pühapäev, 30. juuni 2013

Tõestus selle kohta...

...et kui sinu hobiks on veini tegemine, siis on sul nii palju vaba aega, et jõuad ka teiste hobidega tegeleda.




Veinikodalased nautisid täna ilusat suveilma, ioniseeritud mereõhku, kauneid loodusvaateid, paadiga lainetel kiikumist, pisikest piknikku üksikul saarel ja merelindude toimekat kisa. Spinninguga kalapüüki ikka ka. 

Veini-hobi on ka selle pärast mugav hobi, et sellega ei ole kunagi väga kiireid ja minutipealt tegemisi. Päevake-paar või vahel ka nädalake-paar siia-sinna ja midagi hullu ei ole lahti. Mõtlen neid selitamisi, ümbervalamisi, villimisi jne. Veiniga ongi nii, et pigem hiljem kui varem. 

laupäev, 29. juuni 2013

Tõestus selle kohta...

...et mitte kõik marjad ei lähe veinipudelisse. Maasikad kohe kindlasti mitte. 


Järgmise nupukesega tõmbaks ka selleaastase koduveini konkursi teema otsad kokku. Nagunii juba ajakirjanik küsis, et kas see on ikka see sama konkurss või juba mingi uus? Tõepoolest, tore oli, aga võtame nüüd võistlemisest väheke puhkust ka. 




neljapäev, 27. juuni 2013

Hurraaderiihurraaderaa!


Täna tuli teade, et Leedriõie vein sai
Koduveinikonkursil rahvažürii poolt III koha!

Esikoha sai juba igal pool nimetet Mustsõstravein ja II koha sai profižürii poolt esikohale hinnatud Kirsivein. Ja vahuveinile Emma andis rahvažürii kah ikka 18 finalisti seas ilusa keskmise koha ehk siis jagas tema 8.-9. kohta miskise rabarberiveiniga.

Nende rõõmsate uudiste puhul laseme teie ja meie auks kõlada jupikese ooperist Aida, mida esitavad neli puhkpilli. See on, teate küll, umbes see koht /... Radamest tervitab tema teener, nuubialasest nooruk Mereb. Radamese äraolekul oli ta müünud oma peremehe veini ja raha endale võtnud. Ta ütleb Radamesele, et vein läks halvaks, kuid peremees ei taha teda uskuda.../




Ühtlasi tervitan uusi lugejaid (või ka lihtsalt pildivaatajaid)

Hispaaniast,
Indiast,
Kanadast,
Iirimaalt ja
Taist.


esmaspäev, 24. juuni 2013

Ärge tehke leedriõie veini!

No mõtlen teie, kes te põhimõtteliselt veini ei tee ei õitest ega üldse mitte millestki.




 Aga tehke KINDLASTI midagi muud! Siirupit näiteks. Sest et praegu on tõesti tagumine aeg. Esimesed õisikud juba pudisevad. Leedripõõsaid millegi muuga segi ajada ei saa, sest praegu on põhilised valgeõielised õitsejad jasmiin ja leeder. Jasmiini magusat lõhna teab igaüks, aga leedril on... vabandust, aga... pesueht kassipissi lõhn man. Ja ometi on valmistoode temast omapäraselt hõrk.




Õisikuid muide ka frititakse. Ilmselt annab neid ka kuivatada. Seda ma arvata ei oska, kuidas nad sügavkülmas käituvad, aga proovin väikese kogusega kindlasti järele. Likööri moodi napsi võib ka teha. Sel juhul siis pannakse 3 l purk õiskuid, suhkrut ja sidruniviile täis ning valatakse üle kvaliteetse viina või piiritusega. Valmib nädalaid kui mitte kuid. 

Praegu on ka viimane aeg rabarberlas 1:0 ära teha, sest peale jaani ei olevat nad enam eriti head. Nii et näiteks neid kahte võiks proovida omavahel kuidagi miksida. Õisi ei maksa muidugi söödava massina kasutada, aga neist välja meelitatud droogiga saaks mõnele joogile, magustoidule, kastmele-marinaadile või hoidisele põneva maitsenüansi juurde küll. 


Veinikojas oli samuti täna katsetuste päev. Tulemused hakkavad aga selguma alles kuu või paari pärast. Eks annan siis jällegi aru. Võib olla vahepeal ka, kui mõni katseeksemplar millegagi üllatab või kui midagi muud öelda on. 






reede, 21. juuni 2013

Küsid, mis teed? Vastad - ei tea!

Genialistidel on selline laul. Täiesti juhuslikult Joomalaul nimeks. Kuigi ega laulus öeldud ju pole, millisest joogist jutt. Äkki kakaost? Ma muidugi aimasin, et hakatakse veini-küsimusi küsima ja arvasin, et ju ma ikka vastata ka oskan. Aga võta mulksutajast! Küsimused ei olnudki otseselt veini tegemisest vaid pigem veiniga kaudsemalt seotud. Nii tuligi neid vastuseid uurida, välja mõelda, meenutada, leiutada, oletada. 

Kõigepealt see kõige rohkem küsitud küsimus: 
Kust (sinu) koduveine osta saab? Minu veine ei saagi osta, sest minul on selleks tingimused täitmata. Maksud-load-riigilõivud - oh oleks vaid ainult need!  Ma ei usu, et minust saaks kunagi maal  (ja  ilmtingimata maal) toitlustusega tegeleva turismitalu pidaja, kes on sisse seadnud täiesti eraldi sissekäiguga aktsiisilao, millel ka tõhus tara ümber ja vägevad lukud ees. Muidugi on vaja ka igasuguseid proove võtta ja anda jne. jne. Ega toidukäitlemine tohigi stiihiaks kätte ära minna, aga need tingimused on ikka päris hullud. Ja linnainimene lihtsalt ei tohi ja kõik. Ja üldse - hobi ja raha... Ah, juu jääb;) Nojaa, never say never... 

Samasuguse mõttekäigu teeb varem või hiljem läbi iga veinimeister, kellel miskit head välja tulnud on. Minule meenub aga eelmise riigi aegne tõestisündinud lugu mu ema ja tema maasikatega. Maasikapõld oli suur ja nendega oli tohutult tööd ning nii paljud tahtsid marju osta. Ostjad olid enamasti head tuttavad. Aeti juttu, vaadati iluaeda ja no kuidas sa ikka omainimese käest raha võtad. Pealegi üks tõi kohvipaki, teine sukapüksid ja läksidki tänulikud kliendid ämbritäite punavate marjadega suurt midagi maksmata minema. Ja ma olevat kangesti oma ema moodi, hehee.



Aga hea uudis on ikkagi see, et üleüldse veini teha tohib ja kes väga-väga koduveiniga äri teha tahab, see võib ju siis maale kolida, turismitalu ehitada, seal ka toitlustama hakata ja võidki natuke veinikest müüa. No tegelikult siiski tuhandeid liitreid ja juba rajataksegi Saare- ja Muhumaal megaistandusi igasugu erinevate veinitooret andvate taimedega. Uurisin foorumeid ka ja inimesed on ikkagi väga leidlikud: aga ma ei müügi veini, ma teen teenust ehk et võtan raha ainult veini valmistamise eest! Veel pakutakse välja, et teha oma veinidega vahetuskaupa - mina annan sulle 10 pudelit veini, sina annad mulle võid ja mune, toorest pekki + seinakell ja samovar. Ja kui mul ongi see toitlustav turismitalu, aga seda va aktsiisiladu ei ole ja kui ma pakungi toidu kõrvale koduveine, siis ega ma veini eest raha ei küsi. Küll aga on praad siis pisut kallim, kui veini ka soovitakse. Muidugi kinkida võib oma veine ja niisama anda ilma igasuguste vee- ja kanguseproovideta ning arugi andmata, kas tegid oma veinid steriilses euroköögis või notsulaudas.


  • Hästi armas küsimus oli, et kas mul ei olnud kahju leedripuult veini jaoks ilusaid õisi ära noppida? Ei olnud. Võtsin vist õisi ära vaid sajandiku või koguni tuhandiku kõigist ja isegi samadel nö rüüstatud okstel oli suuri marjakobaraid sügisel küll ja veel. Tegelikult ma ei teadnud sel korjamise päeval veel, mis sest avantüürist üldse välja tuleb ja tegelikult olin ma siis veel oma laiutava leedrivõsa peale vihane. Nüüd aga vaatan neid juba heldinult.
  • Kuidas teha naturaalset rabarberisiidrit? Tegelikult küsija teadis ise vastust väga hästi, aga ta tahtis kinnitust saada. Mina ei teadnud sedagi, sest ei olnud siidrit kunagi teinud. Igatahes tuli tükeldatud rabarberid suhkruga mitmeteks päevadeks vedima panna ja loomulik käärimine neile sisse lasta.   Siis aga kääriv mahl välja kurnata, see õhukindlalt õlleankrusse panna ja paariks kuuks külma keldrisse jätta. Aga ma tahaks teada, kes ei käiks seal keldris juba paaalju varem kraani kruttimas:) Olen ka kuulnud, et käärima aetud leotis villitakse otse pudelitesse ja pannakse samamoodi külma valmima. 
  • Kas veini võib teha suures plastkanistris ja kuidas sellele mulksutaja külge panna saaks? Võib, kui nõu ei anna maitset või keemiat endast välja. Vanasti ei olnudki mulksutajaid. Siis pandi (kummi)vooliku üks ots käärimispudelisse ja teine ots veega täidetud purki. Käärimisnõu ava suleti vooliku ümbert plastiliiniga. Plastnõule võib ka mulksutaja jaoks ise augu teha ja sellele kasvõi kustukummist tihendi meisterdada. Tihendit võib Bauhofides müüdava spetsiaalse kääritamisämbri pealt uurima ja näppima minna, aga tõenäoliselt ostate te siis juba selle u 12€ maksva korraliku nõu ära. Nooja käärimisnõu ava peale on seotud ka kummikindaid, millele nõelaga auk sisse torgatud ja hästi kääriva veinipuntsu kohal oli siis alati priske tervitav käsi püsti, kord kollane, kord sinine, kord roosa. Kasutati veel üht hästi õhukest ja vastupidavat kummi, aga see tuli siis apteegist tuua. Väikestele lastele oli siis seletamist, kui asjandus gaasi täis läks ja uhkelt püsti seisis. Ega nemad küsinud seda, mille jaoks need on? Veinipudeli peale panemiseks loomulikult. Aga nemad nõudsid NEID õhupallideks! :D

  • Mis aine see täpselt on, mida kasutatakse veinitegemise juures ja mis vähendab rabarberi liigset happelisust ja mida müüakse Maximas? Mul polnud kõige hämaramatki aimu! Ei olnud mina kunagi süvenenud, mida see rabarberiveini stardikomplektis olev kotike nimega Kitosaani õieti sisaldab ja mida see sõnagi tõlkes tähendab. Aga loogika järgi oletasin, et miski hapet neutraliseeriv ollus peab ta olema ja sõna veinilubi oli ka siit-sealt juhenditest läbi käinud. Et küll ta see siis on. Ja oligi. Küsija tahtis teha rabarberitest täiesti alkoholivaba suvejooki. Hea mõte!

neljapäev, 20. juuni 2013

Juhhei!

Blogis on käidud juba üle tuhande korra! Mulle väga meeldib siin statistikat vaatamas käia. On ikka üks südantsoojendav leiutis see, mis näitab lugejate riike lausa maailmakaardil. Teie, mu head nähtamatud lugejad, moodustate praegu 10-st riigist koosneva sõbraliku kogukonna:

Eesti
Ameerika Ühendriigid
Venemaa
Soome
Ukraina
Holland
Saksamaa
Rootsi
Austraalia
Ahvenamaa

Aitäh teile!:)))) Tulge ikka tagasi! Ootel on praegu üks küsimuste-vastuste postitus, vaid üks pilt on puudu, mida praegu, öösel, kahjuks teha ei saa.

Täna saabki see kaunis kevad läbi, aga homsest on uus kevad juba teel...

laupäev, 15. juuni 2013

Oli see nüüd võit või kaotus?


125 tahapoole jäänud võistlejat ütlevad, et võit. 5 eespool olijat ilmselt, et mitte nii väga. Eelmisel aastal oleks ma nende punktidega aga II koha saanud. Kuid võistluses mitte mingisugused -ks lõpuga sõnad ei loe ja üleüldse ei meeldi mulle tingiv kõne- ja eluviis. Aga vahva on lugeda, et oma 6.-7. kohaga olen ikkagi 5 parima seas. Nii vist mõeldi omal ajal seda 5 rikkama riigi asja ka:))) Rahvažürii tulemust ma enda veinide kohta veel ei tea. 

Päev oli mõnus. Üle nelja kuu sai loetud kvaliteetminutiteks kokku mu pere ja palju kallimusipaisid sai meie pisike Emma (päris Emma, 4,5 k). Haapsalus oli mul kohal väike, aga vääägade lojaalne fännklaab, kellest pooltega ei olnud elus varem kohtunudki. Palju toredaid inimesi! Kilomeetreid jäi spidomeetrisse pooltuhat. Veinitegudega jätkan nii-kui-nii ja ükskord me...

Oma fännide fänniga:)

neljapäev, 13. juuni 2013

Kuidas me eelmisel aastal Haapsallu sattusime

Juhused, juhused, juhused... Üleeelmise aasta sügisel olid arooniapõõsad jälle end ületanud. Kahe suure põõsa pealt oli juba 5 peret oma noosi saanud ja ikka ämbritega. Marju oli veel. Ja veel. Ja veel. Sõbranna Leale lähenesin siis kavalusega, sest juba säutsusid aias rästad. Lindudele olen alati aias hea meelega saaki jätnud, aga kui seda on liiga palju, siis ei jõua autot ja aiamööblit küürida. 

Mina: Lea, tule korjame sulle arooniaid!
Lea: Ei taha, mis ma nendega teen, kõik kohad juba hoidiseid täis!
Mina: Aga sa tee veini!
Lea: Misasja! Mis veini?
Mina: Väga lihtne, ma olen juba mitu veini teinud ja väga head on.
Lea: Mismoodi seda tehakse?
Mina: Väga lihtne (ja järgnes lühike õpetus ning sujuv suunamine Veinivilla kodulehele)

Paari kuu pärast kutsus Lea mind oma veini maitsma. Vein oli minu meelest SUPER! Mul endal ei olnud ükski vein veel nii hästi välja tulnud. 

Mina: See on ju konkursi vein!!!
Lea: Mis konkursi?
Mina: Koduveini konkursi.
Lea: Mis see veel on?
Mina: No olevat selline konkurss, lähme uurime netist järele!
Lea: Ah, ei tea...
Mina: Mina tean!

Veel mõnede kuude pärast:

Mina: On sul vein konkursile ära saadetud?
Lea: No sa ei jäta mind enne ju rahule, ju tuleb saata.
Mina: (muhelesin rahulolevalt)

Ja siis läks nii:

Ja siis oli nii:




Rahvažürii


Paremal Lea


Vasakul võitja, paremal linnapea


Homseni Haapsalus!;)










Üks tont...

...käib Veinikojas ringi.




kolmapäev, 12. juuni 2013

Veinimuuvi

Ma olen ju kindlasti juba kurtnud, kui kolehirmus tüütu töö on pudelitelt siltide kraapimine, nende pesemine ja kuivatamine? Täna oligi see päev. Aga. Selmet viriseda... No vaadake ise:)))))))))




esmaspäev, 10. juuni 2013

Leedriõie vein lööb laineid

Meil oli kunagi üks  pensionipõlve pidav tark naabripapa, kellega oli tore üle aia juttu puhuda. Kord tunnistas ta, et enne, kui  meie talle naabriks tulime, oli ta pidanud salajast võitlust meie aias kasvanud mustade leedritega. Nimelt kippusid need liigselt vohama ja peale selle, et need tema aias päikest varjasid, hakkas tänu lindudele ka igale poole soovimatuid taimekesi ilmuma. Nii oli ta salamisi aialippide vahelt leedritüvedesse auke puurinud ja sinna sisse soolhapet sokutanud. Nüüd on sellest jutuajamisest juba üle 20 aasta möödas ja oleme meiegi aastate jooksul selle "vaenlasega" aeg ajalt ebavõrdset võitlust pidanud. Leeder ainult naerab ja suurimad isendid kõrguvad juba üle õunapuudegi. 


Niisugune "põõsake"  ongi meil tagaaias nõukaaegse laohoone seina taga, kõrgust teist nii palju veel.  Kes oleks võinud arvata, et selle vana vaenlase üle ühel ilusal päeval veel uhkust tunnen!?


Millegi pärast neile meeldib siin nii väga ja las nad siis olla. Rubriigist muna õpetab kana tasub ära nimetada me noorema poja veendumus - kasuta nutikalt ära seda, mis sul juba olemas on. Seda müstilist "midagi" ei pea ilma mööda taga otsima. Ja päris sageli on uus ja huvitav su oma nina all, oska seda vaid näha. Muidugi ei käi see tõde vaid leedrileiu kohta vaid tuleb kasuks üleüldse. Paar aastat olen leedrimarjadest moosi teinud (maitseb natuke põldmarja moodi) ja eelmisel aastal valmis õitest vein. 



Olevat ta ka hea ravimtaim liigesehaiguste vastu ja marjad sobivad köharohuks. Kuid marjad peavad olema hästi valminud ehk et täiesti mustad; punakad ja iseäranis rohelised marjad on 
MÜRGISED! 
Praegu ootan taas õite puhkemist, sest veinitegu läheb kindlalt kordamisele. Eelmisel aastal õitses puu juulis, sel aaastal tundub, et pea kuu aega varem. 


Küllap ootab nii mõnigi täpsemat retsepti veini tegemiseks, kuid seda mul anda ei ole.Õied läksid suure pudeli põhja ja happeks minu mäletamist mööda sidrunihape (espetsiaalne veini oma mõistagi) ning muidugi suhkur. Vaatasin Koduveini aabitsast lilleveinide retsepte ja nii ta tuli. Tunde järgi. Tegelikult usun, et leedriõie vein tuleb alati välja, sest taimel on lihtsalt niivõrd tugev maitse. 

 Ka veini enda kohta võib öelda - maitse asi. Mina temaga üldse alguses sina peale ei saanud. Kas nüüd just umbrohtu, aga mingit vänget metsalille meenutab ta küll. Kui Veinivilla perenaine pr Tiina Kuuler helistas, et kavatseb seda veini pakkuda otse-eetris Marko Reikopile, siis haaras mind kerge paanika (teadagi ju selle mehe otseütlemisi!). Soovitasin igaks juhuks juustu või midagi magusat kõrvale pakkuda, see oli ka mu kokast poja nägemus selle veini parimaks kasutuseks. Kuid helistaja ei lasknud mul lauset lõpetadagi: mitte mingil juhul, see vein on  niiii aromaatne ja niiiii hõrk ja sobib niisama maitsmiseks suu-re-pä-ra-selt! No selge. Nii seal saates tehtigi ja öeldi otse ka. Polnuks põhjust üldse pabistada, hinnang oli suu-re-pä-ra-ne ja natuke rohkemgi veel:) 

Pitsivaht (Must leeder/Smabucus  nigra)

pühapäev, 9. juuni 2013

Rabarberiküsimused


Küsimus nr 1 - mida tegin sellest rabarberihunnikust?


Vale vastus!!! Ei teinud veini! Mahla tegin. Küsimus nr 2 - mitu liitrit mahla ma siis neist vartest ka välja aurutasin?



 Ja küsimus nr 3 - mida teha mahlaga? :) 

teisipäev, 4. juuni 2013

Kala ja vein

Meil siin saare peal on vahel nii, et kala on, kalamehi on ja kalasoovijaid on ka, aga kala ikka ei saa. Sest et kalamehel pole aega. Pole aega kala võrgust välja võtta. Sai siis eile ühe hea peretuttavast kalamehega aru peetud, et kuidas siis saaks ikkagi kala, kui kala on, aga kalamehel pole aega. Pakkus teine välja, et toob mulle kalad koos võrkudega. Hommikuks oligi kast trepi peal. 



Alguses oli päris tore. Soe, päikseline suvepäev, harutad muudkui kastist võrgulina, päästad sealt välja kalakesi ja puhastad ühtlasi ka võrgud meresodist. Esimene võrk oli kõige hullem, oli see ju tõenäoliselt kaldale kõige lähemal. Kalu oli keskmiselt. Peale esimese võrgu klaarimist oleks justkui elutööga hakkama saanud. Kella ei vaadanud, aga küllap paar tundi ikka läks. Töö sai aina rohkem käppa ja järgmised kolm võrku olid õnneks puhtamad ka. Ühes võrgus oli 3 kala. Viimases ka üks tuulehaug ja üks ümarmudil.


Viimane võrk oli nii sassis ja keerdus, kui üldse olla saab. Kahest küünest jäin ilma. Jalatallad hakkasid  ümmarguseks muutuma. Päike kõrvetas kaela. Mõtlesin aina rohkem ja rohkem sellele, et eks ju veinitegemise juures ka ole kõige ajamahukam ja tüütum töö pudelite pesemine, desinfitseerimine ja vanade siltide maha kraapimine. 

Kui me läheme heasse söögikohta, siis eeldame, et seal pakutava tooraine oleks kohalik, värske, öko, mahe ja mida kõike veel. Ja olla võiks kõik see suhteliselt odav, sest mis see ahven ja koduleib ja kartul ja lihtne veinike, siis ikka ära ei maksa - kasvab ju kõik siinsamas põllul, aias, metsas ja meres, mine ja võta! Minu tänane kalasaak oli ämbritäis särge ja paar kilo ahvenat. Mõnikord ei ole kalamehe võrkudes ogalikupoegagi, aga see-eest muda ja lintsi kilode kaupa. Neli paadisõitu võrke viies-tuues on võtnud hulga bensiiniliitreid...

Võrkude puhastamiseks kulus mul 4 tundi, õnn et kala rohkem ei olnud! Kalamehel läheb see töö muidugi kiiremini, aga tema peaks selle kala veel kuhugi viima ja maksudest-lubadest ma üldse ei räägi. Kui ma töötegemise keskel mõtlesin, et need kalad peaks küll nüüd poole hinnaga saama, siis lõpetades mõtlesin juba, et see kalamees peaks mulle praegu hoopis peale maksma! :) Ja imestan nüüd hoopistükkis, et kuidas söök-jook ja muud teenused meil ometi küll nii odavad  olla saavad!?

Suur tahe, palju aega, nobedad näpud, oskused, head abilised, kolme hobuse töökus, isegi palju raha võib sul olla, kuid kui ilm ja saatus ei soosi, siis  vot ei  tule vahuveini sisse õiget mulli ja omakasvatatud arbuus vot ei lähe roosamaks kui õhkõrnroosa. Aga ega nad seepärast söömata-joomata jää. Tasuta käes ju ;)



pühapäev, 2. juuni 2013

Kolm musta marja. Südamest.

Käärimise lõpetas üks tume ja tõmmu vein, millel nn töönimeks praegu "Kolm musta marja". Värskeid marju veel ju ei ole, need kolm marja on talve vapralt üle elanud - kes purgis, kes pudelis, kes sügavkülmas. Märjuke oli kenasti kuivaks käärinud, kraade 12 ringis. Sai teist kurnatud, loksutatud, segatud ja veelkord kurnatud. Kadugu süsihappegaas ja sade! 


Veinike sai lisaks veel ka selitusained ja rändas vaiksesse, rahulikku, jahedasse kohta endas selgust saama. Veel on aega mõelda, kas lisada siiski veidi suhkrut? Äkki tooks killuke magusat kolme musta marja iseloomud paremini välja ja äkki saaksime siis teada, kes neist kolmest see kõikse tegijam? 

Ega ma ei ole ju teile meelega öelnud, mis need marjad on. Seda öelge teie mulle! Esimene, kes kolm musta marja õigesti ära nimetab, saab... No mida küll auhinnaks pakkuda...? Ahjaa, esimene saab sellesama veini! Mu head pärissõbrad-degustaatorid, teie saate Kolme musta marja niikuinii maitsta, seetõttu ärge palun siseringi infot teades mängu liiga lihtsaks ja lühikeseks tehke. Rõõmsat nuputamist! 

Muide selle veini sisse panin ma peale salamarjade veel ka südame. Äkki saab ta nimeks hoopis Südameasi või koguni Saäramusüdasüdasüdaniiärevaltlöölöölööjäävaitminusüdasüdasüdaheadöödheadööd?