laupäev, 30. november 2013

Magus

Mida me selle kolmeaastase veiniteo kogemusega siis lõpuks teada oleme saanud? Seda, et eesti inimesele maitseb ikka kõige rohkem magusamapoolne, punane, selge ja sillerdav vein. Et oleks ilus, et saaks mõistatada, millest see tehtud on ja et teeks põsed punaseks. Nii et oleme nagu alguses tagasi. Alguses oli aga selline soov, et teha kuiva ja lahjat veinikest. Mis ei oleks magus. Ja nüüd, nii kui mõni vein poolkogemata natukene magusamaks läheb, saab see kohe "rahva" lemmikuks. Eelpool jutuks olnud pulmaveini tegin küll meelega magusa ja sellest ülejäänud tilguke nüüd laineid lööbki. Tegelikult maitseb see mulle endalegi. Ega ta nüüd liiga magus ka ei ole. 

Oli veel selline lugu, et keegi tahtis vägaväga seda veini endale paar tükki saada, aga mina ei saanud anda, sest veinil ei olnud ei silte ega nime. Ei tulnud ega tulnud seda sähvatust. Nohja viimases hädas vein saigi selle inimese nime. Kusjuures sobib. Ju siis nimepanija teab... :)))))




Eelmise ehmatuspostituse ehmatus jäi ka muidugi üürikeseks. Kes vähegi loodusseadusi ja keemiat jagab, see teab, et ükski naturaalne mahl ei jää seistes selliseks, nagu ta pressi alt tulles on. Või noh, kes just nii väga toormahladega kokku puutunud ei ole, see on kindlasti kordki elus näinud, et näritud õun seisma jäädes teps mitte oma esialgset värvi ei säilita. Meie imemahlas oli alguses värvitegijaks õunte erekollane koorehõljum. Aga ikkagi oli tore seda korraks näha ja järgmisel aastal proovin võib olla sidrunihappega katseid teha - ehk saab siiski midagi nii ebamaiselt kollast ka purki või pudelisse. 

Suurest hulgast mahlast aga suurem osa läks siidriks. No proovib siis teha. Eelnes muidugi põhjalik uurimustöö netis ja tunde järgi kirja pandud parimad siidrinipid. Üks neist oli päris hull ettevõtmine. Nimelt mahla redutseerimine. 10- ja 8-liitrised potid läksid õunamahlaga tulele ja keesid seal nii kaua (ilma põhja kõrbemata), kuni järele jäi 10 korda vähem ollust. Siirupisse jäid alles kõik suhkrud ja hape, vee lõime sealt viie tunniga välja. Kogu maja alumise korruse aknad olid udused ja õhupuhasti pliidi kohal tilkus. Mõnus õunakaramelli lõhn hõljus elamises järgmise päevani. Seega tuleb meie naturaalsest taliõuna siidrist üks aus kraam - magustatud Töö tänava õunasuhkruga:)


Mahlast saab siirup


kolmapäev, 27. november 2013

Uskumatu kolme essi ja nelja teega!!!

 "Uskumatu" tuleb öelda muidugi samasuguse hämmastunud häälega nagu seda Viimses reliikvias öeldi. Nimelt oli täna see päev, mil lasime oma taliõunad mahlaks pressida. Ennustusvõistluse selle kohta, mitu liitrit mahla saame, võitsin ma ise. Pakkusin 100-150 ja tegelikult tuli 145. Maitset lootsime õige hääd ja seda ta oligi. Mahe ja siidine. Selles kõiges ei olnud veel midagi uskumatut.

Mahl oli mitmetes nõudes ja viimased lõpud olid 5-liitristes ämbrites. Haarasin sealt mõned, et viia natuke värsket keelekastet emale-isale, venna ja sõbranna perele ning jätkus natuke ka töö juurde tüdrukutele koju oma lasteaialastele viimiseks. Tüdrukud rivistasid ennast oma sinistes vormides mu ette ja lõid tänutäheks laulu lahti, nii äge:). Plastpudelites paistis see mahl kuidagi liiga pruun ja justkui paks, aga no maitse oli hea, et mis seal siis ikka. Mõtlesin veel, et no mis värvi see siider küll tuleks, kui ma seda üldse teeks...

Õhtul vinnasime siis suured nõud tuppa, et läheb aga kuumutamiseks. Avasin piimanõu ja lausa ehmatasin! Esimene mõte oli, et meie mahl on kellegi teise tellimusega segamini aetud ja see keegi on lasknud oma mahla pressida kas sidrunitest või melonitest! Piimanõu oli kaelani tibukollast mahla täis! Kõlaski esimene ussskumattttu! Pärast selgus, et paaris väikses ämbris oli tõesti meie mahl teiste omaga segamini ja see oligi see pruun mahl. Aga põhikogus ehk oma 130 l nii kollane, kui kollane üks värv üldse olla saab. Ja veel - kollasus säilis üsna hästi ka peale pastöriseerimist. Küll selle mahla joomine saab lõbus olema! Ja siider tuleb ka! Seda ei saa ju ometi tegemata jätta. Kuigi ma ei tea, kas ma oskan seda üldse teha..

Muidugi ei olnud toredad Kadastiku mahlavabriku poisid meie mahlale toiduvärvi lisanud vaid Tellissaare taliõunad olid lihtsalt valmis saanud ja nende koor ongi küpsena kollakollane. Ussskumattttu!








 

reede, 22. november 2013

Meeste-, kemmergu- ja pulmapäev

Kui keegi küsiks minult, kui tihti sa seda veini siis ka teed, siis üks vastustest võiks kõlada järgmiselt - kolm korda päevas! Sel nädalal oli igatahes üks selline päev. Hommikul enne tööle minemist panin kadakaveini üles (st. panin käärima). Kuna mul oli portsuke ebaküdooniaid, siis lasin need juba eelmisel päeval blenderist läbi ja - sekka! Siis ei pea ma enam seletama, et kadakavein on AINULT kadakast tehtud ja kuidas see võimalik on. Eks küdoonia on ju ka üks kuiv vili, aga loodan, et mingi maitsenüansi ta ikka annab. Ja veel - kõik mu veinid on enamasti sellised lahjad lauakad olnud, selle tegin aga maksimaalselt kange. 6 kg suhkrut enneolematult kange veini tekitamiseks! Minu jaoks enneolematu, vanade koduveinimeistrite tavapärane kogus. Kõik see pütti, venipärm ka, mulksutaja peale ja pütt nurka! See oli siis hommikul.




Lõuna ajal läksin koju ja villisin ära viis viimast pisikest pudelit punast ja magusat pulmaveini. 40 oli juba varem villitud. Vahepeal tuli korke juurde hankida ja saigi kiiruga see töö lõpuks  ära lõpetatud. See imeline partiikene paluti mul valmistada juba möödunud suvel ja kasutusse läheb ta järgmisel suvel. Teen seda suure naudinguga. Fiiling algas juba marjade korjamisega soojal suvel. Mis siis, et ma neid inimesi ei tunne, aga ikkagi kellegi ühise tee algus. Nii nunnu.






Sildid ja sukad on veel puudu. Juriidiliselt korrektne nimetus on tõesti sukk ja mitte kapsel.


Ma ei ütle seda trafaretset lauset - kes teeb, see jõuab. Ma ütlen hoopis, kes tahab, see jõuab. Või koguni - kellele meeldib, see teeb ja jõuab.

Ja õhtul ootas nõu põhjas ees veel tilgukene sedasama pulmaveini. Terrassilt vihma käest jõudsid tuppa tühjad pudelid ja tänu emakesele loodusele olid nad juba ilusasti ära leotatud. Terrass SAAB talveks tühjaks, ma ütlen! Tänu isakesele ilmataadile, kes talve ikka veel ilusasti taevas hoiab. Natuke kraapimist, pudeliharjamist, pesemist, villimist, korkimist  ja 3X5 pruuni poissi olid jällegi rivis nagu Hiina terrakota sõdurid. No olid jah jalatallad ümmargused, aga kell alles 8 ja teles muudkui räägiti, et rahvusvaheline meestepäev ja rahvusvaheline kempsupäev... Kumb päev siis õieti oli? Einoh, naerda ega nina krimpsutada ei ole siin midagi. Eks tõestage, et kellegi teist või meist või neist s.t ei haise (vabandage väljendust, aga see ütlus on nii paganama hea!).




Nii et siis pidulik õhtupoolik, kuigi keegi ei saanud aru, kust see meestepäev järsku tuli ja kemmergupäevast samuti keegi kuulnud polnud. Pulmaveini jäi niii naaatukene üle, et ühtegi mõõtu pudelit sellest enam täis ei saanud. Pisut leidus valgehallitusjuustu, veidi viinamarju ja kui juba pulmavein, siis olgu ka reis. Ette sai võetud Yandex. Yandex on venelaste Googel. Aga palju kiftim! No see striitviu või pigem siis uulitsaobsor on seal hea:))) Läksime oma eldoraadosse Krimmi. Kolasime Jaltas, käisime AiPetri mäel, kimasime mööda serpentiini mäest alla. Yandeks on aus kraam. Seal ei ole midagi ilustatud ega salastatud. Näod ei ole hägustatud, sildid/kirjad/numbrid samuti. Kui on prügi ja vaesus, siis nii ongi. Naberežnajat ei ole pildistatud hommikul kell 6 inimtühjana vaid ikka päeval, kui see on puupüsti turiste täis. Kui seal hakataks kõikide nägusid hägustama, siis olekski pilt üleni hall.

Vaatasime villasid, basseine, randu, kohvikuid, skulptuure, oma kohti... Ennast ei otsinud, sest pildistatud oli siis, kui meid seal just korraks ei olnud. Kas kuskil ei ole veel avatud maeiteamitu-D stiilis reisikinosid? Istud sohvasse ja oledki Pariisis. Pea kohal särab taevas, ümberringi valge linn, soe tuuleke, linnamüra.. Sõidad liftiga Eiffeli kõige kõrgemale platvormile, vaatad ringi.. Lähed Seine jõele laevareisile, pea kohalt mööduvad sillad, silla all on kodutud, silla peal müüakse raamatuid, giid räägib, laeva pritsib natuke vett, laev õõtsub, lehvitad inimestele teisel laeval, möödud Jumalaema kirikust, kellad löövad... Oled õhtuses linnas, tuledemäng, muusika, kuskilt tuleb kohvi lõhna... jne. jne. jne. Meil oli sel päeval peaaegu samasugune reis elutoa laua taga, kus lõhnu, tunnet, soojust, tuult, vett ja hääli asendas kehamälu. Ja kuigi pilt oli vaid läpaka kaane suurune, nägime meie seda ikkagi kõikjal enda ümber.

Lõpetuseks pildirida sellest, kuidas puhtast õunamahlast tehtud veinist hakkab vahuvein saama.


Jäänuk nagu noor kunst









Kiidan seda ahju ja tean kedagi, kes oskab selle kokku panna. Nõu meenutab aga nagu mingit multikat, kus suur loom on väikese puu taga peidus.


 

laupäev, 16. november 2013

Tere kevadet!

No sellega oleme juba harjunud, et päevasooja on meil viimasel ajal pidevalt üle 10 kraadi. Aga et see on kevadine ja mitte sügisene soojus, selle peale ei oleks tulnudki. Nimelt lumikellukesed ja nartsissid on tärganud! Otsad ilusasti maa seest väljas! Siiamaani on varaseim kevad ja nartsisside tärkamine meie aias olnud jaanuarikuus. 

Tookord muretsesin hirmsasti, et mis siis küll saab, kui nüüd külmad tulevad ja kas peaks neid kuidagi püüdma soojas hoida. Külmad tulidki ja päris krõbedad. Lillehakatised koos maaga olid läbikülmunud, kevade poole lausa paksult jääs. Loodus on aga nii tark, et kui külmaks läheb, siis lihtsalt kõik peatub. Ja kui uuesti millalgi soojaks läheb, siis kasvab kõik edasi. Näis siis, kuidas seekord läheb.

Kuu tuli nagu suur kollane pannkook üles.  Ja vastasilmakaares oli sügavalt kollaste-punaste toonidega loojangu värvidemäng. Tahtsin pilte ka teha, aga nii vara läks pimedaks. Vahest homme.. 

neljapäev, 14. november 2013

Tänane numbrimaagia


See siin on selle blogi 50. postitus.

Kellestki rohkem või vähem tuttavast inimesest võib täna saada minu 500. Facebooki sõber. Sealne kogukond on väga tahtis, sest nemad ongi põhilised blogi lugejad ja ka lugude jagajad.

Ja täpselt täna luges blogikülastuste luger 5000. külastuse.

Ütleks lausa, et väga 5 olukord:)

Egas midagi, palju õnne mulle kõigi teie poolt! 

P.S. Wildenberg sai sildid selga ja fooliummütsid pähe. Aga ärge nüüd limpsake siin midagi keelt, sest need lähevad ilusasti küpsema ära. Kauaks. Loodetavasti. Üksikute erakorraliste eranditega. 









 

kolmapäev, 13. november 2013

Meie Maa hoidistekonkurss

Kui mina hoidistekonkursile jõudsin, oli üritus juba peaaegu lõppenud. Tööinimene ei saa ikka päeval kell 4 minna GoSpasse maiustama. Kuigi arusaadav, ega korraldajad ka tahtnud ju ületunde teha. Õnneks olid kell 5 ka veel lauad täiesti lookas. No kuulge, kokku 153 hoidist! Mul oli siiralt kahju žüriist. Mina suutsin maitsta 6 toodet, olgugi, et lõuna oli sel päeval vahele jäänud.

Et üks maakonnaleht oma põhitöö kõrvalt nii suure asja korraldab, on ikka vägev ettevõtmine. Kiitus! Minu kolm asja olid ka ilusti laua peal. Kadakavein oli peaaegu tühi, Kodune glögi poolik ja salat, nagu teisedki, kolmveerandi peal. Kohe uksel kohtasin ühte tuttavat, kes kiitis mu kadakaveini ja küsis:


- Aga millest see vein tehtud oli?

- Ikka kadakast.

- Aga mis põhjaks oli, kas õunamahl?

- Ei, ikka kadakas.

Ega ma ei kipu ju päris täpselt  oma retsepti seletama ka. Kuigi mis tuumafüüsika see ikka siis ära ei ole, kes vähegi mõelda oskab. Näete, intervjuus ju proua ka oma õunakohvi retsepti ei avaldanud, ehkki rääkis selle ise seal kogemata välja. Juhtub.:)




Seejärel heljusid vastu kaks kunagist töökaaslast teeninduskombinaadi aegadest (nooremad, uurige ise, mis imeloom see teeninduskombinaat oli):). Justnimelt heljusid ja mitte ei hõljunud. Kaunid, aktiivsed ja rõõmsameelsed prouad õhkasid kihistades, et nad on nii purjus, nii purjus, sest olid mu veine maitsnud. Tuhkagi ei olnud nad purjus, see jutt käis lihtsalt mõnusa õhkkonna ja elevuse juurde. Maire otsis aga kotist välja enda tehtud pudeliümbrise ja soovis teha vahetuskaupa mõne minu veiniga. Alati nõus! Kuigi see vahetus oli selgelt ebavõrdne. Too pudeliümbris on lihtsalt niivõrd... ma ei oska isegi sõna leida selle kohta. Igatahes ilma selletagi, et mu esimene haridus üle 30 a tagasi oli meeste ja laste ülerõivaste rätsep, oleksin võinud öelda, et ühele pudelile veel uhkemat ülikonda annab ikka välja mõelda ja valmis nikerdada. Te vaadake vaid:









No igatahes kogu seda küllust ja elevust nähes ei leidnud ma kahjuks kusagilt kõige olulisemat - infot tulemuste kohta. Kuna aga rahva seas navigeeris oma suure musta telekaameraga ka ETV reporter Margus Muld, siis oli asjaga mureta. Kõik 2 kohalikku ajalehte on ka koju tellitud, mis iga päev enne hommikukohvi juba postkasti tuuakse. Jo jövvab ää oodata.

Tilkuski neid uudiseid ja artikleid siis konkursi kohta õige mitu päeva järjest. Ühtegi auhinda ma ei saanud, aga ära märgiti leheveeru peal küll. Nimelt Kodune Glögi sai 87 magusa hoidise seas 9. koha!



C

 

reede, 8. november 2013

Konsul Wildenbergi tänava veinikoda. Ajalootund.

Ei, ei, Töö tänava veinikoda ei ole veel nime vahetanud. Aga kui nad meie tänava nime omal ajal ära muutnud ei oleks, siis elaksime praegu tõepoolest Konsul Wildenbergi tänaval. Tõlkes on wilden metsik ja berg  mägi.  Nii et kuuritagune naat ja tagaaia võsa peavadki meil metsikud olema:)) Siit võite aga lugeda, millise suurepärase taustaga maatükil me tegelikult elame ja oleme.



Esimesed elanikud siin tänaval mäletasid, järgmine põlvkond on midagi kuulnud, hilisemad põlvkonnad juhtuvad kuskilt lugema, kui huvitab. Kui aga ei huvita, siis räägitaksegi oma lastelastele seda, mida ise mäletatakse. Umbes nii, et väga väga vanal ajal, nii umbes eelmise sajandi 80-ndatel, olid siin vaiksed, pimedad tänavad ja vanades majades elasid väga vanad inimesed. Meri oli üks suur mudamülgas ja roogu täis kasvanud. Aga Sõrve maantee ääres olid suured rohulapid, kus lapsed said jalkat taguda. Siis aga algas ä...erastamine, appi tuli ka rikas Euroopa  ja kõik tehti korda. Nüüd on meil sanatooriumid, promenaad ja jahisadam ning linnatänavate sadevesi ei voola enam merre lahtist kraavi mööda vaid läbi maaaluste torude. Kui laps küsib, et aga mis enne seda oli, siis öeldakse - noh, seal lossis elasid ristirüütlid ja enne seda oli jääaeg ja enne seda oli Saaremaa vee all. Ega seegi vale pole:)))

Kui Eesti taas vabaks sai, siis hakati meie linnas uurima, kuhu võis kaduda Vabadussõjas langenutele pühendet ausammas. No teate küll, see peaaegu langenud sõdur kahtlaselt kandiliste põllukivide  najal. Mul on suured pühad tunded Eesti Vabadussõja ja vabaduse suhtes üldse, aga ka suurtel meistritel võib vahel mõni töö mitte just kõige paremini õnnestuda. Originaalkuju oli ju Amandus Adamsoni enda loodud. Autori teised teadaolevamad teosed on uhke Russalka Tallinnas ja lihtsam, kuid sümpaatne uppunud laevade mälestusmärk Sevastoopolis. Viimane on mõni aasta tagasi ka oma silmaga üle vaadatud. Suure riskiga sai sinna mindud, sest Gruusia sõda kääris ja Sevastoopoli "küsimus" oli rohkem kui päevakorral (Sevastoopolis on sees Vene sõjalaevastik ja Krimmi on vene tahtnud läbi aegade endale krabada). Nii helget, rahulikku, puhast, sõbralikku, valget ja rõõmsat linna ei lootnud me eest leida. Ja kui seal vee all tiirutaski mõni allveelaev, siis vee peal sõitsid vaid lõbusõidulaevad.




Kuid tagasi Amanduse juurde. Kaunid on pea kõik tema loodud tiibadega ja tiivutud inimesed. Aga meil on nüüd see sõduri koopia. Võib olla originaal tekitaks  rohkem tundeid, aga praegu käiakse hotell Meri ees seisva Tauno Kangro loodud kepsaka Pireti ja turdi Tõllu paljaid kehaosi küll rohkem silitamas, kui meie sõdurite mälestussammast. Mõni, kes muistendid-rahvajutud-muinasjutud pisut segi ajanud on, arvab, et need seal Meri ees on  kilplased. Sest miks nad muidu merest kalu päästavad.





Inimestelt koguti paarkümmend aastat tagasi vihjeid ja meie linnas kaevati üles üsna mitu platsikest, kuid Adamsoni loodud sõduri kuju ei leitud. Arvati, et küllap punased lõhkusid ja sulatasid selle ning otsingud lõpetati. Vanaema Ella aga mainis kunagi, et ju need änamlased selle kuju siiasamasse meie kanti, Wildenbergi saviaukudesse ära uputasid. Noh, detektoristid, võite oma aparaadid käima lüüa, olles muidugi valmis sadade muude rauajuppide leidmiseks, mis siia aia ääri mööda +-60 aasta jooksul sisse kaevatud on.

http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_Eesti_Vabaduss%C3%B5jas_langenute_m%C3%A4lestussammas

Ükspäev kuulutasin välja väikese nimekonkursi oma nimetule vahuveinile. Pakuti palju häid nimesid ja mul jätkuks neist vähemalt viie aasta partiidele - Katrin, Cathrin, Catherine, Emilie, Stella, Kata, Katariina Rosaalie, Maria, Esmeralda, Eevi, Lilli, Lili, Lily, Emily. Enda nimest tuletatud jätsin kohe heaga kõrvale, sest mind on neis jookides nagunii juba liiga palju. Ülejäänutest mõnel oli ka tähendus, aga ikka ei hakanud lambike põlema.

Aga siis! Istus see partii meil pea kaks kuud õues põõsa all ja küllap jõudsid tähed talle paljugi jutustada. Ka paigast, kus elame ja inimestest, kes siin kunagi olnud. Lootusetult lahjast, mullitust ja lagedast vahuveinist küpses Kuu ja Päikese all tubli vahuvein ja oma katkiste sõrmede hinnaga sai maitseks lisatud ka veidi võõramaist eksootikat. Wildenberg!


Jah,

Wildenberg

saagu selle vahuveini nimeks!


 

pühapäev, 3. november 2013

Kõigekõigekõigekõigeviimane koriluspäev..

..sel aastal muidugi. Kui imeilusad oksad on metsa kadakatel! Haprad, pehmed, õrnad, heledad. Aga mitte ühte käbi ei olnud neil paraku küljes. Minu kadakaveini disain nõuab aga käbidega oksi. Või noh, marjadega, mis ei ole tegelikult marjad. Neid oksi sai siis täna päikselisemast kadastikust. 

Seeni tegelikult muidugi enam ei olnud, aga salajane võlumets meid ikka päris hätta ei jätnud. Koju tulles "leidsime" õunapuude alt veel kaks kastitäit pirakaid õunu.

Päeva lõpetas ühe vaikinud veinitünni avamine. See oli puhtast õunamahlast tehtud vahuveini Ella põhi. Võib olla naaatukene kange - 10,5%. Päris-Ella, kes siin majas kunagi elas, ei old ka mitte kõige lahjema loomuga naesterahvas;) Aga püüab siis järelkääritamisega mitte liialt hoogu minna. Sõnaga - see vein sai selitatud ja jahedasse pandud. Jõuluks valmis? Aga eilsel vahuveinil ei ole ikka veel nime. Ettepanekuid?



 

laupäev, 2. november 2013

Vein on pudelisse pandud päikesevalgus

Nii ütles just praegu telekas veinikaupmees Kalev Vapper, kelle esivanemad elasid siinsamas, meie kõrvalmajas. Aga alustan eilsest. Ema ja isa smaragdpulmade puhul maitsesime Klaara vahuveini. Oli läinud paremaks. Vanemad on mul ühed väga tublid ja vaprad tegelased ja lähevad ka kogu aeg justkui paremaks:) Torm räsis kõvasti nende majapidamist ja ööd olid unetud, kuid neil juba kõik jälle korras ja koristatud. Emal koogid-pirukad küpsetatud nagu ikka... Kevadel ostavad uue kasvuhoone, elu läheb edasi. 


Palju õnne, ema ja isa!

Täna leidsin aga õuest, terrassi kõrvalt, oma 3-4 meetri kõrguse Sahhalini konnatatra elik kirburohu elik pargitatra põõsa alt ühe suuremat sorti partii vahuveini. Olen sellest partiist juba varem ka kirjutanud. Siis tundus kõik veel roosiline.


Üsna pea hakkas partii mulle aga meelehärmi valmistama. Kõigepealt oli ta sogane, seejärel hakkas küll selgemaks vedama, kuid pärmikord pudeli põhjas oli kole. Testpudelist selgus tõsiasi, et ka suhkrut oli vähe. Seega oli ta hapu ja lageda maitsega ning mulli polnud ollagi. Siidriks oli kangust palju, vahuveiniks vähe - 9%. Nii ma need pudelid jahedamate ilmade saabudes silma alt ära, põõsa alla sokutasingi. Ei olnud mul tema jaoks ei ideed ega nime. Elas seal vapralt üle  kümned vihmad, sajad tuuled, esimesed öökülmad, tähised ööd, suure tormi ja rohkelt sügisest päikestki. Konnatatar võttis aga kätte, langetas kõik oma lehed maha ja minul ei olnud enam pääsu nimetu ja kahtlase väärtusega vahuveiniga tegelemisest.


Sahhalini konnatatar, kõige hilisem õitseja sügisel






Sõber ja vaenlane veinipärm


Ma lihtsalt pidin midagi välja mõtlema! Otsustasin siis, et olgu, panen veelkord suhkrut, villin puhastesse pudelitesse ja rohkem ma temaga vaeva ei näe. Juba esimest pudelit avades selgus rõõmus tõsiasi, et mulli puudust neis pudelites küll ei ole. Mõni pudel tegi pumpsti!, ajas "suitsu" välja ning valades tekkis parajalt vahtu. Mõni pudel hakkas endast aga Sõpruse kino esist fontääni ette kujutama, millele paharetid Fairyt sisse sokutatud on. Eks te vaadake ise: 




Selliseid videosid tehes mõtlen alati, et oi kui palju väärtusi oleks maailmas rohkem, kui naistel 3 kätt oleks. Meestele pole kolme kätt vaja, neil on üks mõte korraga. Aga naised saavad mitut asja korraga teha. See väide ei ole üldse pahatahtlik, pigem teaduslik. Meeste aju ongi nii loodud, et nad saaks kogu oma tähelepanu ühele asjale, no nagu näiteks mammuti küttimisele,  koondada. Naised peavad aga  ühekorraga mitut last toitma ja hoidma ning samal ajal tuld valvama ja leemekulpi liigutama. Kolmas käsi oleks abiks. 

Ühesõnaga gaasi oli joogis küll ja veel ning hapusust ka juba vähem, nii et oleks võinud need pudelid peaaegu et rahule jätta ja keskmiselt heaks kraamiks kuulutada. Aga miski siiski häiris. No see natuke lage ja iseloomutu maitse. Ja nagu klaver põõsas, leidus kapis üks ökomökopoest ostetud siirup. Niisiis läksid kõik 34 pudelit avamisele, 10 grammi siirupiga rikastamisele ja uuesti sulgemisele. Üks sõrm villis, teine katki ja pudelipaugutamisest närvid läbi. Siiamaani võis minu poolest vahuvein kasvõi joomata jääda, aga mina neid avada ei julgenud. Tänasest on see hirm ületatud. Psühholoogid nimetavad seda eksponeerimisraviks. Nüüd peaks ämblikega ka sama ravi läbi tegema. Muidugi mitte ämblikkude pihta vahuveiniga paugutama vaid neidsinatseid loomakesi endale aina lähemale ja lähemale lubama hakkama. Ega mu ämblikuhirm niisama oih ja aih eputamine ole, ämblik on mind kunagi põlve otsast hammustanud! Ausalt, siinsamas eestimaal. Täitsa valus oli, veel rohkem aga ehmatav. 


Elas ükskord selline pool suve meie akna taga


Ja mida teeb üks ontlik keskealine linnaprovva siis, kui tal on vaja närvi ja näpukesi puhata? Õige - läheb kalale! Meie lombikese mõõtu lahesopi ümber seisis aga enne mind juba 17 meesisendit. Kindel see, et neil ka närvide- või neerudega korras polnud lood, sest nad muudkui lobisesid ja lärmasid seal. Ütle veel, et naised vatravad! Jutukus pidavat neeruhäiretest tulema küll. Umbes midagi nii, et haigetes neerudes on kõrgem temperatuur ja sealt lähevad kuumad signaalid aju kõnekeskusesse ning juttu jätkub kauemaks. Nüüd said vist arstid küll kõhutäie naerda:))) 

Ahh.. arstid... hingedepäev... Kord arutasime oma lapsepõlvesõbrannaga, et kas hinged on üldse olemas või mitte. Mina arvasin, et on või äärmisel juhul jätsin vastuse lahtiseks ja ei välistanud nende olemasolu. Tema ütles, et mingeid hingi ei ole olemas. Ta oli siis juba noor arst ja teatas, et lõikab iga päev inimesi lahti, aga pole kunagi seal kuskil veel ühtegi hinge näinud. Mina olen siiamaani oma arvamuse juures, aga tema ei ütle kunagi enam midagi... Aga kui minul tõesti õigus oli, siis nüüd ta teab seda ja ei jõua ära imestada - tema, üks minu kallitest inglitest vikerkaare taga...




Läksin jalutasin kaugema lahesopi äärde. Kalu seal ei olnud, aga oli vaikne. Luigepered sättisid sulgi ja tegid õhtust söömistiiru, kajakaid oli mitut mõõtu, parte ja muidki sukeldujaid-sulelisi. Õrn lõunatuul, ioniseeritud õhk ja 10 soojakraadi. Mõnus.