Pühapäev, 25. jaanuar 2015

Nimevahetus ja teine töine päev



Täna on SUURE muutuse päev - blogi sai täiesti uue nime! 

Töö tänava veinikojast sai Veinilausuja

Lihtsalt eilse postituse pealkiri tundus äkki nii hea, nii paigas, nii õige ja nii minu kohta, et patt oleks olnud seda jätta kellelegi teisele:) Googeldasin ka, eesti keeles ei ole keegi ennast ega oma blogi ega oma veinikööki ega veinikohvikut veel niimoodi nimetanud. Ja kui ka nimetab, siis mina olen seal igatahes ristiema ja ootan erilist kohtlemist;)))

Aga täna jätkus töö veinikojas. Koda jääb ju ikka kojaks. Plaanimajandus oli siis selline, et tähelepanu ja toimetamist ootas kolm veintsukest - leedriõie, aroonia-kirsilehe ja pihlakas. Viimane oli juba kuus nädalat selginenud, kuid täit selgust seal muidugi veel ei paistnud. Olen ka varem kaks pihlakaveini teinud ja oskasin seda juba aimata. Kui tahad head värvi ja tugevamat maitset, siis töötled neid marju nii, et tekib ka rohkesti hõljumit. Kuid mul on ju nüüd filter! Eks ta üks s.tanikerdis ole, nagu mul siin abiline ütles. Aga küllap kunagi soetan ka mootori ja pumbaga riistapuu. See lihtsakene töötab aga nii pikalt, sest vein muudkui tilgub ja tilgub läbi paksu filtriketta. 10 liitrit tilkus 2 tundi ja 45 min! Muud poleks midagi, aga vein saab liiga palju õhku. 

UFO
Teine tänane töö oli pooliku leedriõieveini partii villimine. Kuna olin ka enne selle püti kallal käinud, siis mõtlesin, et säilivuse eesmärgil võiks lusikatäie piiritust pütti poetada. Ärgend sattuge paanikasse! Mingit kangestamist ei toimunud. Päriselt ka vein sellest piiritusetilgast kangemaks ei lähe, see katsetus on mul ammu tehtud. No kuulge, marineeritud kurkidele pannakse ju ka lusikatäis piiritust, kusjuures igasse purki. 

Piiritust ja viina oli mul järel likööri tegemisest. Aga no mitte ei mäletanud, kumb kummas pudelis oli. Küsisin siis mehelt, et kuule, kas sa tunneksid ära, kumb on piiritus ja kumb on viin? Temal läks nägu laia naeru täis ja vastus tuli eriti kiiresti  - tunneksin muidugi! Mina vastu, et oh, lahe.. või noh.. seesuuret.. ikka lõhna järgi?:))) 



Pudelisuude ja korkide mõõtmine

Umbes samal ajal või kuskil seal vahepeal tahtsin ka punase veini ümber sifoonida. Selle, mis mul käärimist kuidagi lõpetada ei suutnud. Nüüd aga ei olnud ma sealt enam tükk aega mulksu kuulnud. Ja nii kui olin seda mõelda jõudnud tegi see pudel JÄLLE ühe mulksu! Pidin ma seda nägema ja kuulma! Oleks ometi sellest roguskist seal kööginurgas lahti saanud. Ja oleks ka lõpuks teada saanud, mis imetegu seal pudeli sees küll on? Kaua tehtud kaunikene. 




Higistavad

Must lammas

Vasakul leedriõie-, paremal pihlakavein

Tegelikult tüdinesin täna sellest veinindusest lõpuks ära ka. Ainult nii palju ütlen veel, et leedriõie veini juurde leidsin ma eelmise aasta lõpus muide ideaalse suupiste. See on magus ja selle koostisosad on ehedad ja kodumaised, samas lihtsad ja õige maitsvad. Leedriõie vein ei ole just mu lemmikumaid olnud, kuid selle magusapalaga koos - viib keele alla.

Tänaseks olen kõik ära lausunud:)


Laupäev, 24. jaanuar 2015

Veinilausuja

Hooaja esimene vein on mu kannatuse juba proovile pannud! Hakkas teine ilusasti käärima ja hea mündiaroom levis mulksutajast välja. Kuni ühel hommikul - vaikus. Tulen lõunale - ikka vaikus. Tulen õhtul töölt - vaikus mis vaikus. No missassja, tegin ju kõik nii nagu alati. Ja siis jõudis kohale. Sai eelmine päev Tallinnas käidud ja maja jahtus ära. Toad ei olnud üldse külmad, aga põrand oli küll jahe. Ja vein oli põrandal. Olin kustutanud oma veinipärmi eluküünla. 

Õnneks oli ühes hulgilaos jäänud silma üksainumas restartpärmi pakike, selle ma sealt ära ka tõin. Tegin muudki head. Pakkisin veininõu teki sisse, tõstsin ta taburetile ja viisin kogu krempli ahju lähedale. Peagi algas rõõmus mulksumine. 

Läks jälle mõni aeg ja mulksud hakkasid justkui harvemaks jääma, kuni vaikisid hoopis. No mida nüüd!? Hakkasin vaatama, et ega äkki kaane vahelt gaas välja pääse? Ja mida ma tunnen - veininõu ahju poolt jummala tuline! Olin teist korda tapnud pärmi, seekord kuumaga. Njaa, talvine veinitegu...

