Laupäev, 31. august 2013

Vahuveinitegu


Selleks, et suuremat sorti veini timmimine ja villimine jälle ära teha, tuli enne kaks päeva jõudu koguda. Tuul oli palju ploome alla ajanud, nendest sai kosutav kook. Lisasin ka natuke ühelt väikeselt Lääne-Prantsusmaa saarelt toodud aromaatset ökomett. See oli üks imemesi, poja toodud, seetõttu veelgi imem. Sellega olid ka mingid legendid kaasas olnud, aga kes sest prantsusest siis nii hästi aru sai, kui vaja. Igatahes pisike 150 grammine purk pidas meil vastu pea aasta ja selle mee abil koos aaloe-, küüslaugu-  ja gripiteega sai nii mõnigi viirus talvel seljatatud. Kook lõhnas nagu kollane ploom ja miel de L`ile d`Yeu ikka. 


Vahuveiniga oli aga nii, et kõik, mis vaja, sai välja kurnatud ja kõik, mis vaja, sai sisse kurnatud. Vaniljekaunad välja, veinis sulatatud suhkur sisse. 


Pudelite puhastamine oli täna selline töö, et tõi kuidagi naeratuse näole. Neid pudeleid olid sõbrad-sugulased-tuttavad kokku kandnud juba mõnda aega. Toodi kastiga, toodi kottidega. Toodi väsinult kohe peale suuremat tähtpäeva või pikemat aega kogutud kogus. Tõi isegi üks täiskarsklane mees. Juba kevadel ütles ta nagu veidi kimbatuses olles, et tead, MUL ON KA ÜKS PUDEL! Ütles veel, et iga kord, kui ta hakkab seda ära viskama, tuleb talle meelde, et ma ju kogun neid. Ja vaat, kui üks tubli 2 meetrit meest on midagi lubanud, siis ta selle lubaduse ka täidab. Tõigi koti, kus oli koguni juba 4-5 pudelit! Suine aeg... Saatsin tema prouale tänutäheks täispudeli vastu.


Vahuveini ja šampanjat manustatakse ikka ainult rõõmsate sündmuste puhul mu meelest, aga kes oma muresid või väsimust sellega (või ükskõik, mis alkoga) muudkui loputab, on küll omadega allakäiguteel. Üks pikem joomisejutt on mul juba algusest peale plaanis olnud, küll ta ükskord tuleb ka. 

Vahuveini pudelite sildikleepijad ei ole õnneks nii vihased vennad, kui veinisildikleepijad. Mõni silt ligunes juba vees lahti. Rahvalemmik Törley on üks neist õrnukestest näiteks. Tuli meelde, et kunagi, kui meie mail jälle välismaaga äri teha võis, ostsid vahendajad saksamaale viimiseks  siit kokku pisikesi alamõõdulisi ahvenaid. Kilo eest maksti 1 saksa mark ja meie rahas oli see 8 eesti krooni ehk et kalaprügi eest said kalurid väga palju kallist raha.  Neist pisikestest kaladest tehti tugevat liimi. Raha ei haise. 



Eelmise aasta vahuvein sai nimeks Emma, sel aastal tuleb vist Emmanuel:))) Pudelid peavad nüüd nädal aega toas olema ja siis tuleb nad jahedasse viia. Maitse on selline, et ma ei oska mitte midagi veel arvata. Ikka kuivemapoolne. Hapukus ilmselt väheneb ajapikku. Justkui viskas natuke vaniljearoomi välja, aga võib olla ma lihtsalt soovisin seda nii väga tunda. Praegu on kangust 9% ringis, loodetavasti käärib paar kraadi juurde. Eelmise aasta Emma läks natuke kangeks (14%), sest Kuldreneti-pirni mahl oli õige magus. 


Päris suur hunnik pudeleid, eks? No on jah. Mis mina teha saan, et see Valge Klaara selline pidurdamatu alati on. Aga paradoks on see, et ka teine nõutäis tuleb homme ära villida ja sellega seoses pildilolev kogus kahekordistub!!! Hakka või uut ploomikooki küpsetama:)



Pühapäev, 25. august 2013

Aruandlus, statistika, bilanss ja emotsioonid.

Ohhjahh, tulin korra ja istusin maha jalgu puhkama. Peab vist väikse vahearuande tegema, muidu läheb järg käest ja ma ei mäletagi, mida olen lubanud siin uuesti jutuks võtta. 

1) Valge Klaari siider lõpetas käärimise! Jah, kõigest 5 päeva kestiski see mulin. Siidripärmi pakil oli kirjas, et käärimine võib kesta kuni 3 nädalat, kuid meil oli ka õhutemperatuur kindlasti kõrgem. Elagu Päike! Alkoholisisaldus 6%. Täitsa paras. Siidriks. Aga. Ma ei tahtnud ju tegelikult siidrit. Ma tahtsin ikka seda va poolvahuveini, mida ma juba suve alguses rabarberitest teha üritasin. Neist aga kääris korralikult kange ja magus vein. Ja enam uuesti oluliselt käärima ei läinudki. Ehk et mulli jäi väheks, mis väheks. Nüüd siis mõtlesin, et segaks need kaks omavahel kokku, käärimise peatajat ei paneks, selitaks ka väheke, villiks ära ja laseks veel vahuveini pudelites traatkorgi all küpseda/käärida. Ja siis tulgu ta`st, mis tuleb. Vaniljekaun on ka seal siidripütis, päris apetiitne värk.

2) 30-st liitrist arooniatest pressiti 20 l mahla välja! Mahlapressija ütles ja näitas, et kook tuli nii raudkõva, et löö või teine mees maha sellega. Kui ma marjad sinna viisin, siis muretsesin, et äkki jäi ikka mõni ämblik või lutikas ka marjade sekka, et ehk peaks neid ikka veel veega uhama? Nüüd ütles pressmeister, et ahjaa, ta leidiski kolm ämblikku marjade seest - tahad sa neid tagasi? Ma igaks juhuks ei võtnud. Tume, tõmmu ja parkainest tihke mahl sai lisaks 5 l eelmise aasta magusat arooniasiirupit ja 4 kg suhkrut ning kääritusämbrisse! Sellest saab jõulude aegu siis glögi teha. Sisering vist juba aimab, mida jõulupakist leida võib ;)


3) Pojaga korjasime ükspäev ligi 3 ämbritäit arooniaid veel, need panin ikkagi sidrunihappe ja kirsilehtedega likku. Täna panin sealt 25 l veiniks käärima ja 10 l keetsin siirupiks. Tean juba ette, et pooled, enamus või lausa kõik läheb neist kevadel nagunii veini sisse, sest ei tarbita meil erinevalt õunamahlast seda arooniasiirupit eriti. Aga tegemata jätta ka ei saa. 

Vol 0,00%
4) Käisin linna taga kadakaveini jaoks materjali toomas. Jessas, kui palju põldmarju oli! Mitte küll eriti suured, sest kuiv on olnud, aga palju oli küll. Minge korjake, need asuvad seal lennurajast üle tee, selle platsi kõrval, kuhu palke kokku kogutakse. Iga normaalne inimene teekski oma veini põldmarjadest ja mitte kadakatest, aga mina ei ole ju õnneks normaalne. Sest et põldmarju korjata on piiiiiiin. Mõtlesin pikkade kummikutega läbi okkaliste põldmarjaväätide ja ämblikuvõrkude ronides, et lapsena maal ei olnud mingit probleemi paljasääri samasuguses padrikus ringi rühkida. Puhmad kasvasid pealegi veel kivivaredel, nii et ka mööda suuri raudkive tuli ronida. Maalaps ei oleks ju maalaps, kui sääred ei oleks kraabitud ja põlved kärnas. Mäletan, et 3-liitrise mannergu pidime ikka marju täis korjama, siis võis niisama ronida ja marju süüa. Tädi ja vanaema olid aga meisterkorjajad. Kadakaveini tahan kaks pütitäit käima panna, sest see tuli na kenake välja teine. Ütlevad, et sobib otseti iluasjaks kööki või suvekoju. 

Jalutasin 5 min tagasi üle tänava ja pildistasin põldmarju, tükk kõnnitee asfaltigi näha. Vot selline Kuressaaremaa on meil siin.

5) Mõned, kes nüüd siit poole pealt mu blogi on avastanud, on avaldanud soovi veinikoda külastada. A`la Ahvenamaa veinitalu. Et mekiks ja vaataks ja puhkaks ja laulaks ja ostaks kaasa ja...  Tjudö veinitalu on tõesti kift koht, isegi jaanalinde saab seal oma peo pealt sööta. Õunaaaias on aga ridamisi sellised õunapuud, mis ei kasvagi kõrgemaks, kui inimpikkus. Siis hea korjata. Väike mahla- ja veinitööstus ning õdus veinikelder on täiuslikud ja suures vanaajahõngulises kõrtsisaalis sai süüa-juua või lihtsalt pisut tooteid degusteerida. Sealne hitt on muidugi kohalik ålvados ja just nimelt mitte calvados. Mõnda pudelisse on seal päris õun sisse kasvatatud, mõned pudelid ongi puhutud sellised, et klaasõun on sees. Hinnad - oioioi!


Nohjah, ei ole mul sellist veinitalu ega -kodagi mitte. Töö tänava veinikoda on blogi nimi ehk pigem digitaalne koda. Muidugi on kõik siin kirjutatu puhas tõde - on veini ja on ka katus pea kohal. Aga miskit turisminduse moodi asja ep ole mette. Kas ma tahaksin, et oleks? Natuke tahaksin. Aga see on valikute küsimus. Praegu valin oma linnakodu, mis on ju teadagi koos kallite lähedastega nagu kindlus, oma töö, mis on hea, oma hobid ja virtuaalse veinikoja. Mulle meeldib. 

Tjudö veinikoda


Õunavein, liköör, jahimehejook ja brändi - tohib toota ja isegi müüa.

Mõnele muidugi ei meeldi ka see blogi. Üks teine koduveiniblogija nimelt ütles, et tema blogi on erinevalt minu omast  "iseendale märkmete tegemise koht, kust mõni võib ka midagi kasulikku leida ja mitte ilujuttudega südamete võitmiseks tehtav reklaam". Uuhhh, aga lajatas onju!:))) Aga tema suur ja üllas plaan kukkus kahjuks läbi. Nimelt minu südame võitis küll tema blogi ja lugesin tema ainult iseendale mõeldud märkmed (mis samal ajal müstilisel kombel ikkagi ka teistele mõeldud olid) kõik läbi! Ja seda ma ka aru ei saa, misasja ma oma blogis õieti reklaamin? Aga las ta olla. Ega see jah sellistele kiire pööruga tegudemeestele väga kontimööda lugemine/vaatamine polegi. Siinkohal tervitan vahepeal lisandunud lugejaid 

Poolast
Kreekast
Itaaliast
Bulgaariast
Serbiast
Leedust
Monacost ja
Luxenbourgist

Statistika näitab siinkäinuid kokku 23 riigist. Eriti tänan teid, kes te siin regulaarselt käite. Ma ei oleks iial arvanud, et Venemaal ja Ukrainas ka nii palju kaasmaalasi on, kes kodumaiseid tekste lugemas käivad! Sest ma arvan, et lugejad on ikka enamuses eestlased ja mitte niivõrd Google tõlkeroboti kasutajad. Või?

6) Aga pooleliolevate veinide bilansiks on siis praegu: 2 pütti poolvahuveini, 2 pütti arooniat ja 2 pütti kadakat. Järgmine töö on 50 vahuveini pudeli puhtaks kraapimine, sest Veinivillast sain just 50 traatidega korki. Veinivalmistamise peensustest ma siin tõesti väga ei kirjuta, jagan pigem emotsioone. Kuid need, kes FB-s nõu või õpetust küsinud, on saanud seda vägagi põhjalikult. Ei mina kade pole. 


Immigrant Ahvenamaal




Kolmapäev, 21. august 2013

Eesti elu. 20. august.

