MIJOUUUUUU!
Teeme siin Robbyga blogi lahti ja ohhoooo! - täpselt 3000 külastajat täis! Nii kahju, et ma ei tea, kes see 3000-s blogikülastaja oli, oleks talle hea meelega kingituse teinud...
Tegelikult tulin siia natuke tusatsema ja natuke filosofeerima, natuke konstateerima ja lõppkokkuvõttes ütlema, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Esimeseks koolipäevaks täitsa kohane teema. Enda esimest koolipäeva ma muidugi ei mäleta, sest hakkasin koolis käima nii umbes 2 aastaselt. Ema oli väikese maakooli õpetaja ja sealsamas, vähemalt 100-aastases majas, me ka elasime. Nii kui jalg alla sai, nii koolipinki pandi, sest kuhu see ema oleks pidanud lapse siis panema? Läks veel 2 aastat mööda ja lapsevanemad avastasid, et tüdruk loeb ajalehte, mitte ei vaata ega kärista seda. Ei siin ole andekusega midagi pistmist, lihtsalt keskkond hakkas külge. Seetõttu ei mäleta ma ka oma päris esimest koolipäeva, sest oli see üks tavaline järjekordne esimene koolipäev. Seda mäletan küll, et olin esimestes klassides hirmus solvunud, et mulle koolikotti ei ostetud. Tol ajal olid kõigil pisikesed pruunid papist portfellid. Mul ei läinud seda ju 20-ks sammuks üle koridori minekuks vaja.
Aga tusaseks tegi täna see, et eile villitud vahuveinipartiis on ikkagi liiga palju pärmi sees, põhjad juba puhta valged ning läbipaistvus kehvake. Ja pudeliskäärimine ei ole veel alanudki! Kuigi see kõige õigem ja ainsam shampanja maailmas tehakse ka sama meetodiga ja ka selle sisse tuleb pärm. Peabki tulema. Seda eraldatakse küll remuage meetodi-, küll pudelikaela külmutamise- ja lõpeks mingi kinžalli või mõõgaga pudelikaela maha löömisega. Aga hakka nüüd veel mõõka ostma!
|
Viimane ja ainumas eelmise aasta vahuvein. Ootab väga erilist sündmust. Näiteks 17,5 aasta pärast? |
Teise pütitäie vahuveini alget panin seega targu veepudelitesse. Filosofeerimise koht on nüüd see, et ikka me peame oma tee- ja tõeni jõudma keerulisest lihtsama poole. Loed ju küll, et siider on ikka puhta õuna- ja pirnimahla teema, samuti ka vahuveinil omad kindlad toorained. Üks õnnestunud vahuvein endalgi juba eelmisel aastal tehtud. Aga ikka peab mingit hullust veel proovima! Rabarberist! No hea küll, kui rabarberist, siis rabarberist, aga oli vaja see veel õunasiidriga ristata!? Tähelepaneku koht on siis see, et erinevate veinide segamisel läheb hõljum eriliselt elevile. Alati! Loogiline ka, igas veinis on omad laetud osakesed ehk elu ja kui need vägivaldselt kellegagi kokku pannakse, lähebki mölluks. Ei midagi uut siin päikese all.
Aga samas ma ei ütleks mitte kellelegi, et ära proovi asju omamoodi teha. Ikka tuleb proovida, ise kogeda. Ükskõik, mis alal. Kokanduses on ju ka sageli nii, et viiakse kurssi ennast maailma peenimate roogade- ja kombinatsioonidega, tehakse hullpeeneid toite ülitäpsete juhendite järgi kuni... ühel päeval leitakse vanavanaema retseptivihik, kodukandi talu- või kalamees ja kõik saab lihtsaks. Eks kunstis ja kirjanduses ka - kui deepdeepdeep üle läheb, siis on lihtsus, ilu, geniaalsus.
|
Minu tädi Naima kanad, kelle munetud (ikka kanade) munad on kokkade-kondiitrite unistuste tipp. |
Ma teadsin, et vahuveiniga ei saa kerge olema, aga see just mulle meeldibki. Tahangi nii, et ma ei vorbi lihtviisil sadu liitreid veini teha, vaid et ma liigun ja loon ja lehvitan ja kauneid radasid rajan... jne. Esimene partii tuleb ilmselt mõne kuu pärast ümber villida, teine partii ongi juba veepudelites. Lõpuks on ikka kõik hästi ja elu nagu lill.
|
Tagasihoidlik aaskäoking;)
|