esmaspäev, 26. mai 2014

PÕS!




Nii on, nii on. Esimene aastaring saigi täis. Blogipojukene on imikueast väljas. Tähtpäeva puhul üks üsnagi argine pilt, kuid see-eest sümboolne. Siin said mul täna kokku kõik aastaajad. KEVADised lilleksed, varaSUVIsed rabarberivarred, SÜGISesed marjaveinid ja kõigekõige viimased TALVeõunad. Eriline kiitus õuntele. Esimest korda vedasid juunikuuni välja. Ehkki, kui tõele au anda, siis suurem osa neist muidugi ei vedanud.




Järgmisel pildil on aga veidi pikemat ajalugu näha, kui vaid üksainumas aastaring. Siit on ikka mõni puudu ka. Näiteks kõige viimane. Kuid seda näeb eelmises postituses. 


2011, 2012, 2013, 2014


Ja Teid, lugupeetud, austatud, armastatud lugejad-vaatajad, tänan mina järgmise lugulauluga. Olge hoitud!




 

teisipäev, 20. mai 2014

Lilleaeg

Aasta kõige ilusam aeg. Tulin just muru niitmast. Rammus rohi sel aastal. Nädalavahetusel maal niitsin kah muru. Mõnus, mõnus aeg. 

Aga veini tegemiseks napib küll pidevalt aega. Uue punase veini katsetused läksid väga hästi. Silt sai teisel katsel õige. Ainult ühest asjast ma aru ei saa. Kuidas punane vein läbi tumeda pruuni ja rohelise klaasi ikka nii ilus punane paistab? Valges pudelis on ta ka muidugi ilus, aga ei sugugi oluliselt punasem. 


Vein on pudelisse pandud päikesevalgus



Vaat et hakkavad meil kamina peal ka veel käod kukkuma ja ööbikud laksutama




Hapukasmagus




Tee talveks - talvetee;)
 

reede, 9. mai 2014

Finalistid! (Mina mitte)


PALJU ÕNNE FINALISTIDELE!


Mind ei maksa otsida. Ega ühtegi teist saarlast. Õnneks ühtegi hiidlast ka mitte:)))



Kas mul on kahju? On muidugi. Kes see siis võistlusele kaotama läheb. Loodan, et antakse tagasisidet ka natuke. Ise arvan, et see kadakavein oli tõesti vist hapuks läinud. Aga kõige rohkem lootsin glögi peale. No ei ole hullu midagi, võin suure saladuskatte all öelda, et uus konkurss on juba teel:)

Nüüd aga nädalavahetust pidama - vihmapilvi laiali ajama, et saaks kalale, karulaugule ja õuemurule. 


 

neljapäev, 8. mai 2014

Pildi sisse minek

Teate küll neid pilte, kus vana(vana)vanem hoiab käes pilti, kus peal tema laps, kes hoiab käes pilti, kus peal tema laps jne. kuni pere kõige tillemani välja. Novot nüüd on minul blogis selline olukord. Kirjutasin ühe maali leidmisest. Selle postituse pani oma blogisse keegi teine ja nüüd panen mina  oma blogisse tema postituse, kus juttu minu maali leidmise postitusest.. Või midagi nii.. Brrr, selline mitmekordne pilt pildis või postitus postituses ajab lõpuks juhtme kokku:)

Siin on see postitus:


 
Ja siin ikka seesama blogi. Küll ma ta ükskord ka kaanest kaaneni läbi loen, sest on ta ju üks paras pärl:)

 
  
    
Lihtsalt, et tulevaste kevadetega võrrelda saaks, panen kirja, mis aias toimub. Alõtša lõpetab õitsemist, pirn alustab ja vana ploom on omadega poole peal.  Õues on jälle sigakülm, aga muru ja umbrohi kasvavad inimeste kiuste mõnuga. Esimesed nartsissid on juba närtsinud, hilisemad on täies ilus. Tulbid on hoos ja hilisemad hoo ootel. Aia ääres võilill, metsa ääres nurmenukk - olemas!

Tuttavad jagavad FB-s juba rabarberitoitude pilte ja käisin kah kuuri taga kaemas, kas on juba midagi. On. Kõige rohkem vaksapikkused. Las nad olla.

Selle nädalavahetuse projekt on karulauk. Nimelt olid meil maal talgud ja üks talguline-taimetark viis mind kättpidi mu oma maa peal karulaugu platsi juurde. Ega ma ei olnud teda enne ju looduses näinud ka. Nüüd on mõttes pestotegu. 



Talgutanner



Veinikonkursil said tänasega kõik veinid hinnatud ja peagi kuulutatakse välja finalistid. Peale enda hoian pöialt veel kahele sõbrale. Finaal on juba vähem, kui kuu aja pärast. Aga järgmine konkurss on juba vähem kui aasta pärast ja sinna on mul eelmise postituse peategelane Helepunane lilleke kindel mineja. Ei suutnud vastu panna - sifoonisin ühe portsu 5-liitrisesse pudelisse ümber, nüüd käin värvi ja selgust imetlemas. 








Pilt keeldus õiget pidi üles minemast. Ise teab. Meil ei ole see vein veel korralikult maitstud. Ainult juhuslikud mekutused protsesside käigus. Kui nüüd tõesti juhtub, et nädalavahetusel on nii vihmane, et metsa, merele ega aeda ei saa ja tuleb vaid toas puulusikaid nikerdada, siis ehk võib endale ka pokaali lillekest lubada. 


 

pühapäev, 4. mai 2014

Helepunane lilleke

Uuest veinist saab asja! Käärimise lõppedes oli virde maitse isegi parem, kui käärima pannes. See on küll harvaesinev nähtus. Aga kõigepealt natuke kevade asjadest.

On suur rõõm näha, et umbes 5-aastane forsüütia õitseb sel aastal esimest korda nii, nagu peab. Vahepeal jäi teadmata põhjustel mitu aastat vahele või oli siis kuskil all oksa peal vaid paar üksikut õit. Aga  võib olla oli põhjuseks see, et ametlikuks nimeks tal tegelikult ju värdforsüütia.


  
   
 Ja alõtša on jälle hoos. Vaatamata sellele, et mõni aasta tagasi sai ta maani maha saetud. Oehh! Linnud ka neid hapusid junne ei taha. Aga aia esimese õitseja puuna on ta muidugi nunnu.





Esimest aastat elab meil virsikupuu. Tänu taevale oli pehme talv. Aprikoosipuu on ka plaanis soetada. 


    
    
Ja siis nüüd see veinitegu. Esmakatsetuse kohta hea tulemus. Kuskil varasemas postituses pakkusin, et see võiks olla järgmise veinikonkursi vein. Näis. Aga võtame samm korraga. Googeldasin nüüd uuesti ja on ikka maailmas varem ka sellist veini tehtud, aga kas ka eestimaal, see ei ole veel kinnitust leidnud. Mulle kunagi lapsena meeldis hirmsasti üks muinasjutt. Õigemini olid ses muinasjutus nii võimsad kirjeldused, et film muudkui jooksis eredates värvides silme ees. Ja selle muinasjutu järgi saab see vein ka nime - Helepunane lilleke. Täpset koostist ei tahaks ma enne aastat avalikustada. Mõned ilu- ja vähem ilupildid protsessist:








Mannavahu isu tuli, eks?









Äkki ei vajagi selitamist?