, uue läpaka, uue telefoni ja lõpuks läksime tõime uue postkasti ka. Bürool on miljonivaade. Nii palju taevast, nii palju vanu kõrgeid pargipuid ja muinsust ja mälestisi, kuhu vaid vaatad. Kade. Ja rõõmus sõbra üle.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sest et ma ei ole nädal aega veinidele kätt ka külge pannud. Ja selleks ka kirjutan, et mõne aasta pärast meenutada - see oligi see pikk ja soe suvi. Õhtul kella seitsmeks mädaõuna- ja mururalliga maha saanud, lohistasin ennast tuppa ja otsustasin lõpuks natuke puhata ka... ja siis toodi kingituseks ämbritäis ploome! Mmmmm, millised mesimagusad suured Viktoriad, vaat milleks oli seda lõppematut suve vaja! Ei siin ei olnud edasi lükata midagi. Veinikojast laenasin suhkrut ja kolme tunni pärast olid nämmakesed valmis.
 



Ja siis, kui tulin oma ilupilta siia kollaažiks kokku seadma, leidsin kaustast sellise pildi, millle olemasolu ma absoluutselt enam ei mäletanud! Korralik fotoreportaaž kõige esimese veini tegemisest 2011 a kevadsuvel. Ehh, süda läks soojaks kohe:). Olgugi, et see vein suht nässu läks.  Siin see pilt on. Veits kirju-mirju, a mis siis.
 

2011
 

pühapäev, 1. september 2013

3000


MIJOUUUUUU!
Teeme siin Robbyga blogi lahti ja ohhoooo! - täpselt 3000 külastajat täis! Nii kahju, et ma ei tea, kes see 3000-s blogikülastaja oli, oleks talle hea meelega kingituse teinud...

Tegelikult tulin siia natuke tusatsema ja natuke filosofeerima, natuke konstateerima ja lõppkokkuvõttes ütlema, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Esimeseks koolipäevaks täitsa kohane teema. Enda esimest koolipäeva ma muidugi ei mäleta, sest hakkasin koolis käima nii umbes 2 aastaselt. Ema oli väikese maakooli õpetaja ja sealsamas, vähemalt 100-aastases majas, me ka elasime. Nii kui jalg alla sai, nii koolipinki pandi, sest kuhu see ema oleks pidanud lapse siis panema? Läks veel 2 aastat mööda ja lapsevanemad avastasid, et tüdruk loeb ajalehte, mitte ei vaata ega kärista seda. Ei siin ole andekusega midagi pistmist, lihtsalt keskkond hakkas külge. Seetõttu ei mäleta ma ka oma päris esimest koolipäeva, sest oli see üks tavaline järjekordne esimene koolipäev. Seda mäletan küll, et olin esimestes klassides hirmus solvunud, et mulle koolikotti ei ostetud. Tol ajal olid kõigil pisikesed pruunid papist portfellid. Mul ei läinud seda ju 20-ks sammuks üle koridori minekuks vaja. 

Aga tusaseks tegi täna see, et eile villitud vahuveinipartiis on ikkagi liiga palju pärmi sees, põhjad juba puhta valged ning läbipaistvus kehvake. Ja pudeliskäärimine ei ole veel alanudki! Kuigi see kõige õigem ja ainsam shampanja maailmas tehakse ka sama meetodiga ja ka selle sisse tuleb pärm. Peabki tulema. Seda eraldatakse küll remuage meetodi-, küll pudelikaela külmutamise- ja lõpeks mingi kinžalli või mõõgaga pudelikaela maha löömisega. Aga hakka nüüd veel mõõka ostma! 

Viimane ja ainumas eelmise aasta vahuvein. Ootab väga erilist sündmust. Näiteks 17,5 aasta pärast?

Teise pütitäie vahuveini alget panin seega targu veepudelitesse. Filosofeerimise koht on nüüd see, et ikka me peame oma tee- ja tõeni jõudma keerulisest lihtsama poole. Loed ju küll, et siider on ikka puhta õuna- ja pirnimahla teema, samuti ka vahuveinil omad kindlad toorained. Üks õnnestunud vahuvein endalgi juba eelmisel aastal tehtud. Aga ikka peab mingit hullust veel proovima! Rabarberist! No hea küll, kui rabarberist, siis rabarberist, aga oli vaja see veel õunasiidriga ristata!? Tähelepaneku koht on siis see, et erinevate veinide segamisel läheb hõljum eriliselt elevile. Alati! Loogiline ka, igas veinis on omad laetud osakesed ehk elu ja kui need vägivaldselt kellegagi kokku pannakse, lähebki mölluks. Ei midagi uut siin päikese all. 

Aga samas ma ei ütleks mitte kellelegi, et ära proovi asju omamoodi teha. Ikka tuleb proovida, ise kogeda. Ükskõik, mis alal. Kokanduses on ju ka sageli nii, et viiakse kurssi ennast maailma peenimate roogade- ja kombinatsioonidega, tehakse hullpeeneid toite ülitäpsete juhendite järgi kuni... ühel päeval leitakse vanavanaema retseptivihik, kodukandi talu- või kalamees ja kõik saab lihtsaks. Eks kunstis ja kirjanduses ka - kui deepdeepdeep üle läheb, siis on lihtsus, ilu, geniaalsus. 

Minu tädi Naima kanad, kelle munetud (ikka kanade) munad on kokkade-kondiitrite unistuste tipp.

Ma teadsin, et vahuveiniga ei saa kerge olema, aga see just mulle meeldibki. Tahangi nii, et ma ei vorbi lihtviisil sadu liitreid veini teha, vaid et ma liigun ja loon ja lehvitan ja kauneid radasid rajan... jne. Esimene partii tuleb ilmselt mõne kuu pärast ümber villida, teine partii ongi juba veepudelites. Lõpuks on ikka kõik hästi ja elu nagu lill. 

Tagasihoidlik aaskäoking;)