Tänane postitus sai alguse ühest untsuläinud maalkäigust, millest võib lugeda SIIT. Aga võib ka mitte lugeda.
Selle aasta veiniraamatupidamisele võib joone alla tõmmata. Oma viiendamal hooajal tegin ainult 11 veini. Neist eelmistel hooaegadel vastavalt 15, 22, 8 ja 3. Kadaka- ja leedriõieveine oli jällegi mitu, erilisematest olid veel piparmündi-kummeli vein ja kuusevõrse-piparmündi vein. Oojaa, kuusekasv ega kummeliõis ei ole teps mitte viinamarjad ja kõrgest` õpetatud pead ei lubaks nende puhul veini nime suhu võttagi. Aga tegelikult. Anna ainult maailmale kätte uusi hullusi, oleks vaid veidigi ambitsiooni oma väikesest rahulikust hobist äri tekitada.
Kõigepealt villisin ära selle aasta kõige põnevama veini ja viimased 2 l pärmi pealt niristasin kah veel purki selginema, sest nii väärtuslik on see kraam. Nimelt puhtast pirnimahlast tehtud vein, kus happesuse saamiseks oli lisatud mitu kilo kooritud-tükeldatud rabarbereid. Lõhn oli juba praegu pirni-karamelline, maitse tahtis veel ümaramaks küpsemist. Setet ei olnud ja isegi kui midagi peaks veel aja jooksul pudelipõhjadesse ilmuma, siis on mul sellest jummala ükskõik! Puhtast pirnist ei ole meil varem mahlagi olnud, rääkimata veinist.
Tänu ootamatule ajaülejäägile leidis tee pudelitesse ka punane õievein, mis sobib glögi põhjaks, aga ilma kuumutamata ka kergeks lauaveiniks. Mõlemal veinil kangust Vol 10%. Arvasin end kuulvat, kuidas ka jõuluvana kergendatult ohkas - on, mida pakki panna.
Ahjaa, nüüd, kui (maal) pikad ja pimedad õhtud tulid, siis ju koorisin-lõikasin õunu kuivatamiseks. Sokke ma ei koo ja kuidas sa istud õhtu otsa käed süles? Ämbritäiest õuntest jäi lõpuks u 400 gr järgi ja peale neljandat ämbritäit oli sellest tööst isu otsas ka. Nii et mõnest Vana pakist võib ka tšipse leida.
Kergelt represseeritud kiisu veetis nädalavahetuse tormivarjus. |