Akna taga ö h t u eel,
vaatad mere poole veel.

 Ja mere ääres väike maja

ootamas on mind...

Arooniamarjade korjamise kõrvale on täitsa armas kuulata seda laulukest. Ja ka meri on siin samas ja ka maja on täitsa väike ja vana eksju onju. Ma ei kuulanud laulu mitte mingi aparaadi kaudu vaid täitsa otse. Esitajaks oma saare tüdruk Teele. Ma teda sealt põõsast otse muidugi ei näinud, aga kuulsin vägagi selgesti, et suurlinna tuled ei ole saaremaist Ö tähte mitte veel ära rikkunud. Ette kujutasin ka, aga muidugi mitte lakknaharibadesse riietatuna ja võrksukkades. Vaid hoopis sellisena, nagu ta mõni aasta tagasi oma koduküla põlispuude all enne esinemist ringi jalutas - armsas sitsikleidis ja kummikutega.
Teine väike saare tüdruk Grete laulab kaugest Itaalia paigast nimega San Sebastiano ja sellest, et noored hinged tuleb otsekohe kiiresti ära päästa. Aga ega seegi pole kogu lõplik tõde tõusva tähekese elus. Tõenäoliselt on lähipäevade reaalsus hoopis see, et neiul on vaja minna endale kooliasju ostma.
Mina ka vahel mõtlen, et kellele ma loon neid kodukootud lihtsaid lugusid siin, et missugused ringkonnad või kes või kus või mis neid loeb... Arooniapõõsa tagant jalutas kruusakrabinal mööda naabripere kolm põlvkonda, läksid nemadki taasiseseisvuspäeva kontserdile. Kiitsime vastastikku rohket marjasaaki meie piiripõõsastel ja naabrinaine lisas: Oo, me lugesime terve perega, kuidas neid veine kõik tehakse ja puha... No vaat siis. Täpselt nii toredates ringkondades loetaksegi seda blogi.


Arooniad on aga üllatavalt valmis juba. Varustasin ennast korjamiseks kääridega, kuid peale esimest viit kobarat heitsin need, kui segavad elemendid, kõrvale. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi arooniaid ilma rootsudeta korjanud, kuid täna rabistasin neid sõrmede vahelt ämbrisse vägagi mugavalt. Kolmanda ämbritäie juures võttis lauluotsa üles siit lähedalt, Aia tänavalt pärit poiss. Tema oli täna vist kõige rohkem kahe jalaga oma isamaa peal, sest laulis ta ju oma lapsepõlve mängumaal sõna otseses mõttes. Nimelt Kuressaare lossis töötas direktorina eluaeg tema karismaatiline isa ja lossi hoovis toimus ka tänane isamaaline kontsert. Huvitav, soundcheck kostis enne palju valjemini? Ohh, mis keeeles ma jälle räägin, see on nüüd see, kui ka üks muusik juhuslikult perre kuulub. Saime ju kunagi eesti keelse sõnaga `heliproov` kõik ilusti hakkama.
Iff jäigi meist maha laulma, sest meie sõitsime õunamahla ära tooma. Sedasamust Valge Klaari mahla, mille lubasin sest sordist enne lõplikku valmimist teha. Eile õhtul olin mina ju vanaema õunapuu otsas. Alguses põlv värises ja pea käis ringi, kuni ühel hetkel avastasin, et redelil ei olegi suurt rohkem astmeid ja kinni hoida ei ole ka tarvis muust, kui õuntest. Õunu võtsin maha kuskil 15 ämbritäit. Mahla tuli 45 liitrit. Maitselt muidugi mitte eriti vürtsikas, seepärast ei ole ka mitte südametunnistuse piina po-ju-kest-ki, et seda kraami mahlana talveks ei säilita. Mahlaõunad-pirnid on kõik veel tulekul.

Õunahullus


Pirnihullus

Mahlapressija juurde jätsime ka kõik korjatud arooniad - 30 liitrit. Seekord kuidagi ei raatsinud neid kirsilehtede- ja sidrunihappega ligunema panna. Põõsaste otsas on muidugi marju veel vähemalt 2 X 30 liitrit, aga kas siis niipea jälle sellist sumedat, elusa rahvusromantilise musaga korjamise päeva tuleb. On olnud ka aastaid, kus kõik need ämbritäied on jäänudki lindudele. Vahel ei olnud vaja, vahel tulid sügis ja talv liiga kiiresti. Ja oh, kui palju aastaid toimus meil teise vahva naabrimehega igal jumala sügisel piiripõõsaste juures ikka üks ja see sama jutuajamine:
- Nu što, võ delajete ih vina?
Ja mina raudpolt veendunult:
- Neeeeet, eto menja ne interessujet!
Krimmist pärit naabrimees aga vangutas sellise patujutu peale iga kord kahetsevalt pead. Küsis muide eile ka, kui õunalaadungit autoni kärutasin. Hüüdsin talle juba eemalt:
- buudet, buudet - vino buudet, vsjo buudet!
Ehh, seda Eesti elu küll, mõtleks mina tema asemel...




Reede, 16. august 2013

Uus vein! Maailmaesitlus! Nagu muinasjutt.

........................................................................................................

- Peeglike, peeglike seina peal, milline on parim vein Töö tänava veinikojas?

- Sina, Leedriõie vein, oled küll parim kogu veinikojas... Kuid uus vein, mille perenaine äsja leiutas, on enneolematu kogu maailmas!

Kuid Leedriõie vein ei vihastanud. Tal oli hea meel, et kojas on liikumas uusi tuuli ja uusi kaaslasi. Pealegi - see uueke on ühest väga vanast ning tõeliselt kuninglikust suguvõsast pärit. Võib arvata, et lausa prints ise! Nii, et näis, näis...

.......................................................................................................................

Saagem tuttavaks:

K A D A K A     V E I N





Kadakaoksake pudelis on ilu pärast, kuid ega ta maitselegi viga tee.


Küsite, mis maitsega see vein on? Igatahes mitte kadakamarja maitsega, ega see mingi džinn ei ole! 

See lapsuke on täitsa omaenda maitsega. 

Kuid proovigem siiski iseloomustada - poolkuiv, pisut vaiguselt pehme, pisut okkahappeline, õrnalt magusanootidega; nagu suvepäikese kuumuses lõhnav rannakarjamaa, nagu Saaremaa:) 


{



Teisipäev, 13. august 2013

See päev...

Suvi on ju nii pikk, eriti sel suvel:)  Ja ometi tuleb üsna pingutada, et kordki suve jooksul telkima jõuda. Küsite, et mis siin veiniga pistmist on, läksite metsa oma veini jooma või? Eriti ei olegi pistmist ja olgu ette öeldud, et tilka veini ka ei olnud metsas kaasas. Aga seos (vahu)veiniga SEL päeval siiski on ja  mainit` seose leiab küllaltki ootamatus vormis postituse lõpust. Kes tahab kohe teada, see lugegu ja vaadaku südamerahuga tänast kirjutist tagant ettepoole.

Igaüks, kes vähegi laagerdanud (loe: laagris olnud, mitte toitu või jooki maitseomaduste parandamiseks seista lasknud), teab, et vahet ei ole, kas laagerdad ühe öö või ühe nädala - kraami tuleb ikka täpselt ühepalju kaasa vedada. Ehk siis autotäis kila-kola maast laeni ja paar olulist asja jäävad nagunii alati maha. Seekord oli meie laagriplats järve ääres puhtam, kui eelmine kord, kuid enne meid oli seal mõned tunnid veetnud noor pere kahe lapsega. Vähemalt üks lapsevanem oli suitsetaja ja õllesõber, mõlemad aga kohvisõbrad. Üks laps oli imik, teine mõneaastane. Ei, me ei näinud neid, aga lõkkeasemel oli 2 kohvitopsi, 3 jäätisepaberit, katkine pisike ujumisrõngas, mähku, 4-ne õllepakend, sulanud veepudel, konid ja tühi suitsupakk ning ühekordne grill. Kõik see kadus kibekiiresti prügikotti ja suvitamine võis alata. Kõigepealt läksime paadiga kalale. Hästi läks. Kalapäevikusse lähevad kirja järgmised andmed - saagiks 8 kala kogukaaluga 3,5 kg: 1 haug, 6 ahvenat, 1 säinas. Suurim ahven poolekilone, säinas kilone. Jutt läheb igavaks, onju? Näitan siis parem pilte. 
HOIATUSED! 1) Pilte on palju ja need on suured! 2) Kõht võiks pilte vaadates täis olla:)
























Ja nüüd siis lubatud veinijutt. Lõin oma veiniblogi selle aasta maikuus, aga veiniteemalise blogipostituse tegin juba 3 aastat tagasi. Kuidas see võimalik on? Kõik on võimalik. Tuttavaid olen selle postitusega igal aastal sel ühel kindlal augustikuu päeval kiusanud, vast nemad jätavad seekord siis vahele. Aga ülejäänutele -  VEEL juttu ja VEEL pilte ja tänasel päeval oleks lisada sinna juba VEEL uut infot ja VEEL uusi muljeid  ka aastast 2012!


Kolmapäev, 7. august 2013

Turbovein

Ongi, jah, päriselt olemas selline veinipärm, millel nimeks turbo- või kiirpärm. Reklaam pakil lubas, et vein käärib valmis 1-2 ööpäevaga!?!?! Pakk on selline tõsiselt kopsakas ja raske. Seega arvata ju võis, et ülikiire käärimine tuleneb pärmi rohkest kogusest. Aga kas tõesti ainult päevake-paar ja ilus vein valmis? No ei saa ju jätta proovimata. Ammugi teada ütlus, et kõige paremini saab kiusatusest jagu siis, kui sellele järele annad. Kuigi kahtlus jäi ikkagi kriipima, et see üks õige asi olla ei saa. Isegi müüja ütles salapäraselt sosistades, et seda pärmi ostetakse tavaliselt puskari tegemiseks. Tere hommikust! Sellist plaani mul küll nüüd ei olnud. Lapsepõlves olin ikka mõne puskaripudeli suust seda lõhna ju nuusutanud, aga miskit peale kolemälestuse sellest küll ei meenunud. Virdeks valisin sellise tooraine, millest pärast kahju ei oleks... No oli üks... virre selline:)))  


Hakkaski siis käärimine suure mulinaga pihta, kusjuures ka tavaline veinipärm hakkab juba samal päeval usinasti tööle, kui ikka temperatuurid õiged on. Tõstsime käärimisnõu igaks juhuks vanni põhja ja nii ta seal paarutas. Õhtupoole sai see põrgumasin seal tööle pandud ja hommikuks oli terve maja pärmi-, et mitte öelda öllelõhna täis. Ei olnud meeldiv. Ka mulistamine lõppes enam vähem nii kiiresti, nagu pakil lubatud oli. Käärimisnõust vaatas vastu ehtne koduõlu, selline helekollakas ja läbipaistmatu. Jätsime ta seal mõneks ajaks rahule ja tõepoolest, pärm hakkaski rahunema. Mõne aja pärast oli paks kord pärmi nõu põhjas ja sifoonisime puhta(ma) kraami puhtasse nõusse. Kuigi lõhn oli ikka veel vastik, sai seda asjandust ka maitstud. Maitse vastas kahjuks lõhnale. Oli aprillikuu ja veinipäevikusse sai kirjutatud märge: turbopärm = jama! Tahtsin selle solgi muidugi otsekohe kanalisatsiooni valada. Ise veel muretsesin, et äkki paneb see kogu Kuressaare linna puhastusseadmed käärima ja tuleb ülelinnaline katastroof. Vaimusilmas nägin juba Delfis pealkirja - Saare naine keeras oma koduveiniga  terve linna solgivõrgu tuksi! Meheke soovitas äraviskamisega veel pisut oodata.

