Esmaspäev, 7. detsember 2015

Plaaniväline villimine

Tänane postitus sai alguse ühest untsuläinud maalkäigust, millest võib lugeda SIIT. Aga võib ka mitte lugeda. 

Selle aasta veiniraamatupidamisele võib joone alla tõmmata. Oma viiendamal hooajal tegin ainult 11 veini.  Neist eelmistel hooaegadel vastavalt 15, 22, 8 ja 3. Kadaka- ja leedriõieveine oli jällegi mitu, erilisematest olid veel piparmündi-kummeli vein ja kuusevõrse-piparmündi vein. Oojaa, kuusekasv ega kummeliõis ei ole teps mitte viinamarjad ja kõrgest` õpetatud pead ei lubaks nende puhul veini nime suhu võttagi. Aga tegelikult. Anna ainult maailmale kätte uusi hullusi, oleks vaid veidigi ambitsiooni oma väikesest rahulikust hobist äri tekitada. 

Kõigepealt villisin ära selle aasta kõige põnevama veini ja viimased 2 l pärmi pealt niristasin kah veel purki selginema, sest nii väärtuslik on see kraam. Nimelt puhtast pirnimahlast tehtud vein, kus happesuse saamiseks oli lisatud mitu kilo kooritud-tükeldatud rabarbereid. Lõhn oli juba praegu pirni-karamelline, maitse tahtis veel ümaramaks küpsemist. Setet ei olnud ja isegi kui midagi peaks veel aja jooksul pudelipõhjadesse ilmuma, siis  on mul sellest jummala ükskõik! Puhtast pirnist ei ole meil varem mahlagi olnud, rääkimata veinist.






Tänu ootamatule ajaülejäägile leidis tee pudelitesse ka punane õievein, mis sobib glögi põhjaks, aga ilma kuumutamata ka kergeks lauaveiniks. Mõlemal veinil kangust Vol 10%. Arvasin end kuulvat, kuidas ka jõuluvana kergendatult ohkas - on, mida pakki panna. 

Ahjaa, nüüd, kui (maal) pikad ja pimedad õhtud tulid, siis ju koorisin-lõikasin õunu kuivatamiseks. Sokke ma ei koo ja kuidas sa istud õhtu otsa käed süles? Ämbritäiest õuntest jäi lõpuks u 400 gr järgi ja peale neljandat ämbritäit oli sellest tööst isu otsas ka. Nii et mõnest Vana pakist võib ka tšipse leida. 








Kergelt represseeritud kiisu veetis nädalavahetuse tormivarjus.




Pühapäev, 11. oktoober 2015

Täna ma jutustan sellise loo...

Tere! Kuna ma ei ole ammu veinitegemisest kirjutanud, siis tervitan täna lausa viisakalt ja pidulikult. Veine olen ma vahepeal teinud küll, aga pudelitesse ei taha nad kuidagi jõuda. Suine aeg... Nüüd juba sügisene aeg. Ja kuna kõigeks on antud aeg, siis praegu järelikult ei ole veini villimise aeg.  



Veinikoda on vahepeal lihtsalt mingi muu koda, näiteks homme on ta hoidistekoda. Retseptid on netist välja otsitud ja päeval käisin poest maitseaineid toomas. Poes olid minu järel järjekorras purjakil, elevil noormehed. On meil ju kuulus autoralli-nädalavahetus. Üks poistest vaatas letil mu kaupa ja küsis sõbramehelikult:

Mis sa tegema hakkad, et nii palju maitseaineid ostad?
Mina: Hoidiseid hakkan tegema.
Poiss: Aa, mul mutt teeb ka neid.
Mina:  No eks mina olen ka ju mutt.
Poiss (mõtlikult): Nojah..... seda küll....

Igatahes ühed lustakad hoidised tulevad, seda ma tunnen. Tomatite- ja kurkidega õnnistas mind jällegi ema, porgandid andis maa-naabrimees, kõrvitsalised õnnestus alles suve lõpu poole kasvama saada ja õunad kasvasid ise. 

Laest maani


Põhjamaa banaan




Õunapuud kandsid sel aastal vähe, ainuke pirnipuu andis aga väga palju saaki. Meie aias tähendab vähe õunu seda, et komposti läheb ainult mõni kärutäis, suuremaid korjamise kordi on kõigest paar-kolm  ja mahla saab täpselt parasjagu. Parasjagu tähendab aga seda, et jätkub ka kaheks aastaks, kui järgmisel aastal mingil põhjusel mahla ei saa. Sellist asja ei ole küll kunagi varem juhtunud, aga teadagi mis ajastust tulnutena on mõned kiiksud visad kaduma. Raamatupidamine ütleb siis seda, et 

Õuna-pirni mahla saime 63 l
Pirnimahla 66 l
Õunamahla 49 l

Veinideks raatsisin eraldada kokku 50 l ja tulevad need järgmised:

Pirni-rabarberi vein
ja
Vahuvein õunamahlast väikese vaniljega.

Ja kogu selle rapsimise sügavam eesmärk ei ole mitte suure mahlakoguse varumine vaid see, et saaks puud võimalikult kiiresti tühjaks, aia puhtaks ja tööd kaelast ära, et lumi võiks tulla ning me ise saaks puhata ja mängida. Seekord läks õnneks. 



Ühe õunapuu all oli äkitsi meeämber - meil on ka linnanaabrimees mesinik:)

Õuna-pirni



Öökülma tulek oli seekord vägagi ette teada. Õueviinamarjadel peaks nüüd see kõige õigem maitse käes olema. Kuigi veiniks tohib nimetada ainult ja ainult viinamarjadest tehtud jooki, siis mina vaevalt oma paari viinapuu saagist kunagi veini teen. Aga kõik nad on juhtunud mul väga magusad sordid. Jah, isegi tänavuse, külma suvega. Kõige magusam on Sommerset seedless. Ta oli magus juba septembri keskel, kui pooled marjad veel rohelised olid. Seemneid ei ole sel sordil üldse tunda, väga rosinalik mari.

Sommerset seedless septembris

Sommerset seedless oktoobris


Ma ei ole ikka veel viinapuude lõikamist endale päris selgeks teinud, sestap on marjad pisikesed. Guna ja Zilga on meil alles teist aastat ja ksvatasid vaid mõned marjad, aga maitsed saime teada. Guna on suuremarjaline ja seeme on ka suurem:

Guna

Ja Zilga on tumesinine mari, mõnusalt vürtsika maitsega:

Zilga


September
Nüüd on aias veel vaid mõned taliõunad. Kui jõuan, teen moosi või kuivatan. Ja leedrimarjad! Musta leedri marjadest ma veini ei tee, sest see vein kipub tulema animaalse maitsega. Ilmselt sobib see mari mingile muule viljale või mahlale lisaks. Aga huvitav on, et leedrimoosil küll mitte ühegi looma maitset juures ei ole. Väga mõnus moos on, kui just seemneid ei karda või siis veel parem, kui seemned-nahad välja sõeluda. Ja sobib neid marju ka otse loomulikult õuntele lisada. 




Ja täna ongi juba homme ehk siis pühapäev! 

Kollaseid kirsstomateid noppisin pikkadelt rootsudelt terve kilo kokku. Need panin tarrendisse. Pole ma varem kunagi marinaadi tarrendanud (kui kala välja arvata) ja ammugi mitte ei ole ma purke ahjus kuumutanud. Aga käsk on käsk.


Seejärel tuli lahendus leida kolmveerandile ämbritäiele kurgijunnidele. Egas midagi, püüdsin need kurgikoored siis kuidagi ära väärindada, sest sees oli juba suur seemnesodimöll. Taaskord oli seks puhuks netist üles otsitud särtsukurkide retsept. Purki jõuavad need alles homme.



Ja siis hakkasin tšatnit tegema. Mõtlesin, et teen seda kahte sorti - rosinate ja karriga ning oliivide ja terava paprikaga. Tegelikult läks nii, et tuli kõik ühes möks. Karri jätsin igaks juhuks üldse panemata ja porgand - see lihtsalt ununes panemata. Põhikomponent oli jämedalt riivitud kõrvits, lisaks sibul, küüslauk, tomat, till, sool, suhkur, pipar, äädikas. Keeduvedelikuks läks potipõhja 1/4 pdl seisma jäänud enda tehtud õuna-vahuveini. 



Katselaborist, ehk õuest kuuriseina pealt, tõin ära viimased viinamarjad. Guna maitsele ei tulnud külmakraadid kasuks, lausa liiga läägeks olid marjad muutunud. Aga see imeline Sommerset seedless on igat moodi hea, ka külma saanuna. Zilga kolm kobarat olid juba varem ära söödud. 

Oktoober





Laupäev, 12. september 2015

Söögijoogipidu

Uhh, no oli ikka möll seal Kuressaare linna peatänaval täna õhtul. Raekojast pargini pikad lauad kahes-kolmes reas - tänavapiknik oli! Tegelikult terve nädal toidufestivali üritusi täis olnud. 



Mina käisin veinikonkursi tulemusi kuulamas. Mulle ega mu tuttavatele auhinnakohta ei jätkunud, veine oli 44 ja auhindu 4-5. Mõnda veini sain proovida ka, kuigi rahvast oli tropina veinilaua ümber. Peale 5-6 mokaotsast proovitud veini hakkasid need maitsed, mis kõik ka kõige meelepärasemad ei olnud, juba iga järgmist segama ja otsustasin, et proovin võiduveini ära ja aitab küll. 




Liikusin oma testtopsikesega rahva seas tasapisi edasi ja vaatasin otsivalt laua poole. Üks üpris seltskondlik saare mees vaatas, et võib olla ei oska ma suurest kogusest valida ja ütles, et näe, proovi seda, see on jube hea! Vastasin, et aitäh, ma ei soovi. Tema aga õhutas, et proovi ikka, see meeldis siin ühtedele vene daamidele ka kõige rohkem. Naeratasin ja raputasin pead. Tema aga küsis - no miks sa ei proovi? Vastasin siis, et ma enda tehtud veini ei tahaks proovida. Sell ajas silmad suureks ja hüüatas: Korrrrat, kas saaaa tegid selle veini?!? Mina vastasin et jah, tegin. Tema vastu: Ssssa korrrradi korrrat, nii kena vein!!



Hehhee, veinikonkursi nimi oli ka ju Kena Vein. Igatahes mina sain oma tunnustuse kätte ja lausa rahvusvahelise. See nimetet korrradi kena vein oli kadakast ja seekord magus. Katsetused kadakaveinidega jätkuvad.

Minu leedriõieveini pudel oli ka laua peal tuitühi, eks seda prooviti kindlasti suurest uudishimust. Rabarberi-põldmarja võiduveini ei leidnudki laualt, see oli vist mõistetavatel põhjustel jalad alla võtnud. Küll aga maitsesin võitja tehtud teist veini, mis oli rabarberi-kaneeli. Oli üsna hea teine. 

Mu aroonia-kirsilehe Sügisvein oli mu enda meelest kõige õnnestunum. Leidsin sellegi laualt, valasin topsikese täis ja viisin piknikulaua juurde sõbrannale ja tema tantsurühma tüdrukutele maitsta. Neile meeldis ja nemad ütlesid, et annavad mulle selle eest publiku preemia. No mida veel tahta!:))) 

Vaadake natuke melu ka:


Kolmapäev, 9. september 2015

Palju toredaid inimesi

Ükspäev käisin poest veinipudeli korke ja kapsleid ostmas. Müüja oli natuke tuttav ja küsis, et kas sina teed ka ise veini? Jah, teen ja päris suure innuga. Müüja ütles, et üks tema tuttav teeb ka igasuguseid veine, näiteks kadakaveini ja et kas mina ka olen kadakaveini teinud? Vastasin, et jaa, olen teinud küll. Seejärel lisas ta, et tema tuttav on nii hea veinitegija, et tema veine kingitakse igasugustele kuulsustele ja tähtsatele inimestele. Ohhohh, ahhahh? - vastasin mina. Kahtlustasin, et jutt on minu sõbrannast ja oligi. Tema veinid on tõesti kuulsad, eriti just tema kodukülas, kus on tugev ja aktiivne külaselts ja seal käib ka palju külalisi. 

Kuna poes pikka juttu ajada ei saanud, siis ei hakanud ma seal ka seletama, et minap see patune olengi, kes sõbranna veinitegemise tõppe nakatas ja oma veinidest ja retseptidest räägime me teineteisele päris palju. Kui osaleme kuskil konkursil, siis arutame ka selle läbi, mida kumbki sinna saadab. Konkurendid me ei ole ja hoiame ikka teineteisele pöialt. 

Läksin siis koju ja netist uudiseid lugedes nägin mitmeid pildigaleriisid sellest, kuidas hr. Prsident meie saarel ringkäiku tegi. Ja nüüd tuleb see koht, kus lubasin ühest eelmise postituse pildist veel midagi rääkida. Pilt oli nimelt see: 


Ja internetist vaatas vastu järgmine pilt. Pildi autor on Irina Mägi ja pildi laenasin veebilehelt nimega Saarlane.ee. Ei jäänud muud üle, kui jälle öelda - ohhohh, ahhahh?


Eks ma muidugi teadsin, et kuulsusele selline kingitus tehakse ja tegelikult oli põhikingituseks hoopis veinipudeli hoidja, mille valmistas minu hea klassivend Tõnis Koppel. Ja teemaks oli väikelaevade katsetused ehk siis nende ujuvus, stabiilsus ja püstuvus. Päris tõsiselt... ja natuke naljaga ikka ka. 

Sõbranna Lea kadakaveini proovisime aga nädalavahetusel maal ära, sest laupäeval toimub kohaliku ajalehe poolt korraldatud koduveini konkurss ja meie mõlema kadakaveinid osalevad seal ka. Usun, et Lea vein on parem. Minu kadakavein on seekord õige magus ja üritasin sinna ka ühe lisamaitse juurde tekitada. Mõte oli hea, aga asi tahab veel timmimist. 

Lea vein

Konkursile viisin 3 veini - punase, valge ja kuldse. Laupäeva õhtul saab tulemused teada. Seniks üks lukuaugu vaade konkursile läinud veinidest:



Esmaspäev, 31. august 2015

Veinikoda ärkas korraks ellu

Juhtus olema üks linna-nädalavahetus. Villimata veinid lausa karjusid nurgas - villi meid ometi ükskord ära! Ei jäänudki muud üle. Vaatamata kõrvavalule. Aga milleks siis valuvaigistid olemas on. Kena tubane töö pealegi. 

Muide siin blogis on üks vana ving nüüd igaveseks lõppenud. Pudeleid ei ole enam tüütu puhastada. Küllap mõni on juba ammu imestanud, et no mida ta hädaldab, mis seal siis nii võimatut on? Ei olegi, nagu nüüd selgus. Peale keetmist, kolmepäevast leotamist, leeklambiga kõrvetamist, õli ja lahustiga tupsutamist, kuivalt kraapimist, kirumist, palumist ja viite aastat leidsin toimiva meetodi. Tavalise sooja vee. Palju õnne mulle. 

Ja sedagi ei leiutanud ma ise. Nimelt pakkus end ükskord appi pudeleid puhastama üks kallis pereliige. Töö sai kuidagi ruttu valmis ja küsisin temalt siis kannataja näoga, et noh, kuidas oli? Tema vastas, et midagi ei olnud, normaalne oli. Mõtlesin, et nojah, mehe jõud... Samas mõtlesin ka, et see noorsand meil küll väga selline nüri ja mõttetu kangelas-töö tegija ei ole, et siin peab ikka mingi nipp olema. Ja nüüd, kui juba kaks korda soojadelt pudelitelt sildid lipsti! maha olen saanud, ei suuda ma ennast ära imestada. Et kuidas saab inimene nii pikka aega ikka nii loll olla!? A noh, hea et niigi läts.

Veinihaldjas

Liimitustamine (sõnast: konditustamine:))

Aga kadakaveini villimine on üks töömahukamaid ikkagi. Sildikeste, paelakeste ja oksakeste kujundamine võtab aega. Oksad on praegu ilusad ergud, nii mustade kui roheliste marjadega. Veebruaris tehtud kummeli-piparmündi veini viimane lõpp on ka nüüd pudelites.

Kes meist ei oleks siunanud, et suvel ei ole telekast midagi vaadata ja kordussaated on üle mõistuse? Kuigi kasulik ka - teed oma toimetusi ja telekas taustal ei sega. Aga kui äkki keset ekraani su enda vein kolmekordses suurenduses vastu vaatab, siis naelutab ikka paigale küll. Maahommikus, tule taevas appi! Kommenteeriti siis üleeelmist veinikonkurssi (sest eelmisel ma ei osalenud). Ja öeldi, et kadakavein on tore küll, aga maitsega võiks veel tööd teha. Mäletan, et kui ma esimest korda seda klippi nägin, siis tahtsin natuke nagu vastu vaielda, et mis erilist maitset sellest puisest kadakapöösast siis ikka nii väga tulla saab. 

Täna kadakaveini tünni avades tuli äkki ninna mingit tuttavat meeldivat lõhna. Maitsesin. Maitse ei olnud üldse lõhna sarnane, aga mul hakkas lambike põlema, et miks see maitse ei võikski siis selline olla? Väike nõupidamine tehnoloogia osas oma peamaitsenõustajaga ja järgmine kadakavein tuleb ühe olulise muudatusega. Ei, ei mingit kokkumiksimist ei tule! Noh nii, et kadakapöösas koos pajupöösaga või kadakapöösas koos sirelipöösaga. See on midagi muud. Teen katsetused ära, siis räägin. Mõtlen isegi, et huvitav, kas see meeldiv lõhn tuli sealt tünnist või kusagilt mujalt või oli hoopis aju sellisel vastuvõtulainel? Igatahes aitäh lõhna saatjale!
 


 
Vahel olen mõelnud, et miks ma nende imelike õie- ja kadaka- ja muude veinidega üldse jännata tahan? Miks ma ei tee lihtsalt korralikku õunaveini ja sõstraveini ja kirsiveini ehkki neidki saab vahel tehtud? Ja siis tuli meelde üks tunne kaugest lapsepõlvest maal vanaema juures. Meenus sume, kollaka valgusega hilissuve päev. Aida taga oli hunnikukene tühje rohupudeleid. Hakkasin nendega mängima. Vana hall palksein oli päikesest soe ja mina olin oma apteekri mängust nii-nii haaratud. Linnud siristasid, mesimummid sumisesid, koplis määgis lammas, maja juurest kostis toimetamist. 

Kiviplaadikestel ja lauajupikestel oli igasuguseid drooge, mis olid valmistatud erinevatest taimedest ja õitest koos kaevuveega. Leiutasin aina uusi ja uusi ravimeid. Taimeleotistel olid erinevad põnevad lõhnad ja värvid. Mitte kunagi varem ei olnud mulle ükski mäng nii äge tundunud. Kollases päikeselaigus mängida oli oioikui mõnus. Kuni tuli tädi ja käskis mul minna kas tuppa või teisele poole maja, sest päike oli minu mängukohast ära läinud ja laps võis tema arvates varjus külma saada. Tuligi pudelid ja droogid ja ravimtaimed kokku korjata ja teise kohta viia. Aga fluidum oli kadunud ja kahjuks enam tagasi ei tulnudki. 

Nüüd vahel neid veine välja mõeldes ja timmides tuleb see lapsepõlve apteekrimängu tunne natukene tagasi. Hiljem olen mõelnud, et mitte kunagi ei tohi segada last, kes nii ennastunustavalt tundide viisi mängib. Kui vähegi võimalik muidugi. Võib ju niisugusest mängust tulla kutsumus terveks eluks. Tädi oleks võinud mulle lihtsalt vaikselt kampsuni selga sokutada, aga kust tema võis teada, et 5-6-aastasel parajasti elukutsevalik pooleli on:) Mäletan, et üritasin seda mängu hiljem veel mõned korrad mängida, aga s e d a tunnet  ei tulnud enam kunagi ja lõpuks enam ei proovinudki.
 
 




Fännide fänn



Järgmisel päeval niitsin üle pika aja muru ja riisusin õunapuude alused ussiõuntest puhtaks. Õunu tuleb sel aastal parasjagu, pirne aga palju. Valged Klaarid on valmis, aga nendega on mul teaduslikud katsetused juba ammu läbi tehtud ehk et ka pooltoorestest klaaradest head siidri mahla ei saa, rääkimata valmis õuntest. Liiga lame maitse. Moos on neist küll hea. Selline moosisuhkruga tehtud, klaasjate tükkidega kaneeline keedis. Sobib ka pokaali magustoiduks koos vaniljekastmega või lihtsalt piimaga või vaheliti kohupiima- või tugeva sidrunise munavalge vahuga või panna cotta kõrvale. Njah, sellistel päevadel jääb lõuna vahele ja teadagi...

Nädalavahetusse mahtus ka uue veini tiksuma panemine. Sellest salapärasest punasest veinist hõiskasin ma juba mitu aega tagasi kui potentsiaalsest konkursi veinist. Nüüd sai ta siis lõpuks tehtud, lihtsalt üks aasta jäi vahele. 
















Laupäev, 11. juuli 2015

100. postitus!

Siin võiks olla ka alapealkiri: Millest ma tegin, millest teen ja millest ei teinudki veini.

Läheb kolmas puhkusenädal ja nüüd lõpuks olen jõudnud ka veinide manu. 




Kevadel tegin kangest Sörve kadakast kaks pütitäit kadakaveini. Üks neist on villitud, teine veel selitamisnõus. Üks tuttav, kes hiljuti esimest korda kadaka veini maitses, ütles üllatunult: Puu maitse! Eks see kadakas üks puine pöesas ole jah.








Kui hästi läheb, siis tuleb sügise poole sellest veinist eraldi postitus, sest sellega on üks lugu

Rabarberist ma veini EI teinud. Mõttes mõlkus midagi muud. Tegin kaks hoidist, milliseid kunagi varem teinud ei olnud.

Need on need kunagi ära visatud rabarberid,
mis mingi põhjapoolse mõttetu hunniku otsas veel rohkem kasvama hakkasid.


Restoranist saadud maitseelamus ja välja pinnitud retsept.
Täpselt samasugune ei tulnud, aga hea sellegi poolest.




Kuusevõrsed olid sel aastal eriti pikad, pehmed ja mahlakad. Münt nagu ikka - paras umbrohi.

Eelmisel aastal tuli selline vein kogemata hea välja.

Vahele üks pilt veebruarikuust. Need kolm päkapikku läksid tookord jahedasse ruumi selitusse - pihlakas, mündi-kummeli ja aroonia kirsilehega. Blogi on lihtsalt üks tänuväärne piltide ja tegevuste arhiveerimise koht.




Kevadisi arhiveerimisi veel... 

Sirelid ja üldse kõik õitsevad põõsad olid sel aastal ülimalt lopsakad. Sirelist ei ole ma kunagi veini teinud. Millegi pärast on raske uskuda, et vein tuleks sireliõite lõhna ja mitte maitse maitseline. Ega enne teada saa, kui teinud ei ole.


Leedriõie veini tegemisega olen ma praegu omadega viimse piiri peal, sest ilmselt mõne päeva pärast on suurem õitsemine lõppenud. Must leeder on üks selline põõsas, mis kinnitab, et muinasjuttudel on tegelikult tõepõhi all. Näiteks sellised muinasjutud, kus maha löödud lohepeade asemele uued kasvavad või kus magus puder muudkui voolab ja voolab ja mitte otsa ei saa. 

Nimelt kaevasin ma paar aastat tagasi aiast välja 4 leedritaime, mis rändasid kingituseks Tallinna. Sel aastal olid absoluutselt iga taime asemele uued kasvanud. Kaevasin need jälle välja. Pildilolev istik läks Karala küla poolt kingituseks Leedri külale, kes võitis Terevisiooni lemmikküla konkursi. Ja ma olen jummala kindel, et need nuhtlused hakkavad samadele kohtadele jälle uuesti kasvama! Pole vaja isegi "Havi käsul, minu soovil" öelda. Ikkagi on võimalik  siin elus mittemillestki midagi teha.

Lea


Leedripuu istiku ja leedriõie veini üleandmine (vein ei olnud minu tehtud)





Abrakadabra - lumivalgetest õitest saavad sitikmustad marjad


Suured pühad. Pihlakavein ja rukkileiva korvikesed heeringa- ja värske soolakurgiga:))