Esmaspäev, 18. august 2014

Oleks ja poleks

Täna oleksime me esimest päeva Krimmist tagasi olnud, kui me ei oleks oma plaane muutnud ja reisist loobunud. Ning kui kohe peale seda ei oleks ka lennufirma seda lennureisi tühistanud. Ja mitte ainult seda reisi. Tegelikult lõpetas AirBaltic Tallinn-Riia-Simferoopol reisid hoopistükkis ära. Isegi lennupiletite raha maksti meile 100% tagasi. Meie ei loobunud reisist sõja tõttu Ukrainas, aga lennufirma lõpetas lendamise ilmselt küll sel põhjusel. Meie läheme sinna viiendat korda ükskord niikuinii, aga see suvi tuli teisiti ja oli, uskumatu küll, aga isegi pisut parem, kui Krimmi reis. 

Krimmil ja minu enda veinindusel on vägagi suur seos. Oma teisel Krimmi reisil, mis toimus täpselt 25 a hiljem, kui esimene reis, õppisime me hindama valget kuiva kvaliteetveini. Massandra veinikelder ja tehas on seal küll kuulsaim, aga meie lemmikuks said hoopis Inkermani veinid. Eks me käi seal ju alati ühel ja samal ajal ja üks kindel kuupäev on meil seal eriti pidulik. Kuid Krimmi ja Jalta teemadesse ma praegu pikemalt kinni ei jääks - seda materjali on nende reiside kohta lihtsalt niivõrd palju, et tee või kolmas blogi veel:))) 


Ja ega siis kodumailgi pidulikkusest puudu jää. Juba eelmisel suvel sai alguse üks veinike, mille said endale kingiks ühe juunikuise pulma külalised. Veidi aimu sellest andsin juba eelmisel aastal, aga nüüd, kui pulm peetud, võib pildid üles panna. Maitse ja meeldimise osas anti õnneks hääd tagasisidet. Ja kõige lõpuks sai värske abielumees tagasi ka oma pulmareisil kaotatud tutika abielusõrmuse. Lõpp hea...












Nädalavahetusel käisime aga juubelil ja sinna oli hea omaenese väikeste valgete käekestega valmistatud kingitus viia. Tripsuke salapärast punast ja kröömike karget leedriõit. Leeder va kurinahk, muideks õitseb jälle! No õigupoolest nägin koduaias ühteainsamat suurt õiesarikat, aga ikkagi. See on üks pöörane puu küll. Korjasin talt ämbrite viisi õisi ära ja nüüd on oksad ikkagi kõigele vaatamata megasuurte marjakobarate all lookas. 













Natuke nalja kah. Hoidiste ja mixide aeg on käes. Külmikus on seitset sorti testikaid ja proovikaid erinevates anumates. Nalja ei ole aga tegelikult mitte üks raas - siirupipudelile tuli kindluse mõttes peale kirjutada, et siirupipudelis on seekord tõepoolest siirup:)) 




 Selle suve jookide TOP on aga selline - maatõugu mündist jäävesi ja kadakavein. Kadakavein on pildil ikkagi Krimmist toodud plastpudelis. Nemad müüvad seal kõikvõimalikke lahtiseid veine ainult sellises taaras. Pudel on väheke vildakas, sest ruumi kokkuhoiu pärast sai see käsipagasis lömmi vajutatud.







Pühapäev, 3. august 2014

Pretensioonitu vein

Enne, kui peategelase juurde jõuan, käin eilse ja tänase päeva lühidalt üle. Justkui tavaline nädalavahetus. Aga vat ei ole, kui ta eelneb puhkusele. Siis nagu ongi juba puhkus. Tükkis teine tunne. Jõuab nagu rohkem. Sifoonisin ära kadakaveini ja läks tema kõige "jahedamasse" kohta selituma. Prognoos on hea, ei olnud väga pärmine ja värv oli tumekuldne.

Vanemate juures käib saagikoristus, mis seal ju tegelikult koguaeg käib. Vahetasime paremaid palasid ja sõime kooki ka. Isa oli aga veidi kimpus - vihmaussi puudus käes, ei saa kalale! Tulime siis meie aeda kaevama, sest meil on ometi alati vihmausse. Tutkit! Portsukese ikka saime, aga kuiv, kuiv, kuiv...


Vanemate kindel aed ja varjupaik:)


Kuivamurega sai eile ka maale sõidetud. Seal aga olid kõik mu lillekesed ja muud uuekesed taimed veel suhteliselt naksis ja kaevus oli isegi veetase tõusnud. Kõige õnnelikum oli muidugi kiiiiiizu, kes kohe esimese viie minutiga oma sabatuti pisikesi takjalisi täis korjas. Ta oli üldse seda nägu, et olgu, täna ma vaatan niisama ringi, aga homme hakkab korralik jaht. Ta ei teadnud ju, et juba varahommikul topitakse ta puuri ja viiakse linna tagasi. 

Peale sauna maitsesime pokaalikese pretensioonitut. Tegelikult meeldis. Mekkisime seda vaheldumisi sügavkülmast võetud vahtramahlaga. Nädal tagasi villimise aegu ta eriti ei meeldinud. Aga see oli ka selline töine kiire mekkimine. Aru ma ikkagi ei taipa, mida see vein tahab. On ja ei ole. Pretensioonitu.

Ühe õrna ja vapra punasesõstra põõsa vabastasin kah tema koormast, oli ka viimane aeg. 


Inimesed on ikka ühed a-ru-saa-ma-tud loomad. Söövad pisikesi hapusid marju, selle asemel, et priskete hiirtega maiustada.


Aga ikkagi see kass pettis meid lõpuks ära. Õhtuhämaruses ta seal sauna ümber hiilis. Hommikul oli keset õuemuru ilus, suur hiir - täiesti kutupiilu. 


Ei ole see, mis tundub. Päikesetõus on. 

Ja mida hakata peale ühe pühapäeva varahommikuga? Läheks kalale? Läksin ja tulin üsna ruttu tagasi, sest kohe oli palav ja lahesopis hakkas kasvudekoristuse kombain ragistama. Kuressaare ilmselt pildistatuimast perekonnast sain aga paar head filmiklippi. Ühel ilusal jahedal päeval või ööl lõikan need kaadrid vaatamiskõlbulikuks. Seniks pilt 1/3-st perekonnast. 


Imede ime, et need pisikesed ja pehmed udusulepadjakesed peavad suured linnud juba paari kuu pärast lõunamaale kandma!?

No ja siis ei andnud ikka rahu, läksin kaevasin veel veidi ussimaad ja saak oli natuke parem kui eile. Aga suur saak, suur saak oli üks ilus pudel seal maa sees. Oma pooleliitrine. Noh, kuuri taga, krundi piiril, ma olen ju sellest veneaegsest prügindusest siin juba kirjutanud. See kõik oli enne meid. 


Ossa poiss, vaadake ise mis asi see on, saa või otsekohe ratsa rikkaks!:)))


Niisiis - ussid jälle papaale, mammaaga pisikese E. tatsamise videod arvutist üle vaadatud ja koju ja tänase põhitegevuse juurde. See edasi-tagasi sõidutatud vein ( Lugu: Kõik veinid on vaikinud ) ootas ka oma kapsleid ja silte. 








Kas saab pretensioonitumat nime ühel veinil olla?:)))




Oot, aga kuidas öeldaksegi? Kui sa ei saa olukorda muuta, siis muuda suhtumist sellesse. Seega - kuusevõrse-mündivarre vein on hoopis üks pretensioonikas vein! Näh ja kõik loksub paika, eks?