Ootasime paar kuud ja oh imet - pärm muudkui vajus, vein hakkas läbi paistma ja veini värvi minema. Valasime ta veelkord puhtasse klaaspudelisse, et sealt siis hea protsesse vaadata.  Muide vahemärkusena olgu öeldud, et mulle üldse ei meeldi need plastmassist veiniämbrid, olgugi, et neid omale päris mitu tükki ostsin. Suur klaaspudel meeldib aga mulle nii väga, eriti kui ta on punutud korvis. Kahjuks on mul ainult üks normaalse mõõduga pudel ja mitu väiksemat (milliste sisse ei ole mõtet väikest kogust tegema hakatagi). Aga küllap soetan endale tasapisi suuremaid pudeleid veel ja plastnõud jäävad siis ainult ümbervalamise abivahenditeks. Või annan nad ära lihtsalt. Klaaspudel on aga nunnu ka selle pärast, et läbi selle saab oma veiniga suhelda. Vaatad värvi, kirkust, läbipaistvust ja valguse mängu  ning kiidad teda ja ennast ikka ka.

Turboveini maitse oli ikkagi imelik, aga võib olla olin selle asja vastu juba eelarvamusega, sest õlu ega ükski õllejook mulle nagunii mitteüks raas ei maitse. Lasime veel veinil seista ja oh imet - pudeli põhja ei tekkinudki enam mitte midagi! Lõikasime siis nõult õhukindlad kinnitused maha, lisasime veidi hapet, pisut suhkrut ja voila`- partii toredat veini oligi valmis! Ei tea, mitmes päästetud vein see juba oligi? Hea, et käib ikka veinikojas vahel raiskamisvastaseid kontrolle mul. Aga selge on see, et turbopärmi ma enam mitte kunagi ei kasuta. Mulle meeldib, kui normaalsel viisil kääriva veini mulksutajast tuleb kommi-, mitte koduõlle lõhna.

Ja huvitav on nüüd mõelda, et misjaoks selline toode üldse välja mõeldud on? Kas tõesti ainult puskari tootmiseks, mis on ju jummalast keelatud tegevus meie riigis! Turbopärm iseenesest oli muidugi väljamaa toode. Ainuke loogiline põhjus turbopärmi kasutamiseks võiks olla selline, et vein tehakse 2-3 päevaga valmis ja pannakse mitmeteks kuudeks seisma ja küpsema ära. Samal ajal saab nõusid kasutada uute ja uute veinide tegemiseks ehk et tegemist oleks siis tootmisega kuskil veinitalus. Aga kui juba soovitakse suuremalt toota, siis ei pea ju ometi 25-liitristes nõudes sussutama, siis muretsetaks endale ikka sadade liitrite mõõtu ankrud. Aru ma ei mõista selle turbopärmi mõtet.

Mida ma hakkan peale nüüd kahe ülejäänud pärmipakiga? Prooviks kooki teha, pärm on pärm? Peakokast poeg ütleb ikka, et paljud unikaalsed gurmeeroad on alguse saanud just nässu läinud või kiiksuga toidutegemisest. Seniks aga vaatamiseks eileõhtune pärmitu kook Valge Klaaraga.


Laupäev, 3. august 2013

Meite küla eided ja mustad ööd.


Päris paljud on küsinud, et kuidas sa need pudelid küll niimoodi kinni paned, et oleksid justkui poe omad? Siin ongi see auväärt riistapuu näha. Nende purpurpunaste raudadega korke peale pannaksegi. Ilusatesse klaaspudelitesse panen mõnikord samamoodi ka mahla. Ainult, et sel juhul peab ka mahlapudel sarnaselt veinipudeliga asetsema riiulil külili, et kork läbi niiskuks. Siis saab kork paisuda ja ei ole karta, et mahl või vein õhku saab.


Ei tea kohe, kas sel aastal enam õunamahla 3-liitristesse purkidesse panemegi? Vaevalt küll! Nii mugavad on need kraaniga mahlakarbid. Kott kannatab ka kuumust. 3-liitriseid purke hakkab kõvasti üle jääma, kui just kurgiuputust kuskilt kaela ei tule. Aga vist ei tule, sest vihmaga ei ole sel suvel just hõisata olnud. Kotte ja karpe on ka 5 ja 10-liitriseid. Ega kõiki kotte ei peagi eraldi karpidesse panema, neid võib hulgi lappida ka ühte suuremasse kasti ja kui jook väikesest karbist otsa saab, võib sinna uue täis koti sisse panna. Kokkuhoid on märkimisväärne.  Kõik see kehtib muidugi ka veini pakendamise kohta. 



Aga midagi ei ole teha, meie kiisule lihtsalt meeldivad kõik uued, puhtad, läikivad ja kõrged pinnad. Pakirivi otsas lasi ta täna ilusasti silma looja, vahepeal vahetas "otsa" ja magas aga edasi.


Seda küsitakse ka mult üsna tihti, et kuhu sa need veinid kõik paned? Nooh, kui juba näoraamatus on ligi 500 sõpra kirjas ja vähemalt teist nii palju häid tuttavaid-sugulasi-sõpru veel, kes ilma selle kuulsa raamatutagi elatud saavad, siis minul oleks küll ütlemata hea meel, kui nad kõik kasvõi kordki elus mu loomingut maitsta saaks. Selle nimel tegutsen juba üsna hoolega. Täna tegin pakid sinna Leisi valla kanti saatmiseks. Meil on siin lihtne elu, ajalehepaber on see kõikse mõnusam ja ökomökom pakend. Meite küla eided saavad nüüd saanapääva öhta koos leedrimärjukesega aidatrepile istuda, oma vanamehed kainlu vötta ning augustikuu mustas tähistaivas perseiide vahtida.


Ahjaa, täna sai üks tavatu pretsedent loodud. Nimelt lasin oma veini  telefoni teel ära maitsestada. Kirjeldasin veini ja võrdlesin maitset ühe teise leedriõie veiniga, mida me mõlemad hiljuti proovinud olime. Kuldaväärt soovitus tuli sealt paarisaja kilomeetri kauguselt ja nii tegin ja nii jäi. Tegelikult kõige parem leedriõie vein üldse tuli sellest välja. Saluut! 

Saluudi laenasin siiski Kuressaare merepäevadelt, mis siin pool tundi tagasi lõppesid.



Hakkab jälle peale!

Mis on augustikuus põhiline aiatööriist? Aga otse loomulikult LUMELABIDAS! Ei ole paremat abivahendit õunte tõstmiseks punktist A punkti B. Valge Klaar juba pudistab mehesti, ehkki ma usun, et ta on meil naissoost. Võtsime tal paar aastat tagasi hästi suure haru maha, tegime sellest võimsa kassipuu, see nüüd kuivab muudkui kuuri all... Aga Klaara kannab saaki seda rohkem. Sel aastal on sõjaplaaniks see, et võtame kõik õunad ühekorraga tal maha ja ei lase jälle 6-7 kärutäit plekilisi tekkida. Mõttes on üks kerge mullijook.

Pildilolev esimene kärutäis on lubatud miinimum, sest et need on tõesti veel väikesed, ussised ja toored. Mõni suurem ja kollasem on juba põske pistetud ning üks ports ka  koos punase greibi- ja purustatud jääga värskeks mahlaks põristatud. Sõbranna Õnne jalutas ka üksõhtu peale trenni puu all, aga tema vaatas ilmselt niisama päikeseloojangut:)


Üks äraklaarimine ka. Eelmise postituse juurde ei kirjutanud ma meelega sõnakestki, sest et 2 pilti räägivad rohkem, kui 3 lauset. Lasin vaikusel kõlada ja pidasin pika pausi välja. Tähelepanelik vaataja näeb seal pudelisiltidel uhket tiitlit - konkursi finalist jne. Ausalt - see ei olnud minu mõte! Seda märget soovis keegi, kes tellis minult neid veine kellelegi kingituseks. Mitmeid erinevaid silte ei hakanud ma aga disainima ja nii läks märkus kõigile pudelitele peale. Tahaks küll öelda, et nii edev ma nüüd ka ei ole, aga... heh, terve see blogi on ju üks edevuse laat.Aga looming ongi ju alati edevusega seotud.