kolmapäev, 30. juuli 2014

Leedriõied taaskord veiniks saanud

Nagu eelmises postituses lubatud - vähem juttu, rohkem tegusid. Enne veel, kui tänasida toimetusi demonstreerin, näitan ühte juunikuu pilti. Partii võib koosneda ka ainult ühest pudelist. Eelmise aasta viimasest veinitilgast tekkiski see ühepudeliline partii ja rändas tema ära päälinna. 




Selle aasta esimene leedriõievein sai aga täna lõplikult vormistatud. Villimise tülikas alguslugu on eelmises kirjatükis. Enamusel neist veinidest on omanik juba olemas. Üks tore härrasmees saab peagi sellise juubelikingituse;)



















LED?


Suurevaevanägija. Pidi terve õhtu vapralt veinikastis magama.










esmaspäev, 28. juuli 2014

Kõik veinid on vaikinud!

Kõik 1 veini on vaikinud... Ei, tegelikult ikka rohkem kui 1, tuli tuju lihtsalt narritada;)) Soojal ajal toimub käärimine ruttu, vahel liigagi. Linna majapidamises ei ole enam korralikku jahedat kohta ja maale ei ole oma veinindust ses mõttes veel eksportinud, et hakatagi neid seal otsast peale tegema. Küll aga sõidavad täna 2 valmis veini maale ja neid hakkan ma seal villima. Nii et kuusevõrse-mündivarre vein läheb oma tooraine koju tagasi ja leedriõie vein läheb oma tooraine kodust maale gastrollima. Noo-ja mõned jäävad linna oma järge ootama. 

Veini tooraine - kuusk.


Üleeile olin kade ja ahne. Kadedus on inimesi ennegi tegudele innustanud. Kuigi oli tegusa tööpäeva õhtu. Kuigi oli kuum. Kuigi olin jäänud lõunata ja  õhtul selle innukalt tasa teinud, siis oli muidugi raske olla. Ja kuigi oli veel ja veel põhjuseid, ei raatsinud ma punetavaid kirsse lihtsalt lindudele jätta. Ämber paelaga kaela ja korjama. Kohapeal selgus, et kõige selle eelneva vmt tõttu ei tulnud ka ronimine kõige edulisemalt välja. Kõige suurema redeli tippu muidugi. Aga see va ahnus, ma ütlen! Võtsin väiksema redeli ja korjasin ämbritäie. Ma ei tea, kui kaua mul läks, sest ma olen ilma nende eelpoolnimetet segavate asjaoludetagi aeglane korjaja. Aga seda ma tean, et kell pool 1 öösel lõpetasin puhastamise, panin marjad suhkruga kihiti potti ja jess! magama.



Tegin aga enne veel ühe saatusliku vea ja vaatasin terrassi aknast korraks välja. Mhh, siililegi oleks selge olnud, et pool põhjataevast oli ilusaid helkivaid ööpilvi täis. Tuli minna. Fotokaga. Kõik läks hästi ja mingi ime läbi tulid pildid isegi välja, sest minule lihtsalt ei jää meelde kõik need avad ja särid ja blur`id ja murrid. Olen spikreid ka teinud, aga hakkan ma jah neid öösel pimedas õues lugema. Ja kuigi mul on linnaservas ka üks ilusa panoraamiga koht välja vaadatud, siis sinna ma muidugi öösel minna enam ei jaksanud. Olin ka tagaaias tehtud piltidega päris rahul. Rahul ei olnud aga kellaga, mis juba lõpuks pool 2 näitas. Ja sellega, et järgmisel päeval jälle tööpäev on.



/Eelpool kirjeldet sündmused toimusid siis eelmise nädala algupoolel. Jätkan täna, esmaspäeval, 28.07.14./


Veinidega maale kolimine oli hullem logistika! Tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Veininõud, taarakastid pluss kõik muu tavaar. Teadsin juba linnas, et kui nüüd üks pisiasi maha jääb, näiteks lehter või korgid, siis on kogu üritus vastu taevast. Ei jäänudki! Aga see töö sinna maale ikka hästi ei sobi. Õues seda teha ei saa, igasugu lendavad ja lendlevad objektid segavad. Toas aga nii pikalt nukker olla. Ei, eks ma ikka tegin... Siis tuli aga naaber korraks, siis oli vaja randa minna, siis süüa, siis tulid lausa külalised-saunalised ja nii ta läks. Peale kõike seda siristasin-niristasin veel esimese veini viimase lõpu pudelitesse, aga sellist rõõmsat tegemise õhinat ei olnud, rohkem nagu et - peab. Ja nii mulle ei meeldi. Järgmisel päeval villisin maal ka teise veini. Ja siis jälle - tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Praeguseks on nad kõik sildiootel. Ja otsus kindel - veinitegu ei ole maatöö. Minu jaoks.


