Pühapäev, 21. detsember 2014

Suvi tuli korraks tagasi

Homme juba suur tali käes, aga veinikoja päkatsile tuleb vägisi suvi silme ette. Villides ju meenub. Et kuidas see kõik ikka alguse sai. Ja kuidas siis edasi läks. Ning mis siis kõik oli ja mis siis kõik sai. Einoh, veiniga polnud miskit meenutamist. Päkatsil oli pakke vaja ja hea, et oli veel kehadest* midagi võtta. Kadakat ja leedriõit. 


Aga see järgmine, see õige aroomikas, magus, hõrk ja kange naps, vaat see pani suvefilmi silmade ees jooksma. Ligi liiter teda vaid oligi. Värviks tumekuldne. Vaadake nüüd teda läbi pudeli (jah, see on ennemini pudel, mitte karafin. Sellistega müüdavat poes viina!) ja nuputage natuke aega, millest see kodune liköör küll tehtud on? Nüüd öeldakse muidugi - käsitöönaps. 


Ei ma teid kaua piina. Järgmisel pildil on kogu see suvesaladus paljastatud. 




Juurde võib mõelda veel soojuse ja päikese. Vanas taluõues kesteabmitmeidaastakümneid metsikult kasvanud mündi aroomi sauna leilivees. Mahlastest mündiokstest koheva saunaviha võimsa lõhna, mis üle terve suure õue suveõhtul hõljus. Juurde võib mõelda ka suured kruusitäied meega piparmünditeed sombuse ilmaga. Ja mehised kimbud münti saunalakas kasevihtadega võidu kuivamas. Ja suve lõpu pisikesed helelillad mündiõied. 

Pildil on purk. Purki läks värske münt, suhkur ja puhas piiritus. Purk veetis kogu suve ja sügise lõunapoolsel aknalaual. Suve lõpus mõtlesin, et piiritus on ikka liiga kange, napsu vaja lahjendada. Millega? Viinaga loomulikult!:))) No tegelikult lahjendas tõmmise kraade oluliselt ka suhkur, nii et lõpptulemus on veidi üle 30 kraadi. Vist. Kange alkoholi kangusemõõtjat mul pole. 

Umbes samal ajal, kui ma piiritust viinaga lahjendasin, noppisin oma tublilt kobartomatilt viimased marjad. Nii hästi kasvas ja kasvatas terve suve akna peal! Mõtlesin, et kui panna kevadel aknalaudadele 10 potti tomatitega, poleks poest vaja neid ostagi. Kasvuhoonet poleks ka vaja (nagu mul seda oleks ja nagu ma seda tahaks). Ahjaa ja valmis said nad mul varem, kui enamikul aiapidajatel kasvuhoonedes. Ja nii ma pistsingi 1. septembril innustunult ühte tühjaks jäänud lillepotti üheainsama tomatiseemne. Katseks. Tänaseks on saak valmis. 




Aga tegelikult on muidugi talv. Siiamaani veel soe. Mulle sobib. Kuna autoga on rohkem sõitmist, siis väga mõnus on mitte lund kühveldada, mitte aknaid jääst kraapida ja kiilaka peal mitte libiseda. Jõulutunne? Veel ei ole. Kapsalaariga, mis öö läbi puudega kuumaks köetud ahjus küpses, ka veel ei tulnud. Aga tuleb kindlasti, ega ta tulemata ei jää. 



Kui ma sel aastal rohkem ei kirjuta, siis 
HJ, HVL ja HUA!