Meil oli kunagi üks pensionipõlve pidav tark naabripapa, kellega oli tore üle aia juttu puhuda. Kord tunnistas ta, et enne, kui meie talle naabriks tulime, oli ta pidanud salajast võitlust meie aias kasvanud mustade leedritega. Nimelt kippusid need liigselt vohama ja peale selle, et need tema aias päikest varjasid, hakkas tänu lindudele ka igale poole soovimatuid taimekesi ilmuma. Nii oli ta salamisi aialippide vahelt leedritüvedesse auke puurinud ja sinna sisse soolhapet sokutanud. Nüüd on sellest jutuajamisest juba üle 20 aasta möödas ja oleme meiegi aastate jooksul selle "vaenlasega" aeg ajalt ebavõrdset võitlust pidanud. Leeder ainult naerab ja suurimad isendid kõrguvad juba üle õunapuudegi.
 |
| Niisugune "põõsake" ongi meil tagaaias nõukaaegse laohoone seina taga, kõrgust teist nii palju veel. Kes oleks võinud arvata, et selle vana vaenlase üle ühel ilusal päeval veel uhkust tunnen!? |
Millegi pärast neile meeldib siin nii väga ja las nad siis olla. Rubriigist muna õpetab kana tasub ära nimetada me noorema poja veendumus - kasuta nutikalt ära seda, mis sul juba olemas on. Seda müstilist "midagi" ei pea ilma mööda taga otsima. Ja päris sageli on uus ja huvitav su oma nina all, oska seda vaid näha. Muidugi ei käi see tõde vaid leedrileiu kohta vaid tuleb kasuks üleüldse. Paar aastat olen leedrimarjadest moosi teinud (maitseb natuke põldmarja moodi) ja eelmisel aastal valmis õitest vein.
Olevat ta ka hea ravimtaim liigesehaiguste vastu ja marjad sobivad köharohuks. Kuid marjad peavad olema hästi valminud ehk et täiesti mustad; punakad ja iseäranis rohelised marjad on
Olevat ta ka hea ravimtaim liigesehaiguste vastu ja marjad sobivad köharohuks. Kuid marjad peavad olema hästi valminud ehk et täiesti mustad; punakad ja iseäranis rohelised marjad on
MÜRGISED!
Praegu ootan taas õite puhkemist, sest veinitegu läheb kindlalt kordamisele. Eelmisel aastal õitses puu juulis, sel aaastal tundub, et pea kuu aega varem.
Küllap ootab nii mõnigi täpsemat retsepti veini tegemiseks, kuid seda mul anda ei ole.Õied läksid suure pudeli põhja ja happeks minu mäletamist mööda sidrunihape (espetsiaalne veini oma mõistagi) ning muidugi suhkur. Vaatasin Koduveini aabitsast lilleveinide retsepte ja nii ta tuli. Tunde järgi. Tegelikult usun, et leedriõie vein tuleb alati välja, sest taimel on lihtsalt niivõrd tugev maitse.
Ka veini enda kohta võib öelda - maitse asi. Mina temaga üldse alguses sina peale ei saanud. Kas nüüd just umbrohtu, aga mingit vänget metsalille meenutab ta küll. Kui Veinivilla perenaine pr Tiina Kuuler helistas, et kavatseb seda veini pakkuda otse-eetris Marko Reikopile, siis haaras mind kerge paanika (teadagi ju selle mehe otseütlemisi!). Soovitasin igaks juhuks juustu või midagi magusat kõrvale pakkuda, see oli ka mu kokast poja nägemus selle veini parimaks kasutuseks. Kuid helistaja ei lasknud mul lauset lõpetadagi: mitte mingil juhul, see vein on niiii aromaatne ja niiiii hõrk ja sobib niisama maitsmiseks suu-re-pä-ra-selt! No selge. Nii seal saates tehtigi ja öeldi otse ka. Polnuks põhjust üldse pabistada, hinnang oli suu-re-pä-ra-ne ja natuke rohkemgi veel:)
 |
| Pitsivaht (Must leeder/Smabucus nigra) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar