Pühapäev, 29. detsember 2013

Enne uut


Parim jook...

... mida Töö tänava veinikojas aastal 2013 joodud,
on:

valge
värske
puhas
õrna mulliga
saaremaine
kristallselge
jahutatud
mineraalide- ja sooladega
iga jumala toiduga sobiv
tervistav
mahe
ja
hõrk

k o h a l i k    m i n e r a a l v e s i !!!

Jõin seda täna elus esimest korda ja olen vaimustuses!

Jah, ta voolab siinsamas, meie Töö tänava all, kuigi hirmuskoleväga sügaval - nii oma poole kilomeetri sügavusel. Aga välja tuleb ta maa seest siit lähedalt, mine vaid üle paari tänava ja joo nii palju kui sisse mahub. Tasuta. Ja vähe veel sellest - teine auk on seal veel, kust tuleb veel suurema mineraalide sisaldusega ravimineraalvett - mine ja uju seal sees, kui vaid soovid! 

Meie mineraalveel ei ole isegi nime ja poest seda ka ei leia. Keegi ei ole seda siiamaani lihtsalt müüa soovinud. See on parem kui Värska, Häädemeeste (kas seda ka veel toodetakse?), Vytautas või Vichy. Te ikka veel ei usu? Olgu, lisame mõned teaduslikud sõnad, siis on ehk usutavam - meie maakonna joogivesi tuleb Silur-Ordoviitsiumi Läänesaarte põhjaveekogumist, aga nimetet mineraalvesi Ordoviitsium-Kambriumi põhjavee-kogumist. Edasi googeldage või lapake Riigi Teatajat.

Tere, tere, vana kere!

Selle, nüüdseks õite kuulsa stroofi abil, sain päkapikult sel aastal isegi ühe paki kätte. Tegelikult avastasin aga mõni aeg tagasi, et kõik minu venemaa ja ukraina lugejad on kadunud! Haihtunud! Lännu! Lost! Ukradino! Ausalt öelda olin ma neist lugejatest suures vaimustuses, sest ma lihtsalt ei oleks iial osanud oodata, et noilt mailt nii palju huvilisi on. Ja nüüd näitab statistika järjekindlalt nulli. Streik, loominguline embargo, vandenõu või mingit sorti anomaalia? Loodan siiski, et see on miski serverite omavaheline ebakõla ja ukraina ning vene lugejad on tegelikult ikkagi alles? Äkki teeks teist mõni hea inimene ukrainast ja venemaalt siia alla kommentaariumisse oma klaviatuuri peal ja kasvõi kirillitsas sõrmedega vabalt umbes nii - лыврфшырисшыврщшгршдысфгыпс, siis tean, et olete ikkagi alles ja olemas... 

Jõulud on...

... nostalgia püha; maitsete, lõhnade, tunnete püha; tagasi ja ettepoole vaatamiste püha; juurte, käbide ja kändude püha; rahu ja heliseva vaikuse püha, küünalde ja karra püha, helduse ja andmise püha, koju tulemise ja kodus olemise püha, killukese nalja ja lumeootuse püha, kõige püham püha üldse - igaühel natuke erinev ja kõigil natuke ühtemoodi.

Eelmiste jõulude aegu tegin oma onu vanadest filmidest  ühe väikese filmiklipi. Need 7 minutit on mitmetunnistest lindistustest ja ümberlindistustest kokku nopitud. Emotsionaalne tähendus ületas minu jaoks filmi kehva kvaliteedi ja nii ma ta kogu maailmale üles riputasingi - a`la nagunii keegi muu ei vaata, kui vaid omad. Ootamatult sai klipp FB-s aga nii palju sooja vastukaja ja mis kõige armsam - pisarakese olid poetanud isegi võõrad inimesed, rääkimata siis meie suguseltsist. Filmi kokku seades ei olnud meeleliigutuse tekitamine küll üldsegi mu eesmärk, tahtsin vaid oma paljusid sugulasi üllatada ja neile pühadeks rõõmu teha. Kõik see õnnestus ja isegi rohkem veel. Youtube`s on klipi all tekst, kus ka sisu lahti seletatud, sest tol ajal ju kaamera veel heli ei salvestanud. Lugu hakkab pihta 50 aastat tagasi ja see pisike tukaga tüdruk olen muidugi mina:)))




Mul oleks veel palju klippe teha, nii onu kui ka me enda pere aastakümnetega kogunenud kodufilmidest. Suure osa neist olen juba digitaliseerinud ja sel kuul võtsin ka natuke filmitegemise koolitust juurde. Küll ma leian selle aja, veinitegemisest on ju praegu paus. Ja päkapikk tõi ühe väga tarvilise asja  - tervelt 1-terase tolmu-, vee- ja põrutuskindla eriti kõva ning eriti välise ketta. Sest iga tõsine töö algab asjade korrastamisest ja varundamisest. Olgu igavesti möödas need õudusttekitavad ajad, kui kallite lapsukeste esimeste elukuude jäädvustused või kellegi diplomitöö ainumas eksemplar ühe hetkega kaduvikku kaob. 

Aga päkapikud olid meil sel aastal väga püüdlikud - olid teinud kõvasti kodutööd, kaalunud ja valinud. Üks mulle hästi tuttav päkapikk oli oma kingiideesse lausa omaenda lapsepõlveunistused põiminud ja nii sai üks väike tüdrukuke endale  väga suure, muhu seelikuga retro-nuku. Ja tüdrukuke sai lisaks ka endale päikesekollase muhu seeliku. 


Kanepijahu pole ikka suurem asi küpsetamisosis. Ei kerki, kraabib kurku ja meenutab rohujahu, mis ta ju tegelikult ongi. Aga kasulik kindlasti ja ära söödi kõik niikuinii.




Aitäh heade soovide eest!





Valge šokolaadi-kohupiimakreemi kook pohlade ja melissiga.

Veinidest ka

Jõululaupäeva õhtul sõime lisaks traditsioonilistele jõulutoitudele hõrku, krõbedaks pruunistatud pardirinda. Raskest, viinamarjaväätidega kaunistatud Lorupi karahvinist jõime kirsi-aroonia veini. See imeline põlvest põlve edasi antud karahvin on kalli inimese kingitus ja üks tema viimaseid soove oli ka see, et me tähtpäevadel sellest karahvinist kõik koos veini jooksime ja mäletaksime...

Ühel pühade õhtul avasime aga viimase pudeli oma kõige esimesest vahuveini partiist. Selle, mis oli tehtud Kuldreneti ja pirni mahlast juba eelmisel suvel. Tahtsime teada, kas tasub üldse kodust vahuveini nii kaua säilitada - pea poolteist aastat. Olime valmis kõige hullemaks ja meie klaasides oligi suur üllatus.Tükk aega ei saanud me aru, mis põneva maitse see jook küll seistes omandanud on? Oli justkui midagi cappuccino ja tammelaastu vahepealset. Tundsime üsna tugevalt ka samu aroome. Ja ometi ei olnud need tollele lõhnale ja maitsele päris õiged nimetused. Vahel on nii, et peale esimest mekkimist eriline maitsefluidum kaob, kuid sellel joogil see säilis ja pean häbenemata ütlema, et see oli lihtsalt suu-re-pä-ra-ne. Mis see küll oli? Õnneks on meie peres ka üks maitseid õppinud inimene ja tema äkki hüüataski - karamell! Jaa, seda ta oli. Natuke meenutas DanSukkeri pruunide karamellitükkide maitset, aga lisaks oli veel mahlamaitse ja mullisus. Ohjah, algaja õnn:)

Ja veel üks pisikene poolepokaaline testmaitsemine toimus. Nimelt olid kõrvuti hooaja esimene ja viimane kadakavein. Tehtud väga sarnaselt, kuid välja tulnud kaks täiesti erinevat veini. Ärge küsige, kuidas. Ma ei tea. Nad ei meenutanud teineteist mittemillegagi. Üks ei olnud teisest parem, õnneks ka halvem mitte. Üks oli helekollane, teine punakaspronksine. Üks mahe, teine vürtsine. Ma ei saanudki vastust, kumma ma siis veebruaris konkursile saadan. Miks see peab nii keeruline olema? 

Aga päkapikud on väsimatud. Eile tuli üks oma isiklikust seebikojast ja tema toodu täitis toa nii-nii mõnusate lõhnadega. Teine päkapikk oli tulnud aga oma isiklikust disain-tikuvabrikust. 


Kristi ja Monika loodud uued väärtused:)


 Olime end kolm kuud harjutanud mõttega, et ennast Londonisse sisse seadnud pereliige naudib seekord pühi kuningriigis. Saatus korraldas aga nii, et äkki ta tuppa astuski ja maailmalinn pidi oma tormide-, üleujutuste- ja halvatud lennuliiklusega ilma temata hakkama saama. Ja muidugi meie väike 10-kuune muhu seeliku- ja suurte rosinasilmadega tüdrukuke! Kes sobiks jõulude ajal üleüldse paremini kahara kuuse alla ukerdama ja nii enda kui ka kõigi teiste pakkide eest selgelt AITÄH! ütlema - mitte keegi!:))) 




See aasta oli imeline. Koguni nii imeline, et õitsevad lilled, rohetav muru ja lumetus detsembrikuus mitte mingit meelehärmi ei tekita. Oli ka ärevaid, kurbi ja õnnetuid hetki, raskusi ja hirme, kuid õnn ei ole mitte selles, et õnnetusi ei juhtu (sest nagunii juhtub) vaid selles, kuidas nendest üle saadakse. Ja küll ta tuleb, see talv. Seniks laseme liugu eelmise aasta lumel, mis telefoniga jäädvustatud sai.






Tänulik!


 

Pühapäev, 22. detsember 2013

No ei tule vaimu pääle

Ei tule jah. Ju on siis puhkus. Nii veinikojas kui ka peas. Nullpunkt. Töö juurest on ka puhkus. Vahvaid tegemisi on muidugi olnud, kuid neist ei saa rääkida ja neid ei saa näidata, sest et päkapiku töökojas toimub kõik ju suure saladuskatte all. Nii palju võin öelda, et kuna pühad on seekord rohelised, siis ka piparkoogi tainas tuli rohekavõitu. Nüüd on ainult kaks võimalust - kas piparkoogid tulevad meil rohelised või natuke rohkem rohelised. Et siis jah - läksime sujuvalt kanepi peale üle:))) Rahu, rahu - Tammejuure mahetalu kanepijahu on täiesti legaalne värk.

Tegin täna aias tiiru - tuul raputas tuulelippu, päike tegi pilvedest paar meeletut läbimurret, et siis kohe loojuda ja kõik muudkui rohetab, rohetab...








Üks lubadus jäi küll täitmata ja jääbki vist. Nimelt see alkoholi liig- või mitteliig- või üldsemittetarvitamise jutt. Sest et ükskõik, mis nurga alt sa seda teemat ka ei vaataks, mitte ükski nurk ei ole ainuõige. Ühtepidi - oioioi, häbi sul olgu, mida sa räägid! Teistpidi - õigust räägid, õigust... aga oh, kui silmakirjalik. Ütlen ainult nii palju, et joomine ja sellega seotud juhtumised ei ole mitte põhjus, vaid juba tagajärg. Aga mille tagajärg ja kus või millal need põhjused ühele või teisele eluteele ette veeresid, seda me oskame surmkindlalt öelda alles tagantjärele... Tjah, ega asjata ole täna pea tühi ja kirjatükis palju mõttemärke - üks hea sõber, sõpruskonnast noorim, meil nüüd vähem ja just nimelt täpselt neil põhjustel. Seal on Sul ehk kergem...


Kõik läheb mööda...
. . .



Aga jätkem see nutukoor, elul oo omad säädused. Nii imeilus kuusk toodi meile just praegu Leisi kandi metsast! Kuusetooja sai hetkel meie kõige parema joogi - Hella vahuveini. Mõned aastad tagasi tegime enda kuusele aga vot sellise disaini:





Enne pühi leidsin viimastele sügisestele mulksujatele kah varjulisemad kohad, nö silma alt ära. Kuid vaniljelõhnalisteks vahuveinideks moondan ma uuel aastal needki kaks pütitäit õunanestet. Olgem siis kõik head lapsed, sest igasuguseid punakuuelesi tulnukaid hiilib ringi.





 


Reede, 13. detsember 2013

Oli jõulutunne

Millegi pärast on vahepeal nii palju vanu postitusi loetud!? Justkui oleks keegi käinud blogis piilumas, et ega ei ole juhuslikult uut jutukest laekunud. Isegi Bahamalt on piilutud. Aga kuna uut juttu ei olnud, siis loeti seda, mida saada oli. Nii et, kui see blogi reklaamidega raha teenida tahaks, siis oleks kõige parem nipp klikkide saamiseks... harva kirjutada:)))

Siis kui november otsa sai ja detsember pihta hakkas, võtsin ahjuroobi tagant piimanõu välja, et oma vahuveiniga edasi toimetada. Ossaossaossa, kui hää kraam seal peitus! Kuldkollane magusamapoolne ja vaniljelõhnaline värske jook. Õnneks jäi villimisest vaid vaevu pokaalike üle, muidu oleks äkki kuri karja tulnud. Aga nii hea meel oli. Meenutas vahuveini Emma, mis aastal 2012 poolkogemata hästi välja tuli ja konkursil üsna kõrgele kohale jõudis. Nüüd oli muidugi ülipüüdlikult tehtud märjuke ja meite meelest on see isegi kröömike parem. Nimeks jäi Hella ja olin õnnestumisest nii elevil, et tegin selle kauni partii villimisest ainult ühe pildi. Siin see on:




Nädal läks sipsti! mööda ja reede õhtul peale tööd küll mitte mingit veinitegemise plaani ei olnud. Kuni selle hetkeni, kui esikusse astusin ja tugevat käärimise lõhna tundsin. Selgus tõsiasi, et 55-liitrise õllenõu uus kraan teps mitte vedelikku kinni ei pea. Ja plastmassvann, milles nõu igaks tagumiseks juhuks jalgupidi sees oli, samuti ei pea. Olukord vajas kiiret otsust ja see oli - villida! Eks villida tulnuks millalgi niikuinii, aga kas just sel reedesel õhtul. Aga esteks tuli sealt survet täis pommi seest siider kätte saada ja selleks, et kätte saada, tuli sigaraske nõu koos 55 liitri siidriga kuhugi kõrgemale tõsta. Meie õllenõul ei ole aga sangu ja põhigi ümar. Üles luugi serva taha sai ju sõrmed panna küll, aga kui kõrgele peaks jaksama siis meetri kõrgust teraspaaki veel tõsta? Aga meie tõstsime! Õigemini üsna pea jäi minu pöial kuhugi vahele või alla ja minu mees, kes oli eelmises elus tõenäoliselt Suur Tõll, selle müraka kingakapi otsa heitiski. Puhtalt tahtejõuga ja täiesti ebavõimalikul viisil. 




Mõtlesime, et hullem on möödas  - kähku siider piimanõusse ja sealt veel kähkum pudelitesse. Pudelitesse? Neid ei ole ju! Einoh, kuskil ju oli, aga mustad ja kraapimata. Aga tuli lihtsalt tegema hakata. Üsna kohe selgus ka see, et kraanist tuleb meeeeeeeeeeeeeletu survega vahtu ja sõelast läbi ei lähe ta rohke hõljumi tõttu üldsegi mitte kiiresti. Kurnariiet pesin kordi ja kordi ja kordi. Siit pritsis, sealt tilkus, enne seda oli juba kuskilt nirisenud ja midagi kuhugi imbunud ning absoluutselt mitte midagi ilusat selles kõiges ei olnud. 

Pudeleid väljastpoolt puhtaks kraapida ei oleks vastu ööd enam jõudnud, aga seestpoolt said nad kõvasti Fairyt ja pudeliharja tunda. Kuid ei midagi, sai see pläust ka lõpuks villitud ja pudelid rändasid vanni ööbima. Ülejäänud siider maandus aga pisikesse õllenõusse.




Ilus jõulukuu hommik koitis meile kõigile ja läks ainult poolteist tundi, et leotatud sildid kätte saada. Ühe pudeli pealt leidsin kõige esimese variandi oma vahuveini siltidest. Rariteet!









Aga ükskord iga tööö saaab otttsaaa... Või peaaegu otsa. Järgmine töö oli siiski juba õige lõbus. Kuna pakiautomaat oli vahepeal mitu toredat pakki toonud, siis said väikesed pulmaveinid endile lõpuks sukad pähe (sukk on kapsli juriidiline nimetus). 





Ja siis, alles siis, hakkasin ma lõpuks tegema seda, milleks nädalavahetus planeeritud oli - kadakaveini villima. Mo tubli abiline Suur Tõll käis käbidega kadakaoksi toomas. Läbi lume sumbates sai neid lõpuks umbes 60 korda rohkem, kui vaja oli. Nii tubli mees ikka!:)))  









Päkapikula ja jõulutunne:)



 

Kolmapäev, 11. detsember 2013

Laupäev, 30. november 2013

Magus

Mida me selle kolmeaastase veiniteo kogemusega siis lõpuks teada oleme saanud? Seda, et eesti inimesele maitseb ikka kõige rohkem magusamapoolne, punane, selge ja sillerdav vein. Et oleks ilus, et saaks mõistatada, millest see tehtud on ja et teeks põsed punaseks. Nii et oleme nagu alguses tagasi. Alguses oli aga selline soov, et teha kuiva ja lahjat veinikest. Mis ei oleks magus. Ja nüüd, nii kui mõni vein poolkogemata natukene magusamaks läheb, saab see kohe "rahva" lemmikuks. Eelpool jutuks olnud pulmaveini tegin küll meelega magusa ja sellest ülejäänud tilguke nüüd laineid lööbki. Tegelikult maitseb see mulle endalegi. Ega ta nüüd liiga magus ka ei ole. 

Oli veel selline lugu, et keegi tahtis vägaväga seda veini endale paar tükki saada, aga mina ei saanud anda, sest veinil ei olnud ei silte ega nime. Ei tulnud ega tulnud seda sähvatust. Nohja viimases hädas vein saigi selle inimese nime. Kusjuures sobib. Ju siis nimepanija teab... :)))))




Eelmise ehmatuspostituse ehmatus jäi ka muidugi üürikeseks. Kes vähegi loodusseadusi ja keemiat jagab, see teab, et ükski naturaalne mahl ei jää seistes selliseks, nagu ta pressi alt tulles on. Või noh, kes just nii väga toormahladega kokku puutunud ei ole, see on kindlasti kordki elus näinud, et näritud õun seisma jäädes teps mitte oma esialgset värvi ei säilita. Meie imemahlas oli alguses värvitegijaks õunte erekollane koorehõljum. Aga ikkagi oli tore seda korraks näha ja järgmisel aastal proovin võib olla sidrunihappega katseid teha - ehk saab siiski midagi nii ebamaiselt kollast ka purki või pudelisse. 

Suurest hulgast mahlast aga suurem osa läks siidriks. No proovib siis teha. Eelnes muidugi põhjalik uurimustöö netis ja tunde järgi kirja pandud parimad siidrinipid. Üks neist oli päris hull ettevõtmine. Nimelt mahla redutseerimine. 10- ja 8-liitrised potid läksid õunamahlaga tulele ja keesid seal nii kaua (ilma põhja kõrbemata), kuni järele jäi 10 korda vähem ollust. Siirupisse jäid alles kõik suhkrud ja hape, vee lõime sealt viie tunniga välja. Kogu maja alumise korruse aknad olid udused ja õhupuhasti pliidi kohal tilkus. Mõnus õunakaramelli lõhn hõljus elamises järgmise päevani. Seega tuleb meie naturaalsest taliõuna siidrist üks aus kraam - magustatud Töö tänava õunasuhkruga:)


Mahlast saab siirup


Kolmapäev, 27. november 2013

Uskumatu kolme essi ja nelja teega!!!

 "Uskumatu" tuleb öelda muidugi samasuguse hämmastunud häälega nagu seda Viimses reliikvias öeldi. Nimelt oli täna see päev, mil lasime oma taliõunad mahlaks pressida. Ennustusvõistluse selle kohta, mitu liitrit mahla saame, võitsin ma ise. Pakkusin 100-150 ja tegelikult tuli 145. Maitset lootsime õige hääd ja seda ta oligi. Mahe ja siidine. Selles kõiges ei olnud veel midagi uskumatut.

Mahl oli mitmetes nõudes ja viimased lõpud olid 5-liitristes ämbrites. Haarasin sealt mõned, et viia natuke värsket keelekastet emale-isale, venna ja sõbranna perele ning jätkus natuke ka töö juurde tüdrukutele koju oma lasteaialastele viimiseks. Tüdrukud rivistasid ennast oma sinistes vormides mu ette ja lõid tänutäheks laulu lahti, nii äge:). Plastpudelites paistis see mahl kuidagi liiga pruun ja justkui paks, aga no maitse oli hea, et mis seal siis ikka. Mõtlesin veel, et no mis värvi see siider küll tuleks, kui ma seda üldse teeks...

Õhtul vinnasime siis suured nõud tuppa, et läheb aga kuumutamiseks. Avasin piimanõu ja lausa ehmatasin! Esimene mõte oli, et meie mahl on kellegi teise tellimusega segamini aetud ja see keegi on lasknud oma mahla pressida kas sidrunitest või melonitest! Piimanõu oli kaelani tibukollast mahla täis! Kõlaski esimene ussskumattttu! Pärast selgus, et paaris väikses ämbris oli tõesti meie mahl teiste omaga segamini ja see oligi see pruun mahl. Aga põhikogus ehk oma 130 l nii kollane, kui kollane üks värv üldse olla saab. Ja veel - kollasus säilis üsna hästi ka peale pastöriseerimist. Küll selle mahla joomine saab lõbus olema! Ja siider tuleb ka! Seda ei saa ju ometi tegemata jätta. Kuigi ma ei tea, kas ma oskan seda üldse teha..

Muidugi ei olnud toredad Kadastiku mahlavabriku poisid meie mahlale toiduvärvi lisanud vaid Tellissaare taliõunad olid lihtsalt valmis saanud ja nende koor ongi küpsena kollakollane. Ussskumattttu!








 

Reede, 22. november 2013

Meeste-, kemmergu- ja pulmapäev

Kui keegi küsiks minult, kui tihti sa seda veini siis ka teed, siis üks vastustest võiks kõlada järgmiselt - kolm korda päevas! Sel nädalal oli igatahes üks selline päev. Hommikul enne tööle minemist panin kadakaveini üles (st. panin käärima). Kuna mul oli portsuke ebaküdooniaid, siis lasin need juba eelmisel päeval blenderist läbi ja - sekka! Siis ei pea ma enam seletama, et kadakavein on AINULT kadakast tehtud ja kuidas see võimalik on. Eks küdoonia on ju ka üks kuiv vili, aga loodan, et mingi maitsenüansi ta ikka annab. Ja veel - kõik mu veinid on enamasti sellised lahjad lauakad olnud, selle tegin aga maksimaalselt kange. 6 kg suhkrut enneolematult kange veini tekitamiseks! Minu jaoks enneolematu, vanade koduveinimeistrite tavapärane kogus. Kõik see pütti, venipärm ka, mulksutaja peale ja pütt nurka! See oli siis hommikul.




Lõuna ajal läksin koju ja villisin ära viis viimast pisikest pudelit punast ja magusat pulmaveini. 40 oli juba varem villitud. Vahepeal tuli korke juurde hankida ja saigi kiiruga see töö lõpuks  ära lõpetatud. See imeline partiikene paluti mul valmistada juba möödunud suvel ja kasutusse läheb ta järgmisel suvel. Teen seda suure naudinguga. Fiiling algas juba marjade korjamisega soojal suvel. Mis siis, et ma neid inimesi ei tunne, aga ikkagi kellegi ühise tee algus. Nii nunnu.






Sildid ja sukad on veel puudu. Juriidiliselt korrektne nimetus on tõesti sukk ja mitte kapsel.


Ma ei ütle seda trafaretset lauset - kes teeb, see jõuab. Ma ütlen hoopis, kes tahab, see jõuab. Või koguni - kellele meeldib, see teeb ja jõuab.

Ja õhtul ootas nõu põhjas ees veel tilgukene sedasama pulmaveini. Terrassilt vihma käest jõudsid tuppa tühjad pudelid ja tänu emakesele loodusele olid nad juba ilusasti ära leotatud. Terrass SAAB talveks tühjaks, ma ütlen! Tänu isakesele ilmataadile, kes talve ikka veel ilusasti taevas hoiab. Natuke kraapimist, pudeliharjamist, pesemist, villimist, korkimist  ja 3X5 pruuni poissi olid jällegi rivis nagu Hiina terrakota sõdurid. No olid jah jalatallad ümmargused, aga kell alles 8 ja teles muudkui räägiti, et rahvusvaheline meestepäev ja rahvusvaheline kempsupäev... Kumb päev siis õieti oli? Einoh, naerda ega nina krimpsutada ei ole siin midagi. Eks tõestage, et kellegi teist või meist või neist s.t ei haise (vabandage väljendust, aga see ütlus on nii paganama hea!).




Nii et siis pidulik õhtupoolik, kuigi keegi ei saanud aru, kust see meestepäev järsku tuli ja kemmergupäevast samuti keegi kuulnud polnud. Pulmaveini jäi niii naaatukene üle, et ühtegi mõõtu pudelit sellest enam täis ei saanud. Pisut leidus valgehallitusjuustu, veidi viinamarju ja kui juba pulmavein, siis olgu ka reis. Ette sai võetud Yandex. Yandex on venelaste Googel. Aga palju kiftim! No see striitviu või pigem siis uulitsaobsor on seal hea:))) Läksime oma eldoraadosse Krimmi. Kolasime Jaltas, käisime AiPetri mäel, kimasime mööda serpentiini mäest alla. Yandeks on aus kraam. Seal ei ole midagi ilustatud ega salastatud. Näod ei ole hägustatud, sildid/kirjad/numbrid samuti. Kui on prügi ja vaesus, siis nii ongi. Naberežnajat ei ole pildistatud hommikul kell 6 inimtühjana vaid ikka päeval, kui see on puupüsti turiste täis. Kui seal hakataks kõikide nägusid hägustama, siis olekski pilt üleni hall.

Vaatasime villasid, basseine, randu, kohvikuid, skulptuure, oma kohti... Ennast ei otsinud, sest pildistatud oli siis, kui meid seal just korraks ei olnud. Kas kuskil ei ole veel avatud maeiteamitu-D stiilis reisikinosid? Istud sohvasse ja oledki Pariisis. Pea kohal särab taevas, ümberringi valge linn, soe tuuleke, linnamüra.. Sõidad liftiga Eiffeli kõige kõrgemale platvormile, vaatad ringi.. Lähed Seine jõele laevareisile, pea kohalt mööduvad sillad, silla all on kodutud, silla peal müüakse raamatuid, giid räägib, laeva pritsib natuke vett, laev õõtsub, lehvitad inimestele teisel laeval, möödud Jumalaema kirikust, kellad löövad... Oled õhtuses linnas, tuledemäng, muusika, kuskilt tuleb kohvi lõhna... jne. jne. jne. Meil oli sel päeval peaaegu samasugune reis elutoa laua taga, kus lõhnu, tunnet, soojust, tuult, vett ja hääli asendas kehamälu. Ja kuigi pilt oli vaid läpaka kaane suurune, nägime meie seda ikkagi kõikjal enda ümber.

Lõpetuseks pildirida sellest, kuidas puhtast õunamahlast tehtud veinist hakkab vahuvein saama.


Jäänuk nagu noor kunst









Kiidan seda ahju ja tean kedagi, kes oskab selle kokku panna. Nõu meenutab aga nagu mingit multikat, kus suur loom on väikese puu taga peidus.


 

Laupäev, 16. november 2013

Tere kevadet!

No sellega oleme juba harjunud, et päevasooja on meil viimasel ajal pidevalt üle 10 kraadi. Aga et see on kevadine ja mitte sügisene soojus, selle peale ei oleks tulnudki. Nimelt lumikellukesed ja nartsissid on tärganud! Otsad ilusasti maa seest väljas! Siiamaani on varaseim kevad ja nartsisside tärkamine meie aias olnud jaanuarikuus. 

Tookord muretsesin hirmsasti, et mis siis küll saab, kui nüüd külmad tulevad ja kas peaks neid kuidagi püüdma soojas hoida. Külmad tulidki ja päris krõbedad. Lillehakatised koos maaga olid läbikülmunud, kevade poole lausa paksult jääs. Loodus on aga nii tark, et kui külmaks läheb, siis lihtsalt kõik peatub. Ja kui uuesti millalgi soojaks läheb, siis kasvab kõik edasi. Näis siis, kuidas seekord läheb.

Kuu tuli nagu suur kollane pannkook üles.  Ja vastasilmakaares oli sügavalt kollaste-punaste toonidega loojangu värvidemäng. Tahtsin pilte ka teha, aga nii vara läks pimedaks. Vahest homme.. 

Neljapäev, 14. november 2013

Tänane numbrimaagia


See siin on selle blogi 50. postitus.

Kellestki rohkem või vähem tuttavast inimesest võib täna saada minu 500. Facebooki sõber. Sealne kogukond on väga tahtis, sest nemad ongi põhilised blogi lugejad ja ka lugude jagajad.

Ja täpselt täna luges blogikülastuste luger 5000. külastuse.

Ütleks lausa, et väga 5 olukord:)

Egas midagi, palju õnne mulle kõigi teie poolt! 

P.S. Wildenberg sai sildid selga ja fooliummütsid pähe. Aga ärge nüüd limpsake siin midagi keelt, sest need lähevad ilusasti küpsema ära. Kauaks. Loodetavasti. Üksikute erakorraliste eranditega. 









 

Kolmapäev, 13. november 2013

Meie Maa hoidistekonkurss

Kui mina hoidistekonkursile jõudsin, oli üritus juba peaaegu lõppenud. Tööinimene ei saa ikka päeval kell 4 minna GoSpasse maiustama. Kuigi arusaadav, ega korraldajad ka tahtnud ju ületunde teha. Õnneks olid kell 5 ka veel lauad täiesti lookas. No kuulge, kokku 153 hoidist! Mul oli siiralt kahju žüriist. Mina suutsin maitsta 6 toodet, olgugi, et lõuna oli sel päeval vahele jäänud.

Et üks maakonnaleht oma põhitöö kõrvalt nii suure asja korraldab, on ikka vägev ettevõtmine. Kiitus! Minu kolm asja olid ka ilusti laua peal. Kadakavein oli peaaegu tühi, Kodune glögi poolik ja salat, nagu teisedki, kolmveerandi peal. Kohe uksel kohtasin ühte tuttavat, kes kiitis mu kadakaveini ja küsis:


- Aga millest see vein tehtud oli?

- Ikka kadakast.

- Aga mis põhjaks oli, kas õunamahl?

- Ei, ikka kadakas.

Ega ma ei kipu ju päris täpselt  oma retsepti seletama ka. Kuigi mis tuumafüüsika see ikka siis ära ei ole, kes vähegi mõelda oskab. Näete, intervjuus ju proua ka oma õunakohvi retsepti ei avaldanud, ehkki rääkis selle ise seal kogemata välja. Juhtub.:)




Seejärel heljusid vastu kaks kunagist töökaaslast teeninduskombinaadi aegadest (nooremad, uurige ise, mis imeloom see teeninduskombinaat oli):). Justnimelt heljusid ja mitte ei hõljunud. Kaunid, aktiivsed ja rõõmsameelsed prouad õhkasid kihistades, et nad on nii purjus, nii purjus, sest olid mu veine maitsnud. Tuhkagi ei olnud nad purjus, see jutt käis lihtsalt mõnusa õhkkonna ja elevuse juurde. Maire otsis aga kotist välja enda tehtud pudeliümbrise ja soovis teha vahetuskaupa mõne minu veiniga. Alati nõus! Kuigi see vahetus oli selgelt ebavõrdne. Too pudeliümbris on lihtsalt niivõrd... ma ei oska isegi sõna leida selle kohta. Igatahes ilma selletagi, et mu esimene haridus üle 30 a tagasi oli meeste ja laste ülerõivaste rätsep, oleksin võinud öelda, et ühele pudelile veel uhkemat ülikonda annab ikka välja mõelda ja valmis nikerdada. Te vaadake vaid:









No igatahes kogu seda küllust ja elevust nähes ei leidnud ma kahjuks kusagilt kõige olulisemat - infot tulemuste kohta. Kuna aga rahva seas navigeeris oma suure musta telekaameraga ka ETV reporter Margus Muld, siis oli asjaga mureta. Kõik 2 kohalikku ajalehte on ka koju tellitud, mis iga päev enne hommikukohvi juba postkasti tuuakse. Jo jövvab ää oodata.

Tilkuski neid uudiseid ja artikleid siis konkursi kohta õige mitu päeva järjest. Ühtegi auhinda ma ei saanud, aga ära märgiti leheveeru peal küll. Nimelt Kodune Glögi sai 87 magusa hoidise seas 9. koha!



C

 

Reede, 8. november 2013

Konsul Wildenbergi tänava veinikoda. Ajalootund.

Ei, ei, Töö tänava veinikoda ei ole veel nime vahetanud. Aga kui nad meie tänava nime omal ajal ära muutnud ei oleks, siis elaksime praegu tõepoolest Konsul Wildenbergi tänaval. Tõlkes on wilden metsik ja berg  mägi.  Nii et kuuritagune naat ja tagaaia võsa peavadki meil metsikud olema:)) Siit võite aga lugeda, millise suurepärase taustaga maatükil me tegelikult elame ja oleme.



Esimesed elanikud siin tänaval mäletasid, järgmine põlvkond on midagi kuulnud, hilisemad põlvkonnad juhtuvad kuskilt lugema, kui huvitab. Kui aga ei huvita, siis räägitaksegi oma lastelastele seda, mida ise mäletatakse. Umbes nii, et väga väga vanal ajal, nii umbes eelmise sajandi 80-ndatel, olid siin vaiksed, pimedad tänavad ja vanades majades elasid väga vanad inimesed. Meri oli üks suur mudamülgas ja roogu täis kasvanud. Aga Sõrve maantee ääres olid suured rohulapid, kus lapsed said jalkat taguda. Siis aga algas ä...erastamine, appi tuli ka rikas Euroopa  ja kõik tehti korda. Nüüd on meil sanatooriumid, promenaad ja jahisadam ning linnatänavate sadevesi ei voola enam merre lahtist kraavi mööda vaid läbi maaaluste torude. Kui laps küsib, et aga mis enne seda oli, siis öeldakse - noh, seal lossis elasid ristirüütlid ja enne seda oli jääaeg ja enne seda oli Saaremaa vee all. Ega seegi vale pole:)))

Kui Eesti taas vabaks sai, siis hakati meie linnas uurima, kuhu võis kaduda Vabadussõjas langenutele pühendet ausammas. No teate küll, see peaaegu langenud sõdur kahtlaselt kandiliste põllukivide  najal. Mul on suured pühad tunded Eesti Vabadussõja ja vabaduse suhtes üldse, aga ka suurtel meistritel võib vahel mõni töö mitte just kõige paremini õnnestuda. Originaalkuju oli ju Amandus Adamsoni enda loodud. Autori teised teadaolevamad teosed on uhke Russalka Tallinnas ja lihtsam, kuid sümpaatne uppunud laevade mälestusmärk Sevastoopolis. Viimane on mõni aasta tagasi ka oma silmaga üle vaadatud. Suure riskiga sai sinna mindud, sest Gruusia sõda kääris ja Sevastoopoli "küsimus" oli rohkem kui päevakorral (Sevastoopolis on sees Vene sõjalaevastik ja Krimmi on vene tahtnud läbi aegade endale krabada). Nii helget, rahulikku, puhast, sõbralikku, valget ja rõõmsat linna ei lootnud me eest leida. Ja kui seal vee all tiirutaski mõni allveelaev, siis vee peal sõitsid vaid lõbusõidulaevad.




Kuid tagasi Amanduse juurde. Kaunid on pea kõik tema loodud tiibadega ja tiivutud inimesed. Aga meil on nüüd see sõduri koopia. Võib olla originaal tekitaks  rohkem tundeid, aga praegu käiakse hotell Meri ees seisva Tauno Kangro loodud kepsaka Pireti ja turdi Tõllu paljaid kehaosi küll rohkem silitamas, kui meie sõdurite mälestussammast. Mõni, kes muistendid-rahvajutud-muinasjutud pisut segi ajanud on, arvab, et need seal Meri ees on  kilplased. Sest miks nad muidu merest kalu päästavad.





Inimestelt koguti paarkümmend aastat tagasi vihjeid ja meie linnas kaevati üles üsna mitu platsikest, kuid Adamsoni loodud sõduri kuju ei leitud. Arvati, et küllap punased lõhkusid ja sulatasid selle ning otsingud lõpetati. Vanaema Ella aga mainis kunagi, et ju need änamlased selle kuju siiasamasse meie kanti, Wildenbergi saviaukudesse ära uputasid. Noh, detektoristid, võite oma aparaadid käima lüüa, olles muidugi valmis sadade muude rauajuppide leidmiseks, mis siia aia ääri mööda +-60 aasta jooksul sisse kaevatud on.

http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_Eesti_Vabaduss%C3%B5jas_langenute_m%C3%A4lestussammas

Ükspäev kuulutasin välja väikese nimekonkursi oma nimetule vahuveinile. Pakuti palju häid nimesid ja mul jätkuks neist vähemalt viie aasta partiidele - Katrin, Cathrin, Catherine, Emilie, Stella, Kata, Katariina Rosaalie, Maria, Esmeralda, Eevi, Lilli, Lili, Lily, Emily. Enda nimest tuletatud jätsin kohe heaga kõrvale, sest mind on neis jookides nagunii juba liiga palju. Ülejäänutest mõnel oli ka tähendus, aga ikka ei hakanud lambike põlema.

Aga siis! Istus see partii meil pea kaks kuud õues põõsa all ja küllap jõudsid tähed talle paljugi jutustada. Ka paigast, kus elame ja inimestest, kes siin kunagi olnud. Lootusetult lahjast, mullitust ja lagedast vahuveinist küpses Kuu ja Päikese all tubli vahuvein ja oma katkiste sõrmede hinnaga sai maitseks lisatud ka veidi võõramaist eksootikat. Wildenberg!


Jah,

Wildenberg

saagu selle vahuveini nimeks!


 

Pühapäev, 3. november 2013

Kõigekõigekõigekõigeviimane koriluspäev..

..sel aastal muidugi. Kui imeilusad oksad on metsa kadakatel! Haprad, pehmed, õrnad, heledad. Aga mitte ühte käbi ei olnud neil paraku küljes. Minu kadakaveini disain nõuab aga käbidega oksi. Või noh, marjadega, mis ei ole tegelikult marjad. Neid oksi sai siis täna päikselisemast kadastikust. 

Seeni tegelikult muidugi enam ei olnud, aga salajane võlumets meid ikka päris hätta ei jätnud. Koju tulles "leidsime" õunapuude alt veel kaks kastitäit pirakaid õunu.

Päeva lõpetas ühe vaikinud veinitünni avamine. See oli puhtast õunamahlast tehtud vahuveini Ella põhi. Võib olla naaatukene kange - 10,5%. Päris-Ella, kes siin majas kunagi elas, ei old ka mitte kõige lahjema loomuga naesterahvas;) Aga püüab siis järelkääritamisega mitte liialt hoogu minna. Sõnaga - see vein sai selitatud ja jahedasse pandud. Jõuluks valmis? Aga eilsel vahuveinil ei ole ikka veel nime. Ettepanekuid?



 

Laupäev, 2. november 2013

Vein on pudelisse pandud päikesevalgus

Nii ütles just praegu telekas veinikaupmees Kalev Vapper, kelle esivanemad elasid siinsamas, meie kõrvalmajas. Aga alustan eilsest. Ema ja isa smaragdpulmade puhul maitsesime Klaara vahuveini. Oli läinud paremaks. Vanemad on mul ühed väga tublid ja vaprad tegelased ja lähevad ka kogu aeg justkui paremaks:) Torm räsis kõvasti nende majapidamist ja ööd olid unetud, kuid neil juba kõik jälle korras ja koristatud. Emal koogid-pirukad küpsetatud nagu ikka... Kevadel ostavad uue kasvuhoone, elu läheb edasi. 


Palju õnne, ema ja isa!

Täna leidsin aga õuest, terrassi kõrvalt, oma 3-4 meetri kõrguse Sahhalini konnatatra elik kirburohu elik pargitatra põõsa alt ühe suuremat sorti partii vahuveini. Olen sellest partiist juba varem ka kirjutanud. Siis tundus kõik veel roosiline.


Üsna pea hakkas partii mulle aga meelehärmi valmistama. Kõigepealt oli ta sogane, seejärel hakkas küll selgemaks vedama, kuid pärmikord pudeli põhjas oli kole. Testpudelist selgus tõsiasi, et ka suhkrut oli vähe. Seega oli ta hapu ja lageda maitsega ning mulli polnud ollagi. Siidriks oli kangust palju, vahuveiniks vähe - 9%. Nii ma need pudelid jahedamate ilmade saabudes silma alt ära, põõsa alla sokutasingi. Ei olnud mul tema jaoks ei ideed ega nime. Elas seal vapralt üle  kümned vihmad, sajad tuuled, esimesed öökülmad, tähised ööd, suure tormi ja rohkelt sügisest päikestki. Konnatatar võttis aga kätte, langetas kõik oma lehed maha ja minul ei olnud enam pääsu nimetu ja kahtlase väärtusega vahuveiniga tegelemisest.


Sahhalini konnatatar, kõige hilisem õitseja sügisel






Sõber ja vaenlane veinipärm


Ma lihtsalt pidin midagi välja mõtlema! Otsustasin siis, et olgu, panen veelkord suhkrut, villin puhastesse pudelitesse ja rohkem ma temaga vaeva ei näe. Juba esimest pudelit avades selgus rõõmus tõsiasi, et mulli puudust neis pudelites küll ei ole. Mõni pudel tegi pumpsti!, ajas "suitsu" välja ning valades tekkis parajalt vahtu. Mõni pudel hakkas endast aga Sõpruse kino esist fontääni ette kujutama, millele paharetid Fairyt sisse sokutatud on. Eks te vaadake ise: 




Selliseid videosid tehes mõtlen alati, et oi kui palju väärtusi oleks maailmas rohkem, kui naistel 3 kätt oleks. Meestele pole kolme kätt vaja, neil on üks mõte korraga. Aga naised saavad mitut asja korraga teha. See väide ei ole üldse pahatahtlik, pigem teaduslik. Meeste aju ongi nii loodud, et nad saaks kogu oma tähelepanu ühele asjale, no nagu näiteks mammuti küttimisele,  koondada. Naised peavad aga  ühekorraga mitut last toitma ja hoidma ning samal ajal tuld valvama ja leemekulpi liigutama. Kolmas käsi oleks abiks. 

Ühesõnaga gaasi oli joogis küll ja veel ning hapusust ka juba vähem, nii et oleks võinud need pudelid peaaegu et rahule jätta ja keskmiselt heaks kraamiks kuulutada. Aga miski siiski häiris. No see natuke lage ja iseloomutu maitse. Ja nagu klaver põõsas, leidus kapis üks ökomökopoest ostetud siirup. Niisiis läksid kõik 34 pudelit avamisele, 10 grammi siirupiga rikastamisele ja uuesti sulgemisele. Üks sõrm villis, teine katki ja pudelipaugutamisest närvid läbi. Siiamaani võis minu poolest vahuvein kasvõi joomata jääda, aga mina neid avada ei julgenud. Tänasest on see hirm ületatud. Psühholoogid nimetavad seda eksponeerimisraviks. Nüüd peaks ämblikega ka sama ravi läbi tegema. Muidugi mitte ämblikkude pihta vahuveiniga paugutama vaid neidsinatseid loomakesi endale aina lähemale ja lähemale lubama hakkama. Ega mu ämblikuhirm niisama oih ja aih eputamine ole, ämblik on mind kunagi põlve otsast hammustanud! Ausalt, siinsamas eestimaal. Täitsa valus oli, veel rohkem aga ehmatav. 


Elas ükskord selline pool suve meie akna taga


Ja mida teeb üks ontlik keskealine linnaprovva siis, kui tal on vaja närvi ja näpukesi puhata? Õige - läheb kalale! Meie lombikese mõõtu lahesopi ümber seisis aga enne mind juba 17 meesisendit. Kindel see, et neil ka närvide- või neerudega korras polnud lood, sest nad muudkui lobisesid ja lärmasid seal. Ütle veel, et naised vatravad! Jutukus pidavat neeruhäiretest tulema küll. Umbes midagi nii, et haigetes neerudes on kõrgem temperatuur ja sealt lähevad kuumad signaalid aju kõnekeskusesse ning juttu jätkub kauemaks. Nüüd said vist arstid küll kõhutäie naerda:))) 

Ahh.. arstid... hingedepäev... Kord arutasime oma lapsepõlvesõbrannaga, et kas hinged on üldse olemas või mitte. Mina arvasin, et on või äärmisel juhul jätsin vastuse lahtiseks ja ei välistanud nende olemasolu. Tema ütles, et mingeid hingi ei ole olemas. Ta oli siis juba noor arst ja teatas, et lõikab iga päev inimesi lahti, aga pole kunagi seal kuskil veel ühtegi hinge näinud. Mina olen siiamaani oma arvamuse juures, aga tema ei ütle kunagi enam midagi... Aga kui minul tõesti õigus oli, siis nüüd ta teab seda ja ei jõua ära imestada - tema, üks minu kallitest inglitest vikerkaare taga...




Läksin jalutasin kaugema lahesopi äärde. Kalu seal ei olnud, aga oli vaikne. Luigepered sättisid sulgi ja tegid õhtust söömistiiru, kajakaid oli mitut mõõtu, parte ja muidki sukeldujaid-sulelisi. Õrn lõunatuul, ioniseeritud õhk ja 10 soojakraadi. Mõnus.