Esmaspäev, 31. august 2015

Veinikoda ärkas korraks ellu

Juhtus olema üks linna-nädalavahetus. Villimata veinid lausa karjusid nurgas - villi meid ometi ükskord ära! Ei jäänudki muud üle. Vaatamata kõrvavalule. Aga milleks siis valuvaigistid olemas on. Kena tubane töö pealegi. 

Muide siin blogis on üks vana ving nüüd igaveseks lõppenud. Pudeleid ei ole enam tüütu puhastada. Küllap mõni on juba ammu imestanud, et no mida ta hädaldab, mis seal siis nii võimatut on? Ei olegi, nagu nüüd selgus. Peale keetmist, kolmepäevast leotamist, leeklambiga kõrvetamist, õli ja lahustiga tupsutamist, kuivalt kraapimist, kirumist, palumist ja viite aastat leidsin toimiva meetodi. Tavalise sooja vee. Palju õnne mulle. 

Ja sedagi ei leiutanud ma ise. Nimelt pakkus end ükskord appi pudeleid puhastama üks kallis pereliige. Töö sai kuidagi ruttu valmis ja küsisin temalt siis kannataja näoga, et noh, kuidas oli? Tema vastas, et midagi ei olnud, normaalne oli. Mõtlesin, et nojah, mehe jõud... Samas mõtlesin ka, et see noorsand meil küll väga selline nüri ja mõttetu kangelas-töö tegija ei ole, et siin peab ikka mingi nipp olema. Ja nüüd, kui juba kaks korda soojadelt pudelitelt sildid lipsti! maha olen saanud, ei suuda ma ennast ära imestada. Et kuidas saab inimene nii pikka aega ikka nii loll olla!? A noh, hea et niigi läts.

Veinihaldjas

Liimitustamine (sõnast: konditustamine:))

Aga kadakaveini villimine on üks töömahukamaid ikkagi. Sildikeste, paelakeste ja oksakeste kujundamine võtab aega. Oksad on praegu ilusad ergud, nii mustade kui roheliste marjadega. Veebruaris tehtud kummeli-piparmündi veini viimane lõpp on ka nüüd pudelites.

Kes meist ei oleks siunanud, et suvel ei ole telekast midagi vaadata ja kordussaated on üle mõistuse? Kuigi kasulik ka - teed oma toimetusi ja telekas taustal ei sega. Aga kui äkki keset ekraani su enda vein kolmekordses suurenduses vastu vaatab, siis naelutab ikka paigale küll. Maahommikus, tule taevas appi! Kommenteeriti siis üleeelmist veinikonkurssi (sest eelmisel ma ei osalenud). Ja öeldi, et kadakavein on tore küll, aga maitsega võiks veel tööd teha. Mäletan, et kui ma esimest korda seda klippi nägin, siis tahtsin natuke nagu vastu vaielda, et mis erilist maitset sellest puisest kadakapöösast siis ikka nii väga tulla saab. 

Täna kadakaveini tünni avades tuli äkki ninna mingit tuttavat meeldivat lõhna. Maitsesin. Maitse ei olnud üldse lõhna sarnane, aga mul hakkas lambike põlema, et miks see maitse ei võikski siis selline olla? Väike nõupidamine tehnoloogia osas oma peamaitsenõustajaga ja järgmine kadakavein tuleb ühe olulise muudatusega. Ei, ei mingit kokkumiksimist ei tule! Noh nii, et kadakapöösas koos pajupöösaga või kadakapöösas koos sirelipöösaga. See on midagi muud. Teen katsetused ära, siis räägin. Mõtlen isegi, et huvitav, kas see meeldiv lõhn tuli sealt tünnist või kusagilt mujalt või oli hoopis aju sellisel vastuvõtulainel? Igatahes aitäh lõhna saatjale!
 


 
Vahel olen mõelnud, et miks ma nende imelike õie- ja kadaka- ja muude veinidega üldse jännata tahan? Miks ma ei tee lihtsalt korralikku õunaveini ja sõstraveini ja kirsiveini ehkki neidki saab vahel tehtud? Ja siis tuli meelde üks tunne kaugest lapsepõlvest maal vanaema juures. Meenus sume, kollaka valgusega hilissuve päev. Aida taga oli hunnikukene tühje rohupudeleid. Hakkasin nendega mängima. Vana hall palksein oli päikesest soe ja mina olin oma apteekri mängust nii-nii haaratud. Linnud siristasid, mesimummid sumisesid, koplis määgis lammas, maja juurest kostis toimetamist. 

Kiviplaadikestel ja lauajupikestel oli igasuguseid drooge, mis olid valmistatud erinevatest taimedest ja õitest koos kaevuveega. Leiutasin aina uusi ja uusi ravimeid. Taimeleotistel olid erinevad põnevad lõhnad ja värvid. Mitte kunagi varem ei olnud mulle ükski mäng nii äge tundunud. Kollases päikeselaigus mängida oli oioikui mõnus. Kuni tuli tädi ja käskis mul minna kas tuppa või teisele poole maja, sest päike oli minu mängukohast ära läinud ja laps võis tema arvates varjus külma saada. Tuligi pudelid ja droogid ja ravimtaimed kokku korjata ja teise kohta viia. Aga fluidum oli kadunud ja kahjuks enam tagasi ei tulnudki. 

Nüüd vahel neid veine välja mõeldes ja timmides tuleb see lapsepõlve apteekrimängu tunne natukene tagasi. Hiljem olen mõelnud, et mitte kunagi ei tohi segada last, kes nii ennastunustavalt tundide viisi mängib. Kui vähegi võimalik muidugi. Võib ju niisugusest mängust tulla kutsumus terveks eluks. Tädi oleks võinud mulle lihtsalt vaikselt kampsuni selga sokutada, aga kust tema võis teada, et 5-6-aastasel parajasti elukutsevalik pooleli on:) Mäletan, et üritasin seda mängu hiljem veel mõned korrad mängida, aga s e d a tunnet  ei tulnud enam kunagi ja lõpuks enam ei proovinudki.
 
 




Fännide fänn



Järgmisel päeval niitsin üle pika aja muru ja riisusin õunapuude alused ussiõuntest puhtaks. Õunu tuleb sel aastal parasjagu, pirne aga palju. Valged Klaarid on valmis, aga nendega on mul teaduslikud katsetused juba ammu läbi tehtud ehk et ka pooltoorestest klaaradest head siidri mahla ei saa, rääkimata valmis õuntest. Liiga lame maitse. Moos on neist küll hea. Selline moosisuhkruga tehtud, klaasjate tükkidega kaneeline keedis. Sobib ka pokaali magustoiduks koos vaniljekastmega või lihtsalt piimaga või vaheliti kohupiima- või tugeva sidrunise munavalge vahuga või panna cotta kõrvale. Njah, sellistel päevadel jääb lõuna vahele ja teadagi...

Nädalavahetusse mahtus ka uue veini tiksuma panemine. Sellest salapärasest punasest veinist hõiskasin ma juba mitu aega tagasi kui potentsiaalsest konkursi veinist. Nüüd sai ta siis lõpuks tehtud, lihtsalt üks aasta jäi vahele.