Ja nii algaski tänane päev. Esimest korda elus panin veinile kolmandat korda pärmi. Ise muhelesin, et mitte mingisugust murekübekestki ei tundnud ma pärmiga üledoseerimise pärast. Sest kogemustepagasis on ka turbopärmiga veinitegu ja tookord läks veini sisse seda mingi tubli klaasitäis. Kolme päevaga sai vein mürisedes valmis. Vanni põhi kihises ja vahutas (nii palju tarkust ikka oli, et see nõu vanni panna) ja maja haises nagu õlleköök. Ka sellest veinist sain lõpuks pärmi välja.

Järgmine hoolealune oli täna kadakavein. Sellega läks kähku - ensüüm, suhkur, pärm ja mulksu alla. Tegime veinikestele nr 1 ja nr 2 ahju kõrvale uue pesa ja nüüd, mõne tunni möödudes mulksuvad juba mõlemad. 

Ilupilte täna ei tule, on ainult vaated tõsistele tööprotsessidele. 

Pärmid veinidele nr 1 ja nr 2

Kadakaššššššš


Siis tegin vahepeal kartuli-porgandi putru ja guljašši või midagi sellist. Siis käisin apteegis ja siis käisin õmblusi puhastamas ja haava plaasterdamas. Sõidutee oli küla vahel libe, aga selle eest põlesid ristmikul LED-lambid. No need kuulsad uue aja tänavavalgustid. Ja vot alles siis, peale kõike seda, algas veinikojas täna põhitöö. 

Plaanis oli  tutikat töövahendit kasutada. Internetist tellisin, juhendit muidugi kaasas polnud, aga olgu Jumal tänatud taaskord YouTube eest!






Nii et siis filter. Õuna-pirni täismahlast vahuveinialge oli vaja selgeks saada ja seda ta ka sai. Kuigi oioioi, kui kaua ta seal nirises, no ikka tunde! Pudelid olid puhtaks küüritud ja villimine juba rutiin. Aga siiski väikese erinevusega. Seekord panin siis pudelitesse suhkrut. Varasematel kordadel on vahuveinialge juba algena magus olnud ja ka mullialge märgatav olnud. Seekord.. noh, oli teistmoodi alge. Aga aroom oli jällegi vaniljekauntest kenasti joogi sisse jõudnud ja värv peaaegu pronksine. 

Homme jätkub töö veinikojas. Ja kõik selle nimel, et järgmisel nädalavahetusel saaks maal täiesti muretult puhata ja mängida. Maal on kuusk ka veel toas, ta on nii ilus. Ja kass on saanud kuu aega kuuse alt vitamiinivett limpsida. 










Kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Viienda hooaja esimene vein

Veinikojas algas uus hooaeg. Esimene vein läks täna tünni. Aga sellest edaspidi, enne võtame eelmise aasta kokku.

Mõistatus: mitu veinipartiid ma eelmisel aastal kokku tegin, kui

  • erinevaid sorte oli 7
  • uusi ja enneolematuid sorte sai 2.
  • ühte veini tegin 6 partiid
  • 4 veini algas L tähega, välja arvatud 1
  • villimata on 2,5 partiid
  • eelmisel aastal tegin 7 veini rohkem
  • üks ei taha mulksumist lõpetada
  • 3 veini olid punased
  • 2 veini ei olnud ei punased ega valged
  • mis on valge ja lillade jalgadega? (jääkaru, kes tallab viinamarju)

Koduveini konkursil vist sel aastal ei osale, sest ei ole midagi põnevat sinna saata. Üks kandidaat oli, aga esimene, nö üllatuspartii sai hämmastavalt kiiresti otsa ja teine ei tulnud enam nii hästi välja.


Üks vein mängis korraliku vingerpussi. Nimelt see kuusevõrse-mündivarre. Ühes postituses lausa hurjutasin teda:


Seega mõttetu vein. Tegin selle veiniga nii, et jagasin teda vasakule ja paremale ja ülejäägid kasutasin lihtsaks suve- või saunajoogiks lihtsatel laupäevaõhtutel. Peaasi, et otsa saaks. Aasta lõpuks oli järele jäänud teda täpselt 1 pudel pluss tilgake testpudeli põhjas. No maitsesin seda testikat ja SA PÜHA MÜRISTUS! Ülihea vein oli! Maitse oli väga peen, vaigune, õrnalt kuusevõrsene ja hõrgult, kuid mitte domineerivalt mündine. Sellest ainsamast pudelist sai vana-aastaõhtu lauale kroon. Sobis suurepäraselt metsseapõrsa prae ja köögiviljade kõrvale. OLEKS olnud kannatust, OLEKS konkursile paslik saadetis olnud. 

Selle aasta esimese veini tegin aga jällegi mündist, nüüd juba lehtedest, mitte vartest. Olime maal ja tegime teed. Tilk jäi kannu põhja ja hommikuks oli see omandanud imeliselt rohelise värvi ja tugevalt vürtsika maitse. Muidugi oli see segutee ehk et üks salajane komponent oli ikka ka ja kohe tekkis mõte teha samast segust vein. Mõeldud, tehtud. Segasin ja tempisin, jahutasin ja ootasin. Ei olnud aga linna veinikojas neid salapäraseid värvihaldjaid, kes oleks mu keeduse roheliseks nõidunud. Otsesõnu öeldes oli mul õhtuks 25 liitrit tavalist pruunikat piparmündi teed, kusjuures isegi mitte eriti tugeva maitsega. 

Õnneks meenus, et sügavkülmas on münti veel ja ikka rohelisel, mitte pruunil ja krõbiseval kujul. Ja nüüd, kui see vein tuleb jälle kahtlane ja pretensioonitu, siis enne õhtut ma hõiskama ei hakka vaid lasen tal vähemalt pool aastat küpseda. 

Nii et siis selline algus viiendale veinihooajale.