Viienda hooaja esimene vein

Veinikojas algas uus hooaeg. Esimene vein läks täna tünni. Aga sellest edaspidi, enne võtame eelmise aasta kokku.

Mõistatus: mitu veinipartiid ma eelmisel aastal kokku tegin, kui

• erinevaid sorte oli 7
• uusi ja enneolematuid sorte sai 2.
• ühte veini tegin 6 partiid
• 4 veini algas L tähega, välja arvatud 1
• villimata on 2,5 partiid
• eelmisel aastal tegin 7 veini rohkem
• üks ei taha mulksumist lõpetada
• 3 veini olid punased
• 2 veini ei olnud ei punased ega valged
• mis on valge ja lillade jalgadega? (jääkaru, kes tallab viinamarju)

Koduveini konkursil vist sel aastal ei osale, sest ei ole midagi põnevat sinna saata. Üks kandidaat oli, aga esimene, nö üllatuspartii sai hämmastavalt kiiresti otsa ja teine ei tulnud enam nii hästi välja.


Üks vein mängis korraliku vingerpussi. Nimelt see kuusevõrse-mündivarre. Ühes postituses lausa hurjutasin teda:

Pretensioonitu vein

Seega mõttetu vein. Tegin selle veiniga nii, et jagasin teda vasakule ja paremale ja ülejäägid kasutasin lihtsaks suve- või saunajoogiks lihtsatel laupäevaõhtutel. Peaasi, et otsa saaks. Aasta lõpuks oli järele jäänud teda täpselt 1 pudel pluss tilgake testpudeli põhjas. No maitsesin seda testikat ja SA PÜHA MÜRISTUS! Ülihea vein oli! Maitse oli väga peen, vaigune, õrnalt kuusevõrsene ja hõrgult, kuid mitte domineerivalt mündine. Sellest ainsamast pudelist sai vana-aastaõhtu lauale kroon. Sobis suurepäraselt metsseapõrsa prae ja köögiviljade kõrvale. OLEKS olnud kannatust, OLEKS konkursile paslik saadetis olnud. 

Selle aasta esimese veini tegin aga jällegi mündist, nüüd juba lehtedest, mitte vartest. Olime maal ja tegime teed. Tilk jäi kannu põhja ja hommikuks oli see omandanud imeliselt rohelise värvi ja tugevalt vürtsika maitse. Muidugi oli see segutee ehk et üks salajane komponent oli ikka ka ja kohe tekkis mõte teha samast segust vein. Mõeldud, tehtud. Segasin ja tempisin, jahutasin ja ootasin. Ei olnud aga linna veinikojas neid salapäraseid värvihaldjaid, kes oleks mu keeduse roheliseks nõidunud. Otsesõnu öeldes oli mul õhtuks 25 liitrit tavalist pruunikat piparmündi teed, kusjuures isegi mitte eriti tugeva maitsega. 

Õnneks meenus, et sügavkülmas on münti veel ja ikka rohelisel, mitte pruunil ja krõbiseval kujul. Ja nüüd, kui see vein tuleb jälle kahtlane ja pretensioonitu, siis enne õhtut ma hõiskama ei hakka vaid lasen tal vähemalt pool aastat küpseda. 

Nii et siis selline algus viiendale veinihooajale.