#maalmuudkitehakuiveini

Ahsoo, aga see ämbritäis kirsse! No mina ei tea, kaal näitas koos kerge plastämbriga 14,5 kg, kuidagi uskumatu!?! Neist marjadest olen siin blogis varem ka kirjutanud, et hapud, vähe ja kõrgel ja 10 a on kõik lindudele jäänud. Puud aga noored ja tugevad, vanaisa-vanaema talu kirsiaiast pärit. Nüüd juba kolmas aasta puud lausa punetavad. Marjad saavad tavaliselt valmis piisavalt kaua enne seda, kui läbirändajatest õgardlindude parved kohale jõuavad.

Moos tuleb neist marjadest liiga hapu-kange ja vein maitse poolest lahja. Nii et mida neist teha? Ostsin siis ühe kopsakama meloni ja koos kirssidega potti, moosisuhkur ka. Tuli päris põnev keedus. Uskumatu, et suht maitsetu melon ikkagi oma maitsenüansi tuntavalt juurde andis. Mul ikka selline väike kirjutamata reegel iga vilja kohta, et kõige enne tuleb mahl, moos või muu hoidis ja alles siis vein.







Leedriõied läksid siiski otse veiniks, sest mina ei saa ikka sellest siirupifenomenist hästi aru. Kuigi olen isegi siin blogis kirjutanud, et ärge tehke leedriõie veini, tehke siirupit. Einoh, teha ju võib. Kadakasiirupit tegin ise ka ükskord. Ja suveniirina/kingitusena on siirupiemandate kadakasiirup vägagi nutikas kaup, ilus ka. Maal laiuvad meil ümberringi angervaksaväljad - mitte miski ei kutsunud mind neist siirupit tegema. Sest. Kuhu see siirup pärast panna? Jookidesse? Aga milleks heast joogiveest suhkruvesi teha? Magustoitudesse? Neid saab nii harva tehtud ja pealegi on mesi olemas, mis justkui naaatukene tervislikum tundub. Ja pealegi pealegi - nagunii saab magusaga üleliia patustatud. Iseasi miski ekstrakt neist teha ja portsud kuubikukottidega sügavkülma panna... Vanasti tehti küll palju siirupeid, lausa kõigist marjadest. Aga see oli hoidistamise mõttes vajalik, sest sügavkülmad olid siis veel tillukesed ja poed tühjad. Igatahes oli mul seda kadakasiirupit mingi paar-kolm liitrit ja kui see juba liiga kauaks külmikusse jääma hakkas, rändas enamus veininõusse ja ülejäänut sokutasin aasta aega siia, sinna ja kolmandasse kohta.


Metsmaasika-kohupiima patt


Angervaksad


Järgmine postitus tuleb a`la vähem juttu, rohkem tegusid. Siis, kui maalvillitud veinid lõpuks lõpuni vormistatud saavad.






neljapäev, 10. juuli 2014

Immitsamuutus


Tüdinesin ära nendest sügavatest, rõõsatavatest puuvilja- ja veinivärvidest blogis ja muutsin ta hoopis õhulisemaks, mõtlikumaks, rahulikumaks. Pildid ju nagunii värvikirevad. Muud juttu täna ei tulegi, sest suu haigutusest pärani ja teatavasti öösel-hitt-ei-tuu-uu-leee. 



 

neljapäev, 3. juuli 2014

Sotid selged ja

Ükspäev ütles keegi, et keegi oli kuskil rääkinud, et minu kadakaveini oli Maahommikus näidatud, aga see olevat mingi vana kordussaade olnud. Mina vastasin, et aah, see oli jälle see vana saade, kus tegelikult räägiti hoopis kuusevõrse joogist ja ju see keegi jälle need kuused-kadakad  segamini ajas. 

Mõne päeva pärast läksin siiski ETV kodukale ja vaatasin kiirmeetodil viimased saated üle. Oligi! Täiesti uus saade ja täiesti minu kadakavein! Tore saatelõik oli, pikalt räägiti asjadest ja lõpuks tehti rabarberiveinitegu puust ja punaseks ette. Finaali mittejõudnud veini kohta päris tubli tulemus ja see oli juba teine videolõik temast - Maalehe videos esines kadakavein samuti. Saade ise on siin ja nimetet lõik algab umbes saate 24-ndama minuti juurest:


Tegelikult sain täna oma konkursiveinide hinded ja märkused kätte. Kadakaveini kriitikaks oli liig vähene maitse. Nii on, nii on. Ega see puine ja karvane põõsas eriti kuidagi ei maitse küll. Lõhn on iseasi, aga põõsas tõesti kirsside-vaarikate-sõstarde-maasikate-murakate maitsetega suurt ei konkureeri. Justnimelt põõsas, sest kadakamarjadest ehk käbidest see vein tehtud ei ole. Küllap ma saaks ka tugevama põõsamaitse veinile man ja mõni partii ongi mõnikord tugevama maitsega. Näiteks see viimane, mille sel nädalal "hakkama" panin. Ja kõige-kõige esimene kadakavein oli ka päris vürtsikas. Soovitati midagi lisada, mis rohkem maitset annaks. Mida?!? Punkte sai ta 2,85. 

Muidugi... siinkohal tuleb tunnistada, et blogipidamine ei tule ka neil konkurssidel iga kord kasuks. Kõik need ilupildid ja õhkamised:) Eks hindajaidki siia mõnikord satub ja info levib. Kui ootused on (liiga) kõrged, siis võib tegelikkusega kohtumine pettumuse valmistada. No umbes sama efekt, mis mõne raamatu, teatritüki või isegi turismiobjektiga. 

Ma proovin siiski neist rannakarjamaa okkalistest asukatest rohkem maitset kätte saada. Ja kui ei saa, siis peame leppima teadmisega, et selles õrnamaitselises veinis on väga, väga palju vitamiine ja muud kasulikku-tervistavat. Ega ilmaasjata saarerahvas kadakaleotist lehmadele-lammastele sisse jootnud ja väikestele eestiaegsetele lastele anti kapi otsast pudelikesest iga päev teelusikatäis kadakasiirupit. Ikka haiguste ennetamiseks. Ja üks väike eestiaegne poiss, kel nüüd eluaastaid üle 80, tundis minu kadakaveinis ära just täpselt oma lapsepõlvest pärit kapiotsarohu maitse:) 




Glögi sai 2,86 punkti. Etteheiteks oli see, et see oleks glögi kohta võinud magusam olla. Kõik õige ja olen nõus. Aga probleem selles, et meile endile ei meeldi magusad veinid. Ja nii sai tehtud poolkuiv või poolmagus glögimaitseline vein. Nii et viga oli äkki nimes? Glögi oli selle joogi kohta liiga ambitsioonikas nimi lihtsalt. 

Õunaveinil oli aga mitu viga ja hinne jäi alla keskmist - 2,41. Viiepalli süstemis see hindamine vist käib? Nimetatud vigade kohta isegi veel liiga kõrge hinne sellel õunaveinil. 

Eelmise aasta hinded olid mul järgmised: 4 ja 3,5 ning need jõudsid ka finaali. Finaalist väljajääjad said eelmisel aastal aga ainult 2,65 ja 1,5 punkti. 

Vot nii, selgus majas ja joon alla. 

Koriluseaeg ja üldse üks ütlemata ilus aeg aga muudkui jätkub. Minult on mitu korda küsitud, et kuidas sa nüüd kahte majapidamist ka pidada jõuad? Tegelikult huvitav küll, aga veidi paremini, kui ühte majapidamist. Sest et ühes saab asju edasi lükata. Kahes ei saa. Sest päevi ja aega ei jätku selleks. Aga hulluks ka ennast kõige sellega ei aja. Teeb siis nii palju, kui (häda)vajalik ja nii vähe, kui võimalik. 

Äsja oli uudistes lõik, kus näidati, et maailma suurlinnades hakatakse aina enam ja enam pügatud muruplatside asemel aasalillede- ja heintaimedega platse rajama. Niidetakse neid vaid 1-2 korda suve jooksul. Moonid, karikakrad, rukkililled, orhideed, värihein, rebashein - miks mitte? Ka Ingrid Rüütel ei luba oma Arnoldil maakodus lipuväljakut niita. Nuditud rohi või aasalilled - selles on küsimus!


Meite metsa metsik ilu:)




Seesuuret... kes kangelaslikult siiamaani lugenud on, saab teada, et meie maaelujutud ja pildid jooksevad kõik nüüd ühes kohas ehk teises kohas:) See üks teine koht on selle sama blogi alapealkiri "Kogu tõde maainimestest". Ja iseenesest on see lausa uus blogi, millel ka omaenda aadress olemas: