Enne uut

Parim jook...

... mida Töö tänava veinikojas aastal 2013 joodud,
on:

valge
värske
puhas
õrna mulliga
saaremaine
kristallselge
jahutatud
mineraalide- ja sooladega
iga jumala toiduga sobiv
tervistav
mahe
ja
hõrk

k o h a l i k    m i n e r a a l v e s i !!!

Jõin seda täna elus esimest korda ja olen vaimustuses!

Jah, ta voolab siinsamas, meie Töö tänava all, kuigi hirmuskoleväga sügaval - nii oma poole kilomeetri sügavusel. Aga välja tuleb ta maa seest siit lähedalt, mine vaid üle paari tänava ja joo nii palju kui sisse mahub. Tasuta. Ja vähe veel sellest - teine auk on seal veel, kust tuleb veel suurema mineraalide sisaldusega ravimineraalvett - mine ja uju seal sees, kui vaid soovid! 

Meie mineraalveel ei ole isegi nime ja poest seda ka ei leia. Keegi ei ole seda siiamaani lihtsalt müüa soovinud. See on parem kui Värska, Häädemeeste (kas seda ka veel toodetakse?), Vytautas või Vichy. Te ikka veel ei usu? Olgu, lisame mõned teaduslikud sõnad, siis on ehk usutavam - meie maakonna joogivesi tuleb Silur-Ordoviitsiumi Läänesaarte põhjaveekogumist, aga nimetet mineraalvesi Ordoviitsium-Kambriumi põhjavee-kogumist. Edasi googeldage või lapake Riigi Teatajat.

Tere, tere, vana kere!

Selle, nüüdseks õite kuulsa stroofi abil, sain päkapikult sel aastal isegi ühe paki kätte. Tegelikult avastasin aga mõni aeg tagasi, et kõik minu venemaa ja ukraina lugejad on kadunud! Haihtunud! Lännu! Lost! Ukradino! Ausalt öelda olin ma neist lugejatest suures vaimustuses, sest ma lihtsalt ei oleks iial osanud oodata, et noilt mailt nii palju huvilisi on. Ja nüüd näitab statistika järjekindlalt nulli. Streik, loominguline embargo, vandenõu või mingit sorti anomaalia? Loodan siiski, et see on miski serverite omavaheline ebakõla ja ukraina ning vene lugejad on tegelikult ikkagi alles? Äkki teeks teist mõni hea inimene ukrainast ja venemaalt siia alla kommentaariumisse oma klaviatuuri peal ja kasvõi kirillitsas sõrmedega vabalt umbes nii - лыврфшырисшыврщшгршдысфгыпс, siis tean, et olete ikkagi alles ja olemas... 

Jõulud on...

... nostalgia püha; maitsete, lõhnade, tunnete püha; tagasi ja ettepoole vaatamiste püha; juurte, käbide ja kändude püha; rahu ja heliseva vaikuse püha, küünalde ja karra püha, helduse ja andmise püha, koju tulemise ja kodus olemise püha, killukese nalja ja lumeootuse püha, kõige püham püha üldse - igaühel natuke erinev ja kõigil natuke ühtemoodi.

Eelmiste jõulude aegu tegin oma onu vanadest filmidest  ühe väikese filmiklipi. Need 7 minutit on mitmetunnistest lindistustest ja ümberlindistustest kokku nopitud. Emotsionaalne tähendus ületas minu jaoks filmi kehva kvaliteedi ja nii ma ta kogu maailmale üles riputasingi - a`la nagunii keegi muu ei vaata, kui vaid omad. Ootamatult sai klipp FB-s aga nii palju sooja vastukaja ja mis kõige armsam - pisarakese olid poetanud isegi võõrad inimesed, rääkimata siis meie suguseltsist. Filmi kokku seades ei olnud meeleliigutuse tekitamine küll üldsegi mu eesmärk, tahtsin vaid oma paljusid sugulasi üllatada ja neile pühadeks rõõmu teha. Kõik see õnnestus ja isegi rohkem veel. Youtube`s on klipi all tekst, kus ka sisu lahti seletatud, sest tol ajal ju kaamera veel heli ei salvestanud. Lugu hakkab pihta 50 aastat tagasi ja see pisike tukaga tüdruk olen muidugi mina:)))

Mul oleks veel palju klippe teha, nii onu kui ka me enda pere aastakümnetega kogunenud kodufilmidest. Suure osa neist olen juba digitaliseerinud ja sel kuul võtsin ka natuke filmitegemise koolitust juurde. Küll ma leian selle aja, veinitegemisest on ju praegu paus. Ja päkapikk tõi ühe väga tarvilise asja  - tervelt 1-terase tolmu-, vee- ja põrutuskindla eriti kõva ning eriti välise ketta. Sest iga tõsine töö algab asjade korrastamisest ja varundamisest. Olgu igavesti möödas need õudusttekitavad ajad, kui kallite lapsukeste esimeste elukuude jäädvustused või kellegi diplomitöö ainumas eksemplar ühe hetkega kaduvikku kaob. 

Aga päkapikud olid meil sel aastal väga püüdlikud - olid teinud kõvasti kodutööd, kaalunud ja valinud. Üks mulle hästi tuttav päkapikk oli oma kingiideesse lausa omaenda lapsepõlveunistused põiminud ja nii sai üks väike tüdrukuke endale  väga suure, muhu seelikuga retro-nuku. Ja tüdrukuke sai lisaks ka endale päikesekollase muhu seeliku. 

Kanepijahu pole ikka suurem asi küpsetamisosis. Ei kerki, kraabib kurku ja meenutab rohujahu, mis ta ju tegelikult ongi. Aga kasulik kindlasti ja ära söödi kõik niikuinii.

Aitäh heade soovide eest!

Valge šokolaadi-kohupiimakreemi kook pohlade ja melissiga.

Veinidest ka

Jõululaupäeva õhtul sõime lisaks traditsioonilistele jõulutoitudele hõrku, krõbedaks pruunistatud pardirinda. Raskest, viinamarjaväätidega kaunistatud Lorupi karahvinist jõime kirsi-aroonia veini. See imeline põlvest põlve edasi antud karahvin on kalli inimese kingitus ja üks tema viimaseid soove oli ka see, et me tähtpäevadel sellest karahvinist kõik koos veini jooksime ja mäletaksime...

Ühel pühade õhtul avasime aga viimase pudeli oma kõige esimesest vahuveini partiist. Selle, mis oli tehtud Kuldreneti ja pirni mahlast juba eelmisel suvel. Tahtsime teada, kas tasub üldse kodust vahuveini nii kaua säilitada - pea poolteist aastat. Olime valmis kõige hullemaks ja meie klaasides oligi suur üllatus.Tükk aega ei saanud me aru, mis põneva maitse see jook küll seistes omandanud on? Oli justkui midagi cappuccino ja tammelaastu vahepealset. Tundsime üsna tugevalt ka samu aroome. Ja ometi ei olnud need tollele lõhnale ja maitsele päris õiged nimetused. Vahel on nii, et peale esimest mekkimist eriline maitsefluidum kaob, kuid sellel joogil see säilis ja pean häbenemata ütlema, et see oli lihtsalt suu-re-pä-ra-ne. Mis see küll oli? Õnneks on meie peres ka üks maitseid õppinud inimene ja tema äkki hüüataski - karamell! Jaa, seda ta oli. Natuke meenutas DanSukkeri pruunide karamellitükkide maitset, aga lisaks oli veel mahlamaitse ja mullisus. Ohjah, algaja õnn:)

Ja veel üks pisikene poolepokaaline testmaitsemine toimus. Nimelt olid kõrvuti hooaja esimene ja viimane kadakavein. Tehtud väga sarnaselt, kuid välja tulnud kaks täiesti erinevat veini. Ärge küsige, kuidas. Ma ei tea. Nad ei meenutanud teineteist mittemillegagi. Üks ei olnud teisest parem, õnneks ka halvem mitte. Üks oli helekollane, teine punakaspronksine. Üks mahe, teine vürtsine. Ma ei saanudki vastust, kumma ma siis veebruaris konkursile saadan. Miks see peab nii keeruline olema? 

Aga päkapikud on väsimatud. Eile tuli üks oma isiklikust seebikojast ja tema toodu täitis toa nii-nii mõnusate lõhnadega. Teine päkapikk oli tulnud aga oma isiklikust disain-tikuvabrikust. 

Kristi ja Monika loodud uued väärtused:)

 Olime end kolm kuud harjutanud mõttega, et ennast Londonisse sisse seadnud pereliige naudib seekord pühi kuningriigis. Saatus korraldas aga nii, et äkki ta tuppa astuski ja maailmalinn pidi oma tormide-, üleujutuste- ja halvatud lennuliiklusega ilma temata hakkama saama. Ja muidugi meie väike 10-kuune muhu seeliku- ja suurte rosinasilmadega tüdrukuke! Kes sobiks jõulude ajal üleüldse paremini kahara kuuse alla ukerdama ja nii enda kui ka kõigi teiste pakkide eest selgelt AITÄH! ütlema - mitte keegi!:))) 

See aasta oli imeline. Koguni nii imeline, et õitsevad lilled, rohetav muru ja lumetus detsembrikuus mitte mingit meelehärmi ei tekita. Oli ka ärevaid, kurbi ja õnnetuid hetki, raskusi ja hirme, kuid õnn ei ole mitte selles, et õnnetusi ei juhtu (sest nagunii juhtub) vaid selles, kuidas nendest üle saadakse. Ja küll ta tuleb, see talv. Seniks laseme liugu eelmise aasta lumel, mis telefoniga jäädvustatud sai.

Tänulik!