Kuningas Arturi lugu


Vilsandi linnukuningas Artur Toomil oli äsja 130. sünniaastapäev. Selle kohta, kuidas see mees linnukaitseala lõi, tema elust üldse ja ka sellest, kuidas just tema algatas Eesti ja kogu Baltikumi looduskaitseliikumise, saab lugeda siit:


Linnukuningas Artur Toom oli mu abikaasa vanavanaisa. Noo ja kui juba kuningas, siis on nad mul kõik siin ju lausa printsid ja pisike Emma on printsess, ehhee:))). Mu ämm oli Artur Toomi tütretütar ja kui suguseltsis sellest põlvnemisest vanasti juttu tuli,siis ütlesid teadjamad ikka poolihääli, et oioioi, tema on ju meil väga kõrgest soost pärit. Mõtlesin toona, et mis kõrget sugu siin nii väga ikka, ehkki teod olid tema vanaisal tõepoolest märkimisväärsed. Olen Toomi kohta oma paarkümmend aastat materjale kogunud. Esimesed on juba kustuma hakkavad paljundused arglikest taasiseseisvumisaegsetest ajaleheartiklitest  ja viimaks lugesin läbi ka raamatu tema kohta. Kuna raamat ise on ammu läbi müüdud, siis tegin oma pere jaoks sellest referaadi. Aga perele tuleb seletada ka muud..

Nimelt et kuidas ajalugu ikkagi kirjutatakse. Mitte ainult seda Vilsandi lugu, vaid üldse. Et kui ajaloo uurimise juures juhtub olema mõni aktiivsem info andja, siis kirja saabki tema ajalugu - tema mälestused, tema arvamised, tema valikud rääkida või mitte, tema suhtumine, tema lugu. Või ta siis lihtsalt ei tea ja ei ei tahagi teada. On varemgi juhtunud, et üks asjaosaline ei soovigi enda kõrval teisi printse ja printsesse näha. Ja nii saabki ajaloo asemel kirja ilukirjandus. Samas ei saa mitte midagi ette heita ka heausksele ajaloo üleskirjutajale, sest kui tema seda teinud ei oleks, siis ei oleks võib olla üldse midagi tehtud. 

Ämm ja tema õed ei tahtnud suurt tähelepanu ja selleks olid neil omad põhjused. Nende ema oli Toomi tütar esimesest abielust. Siis ei olnud mees ka veel nii kuulus ja rikas. Siis nad veel president Pätsuga üksteisel külas ei käinud ja kalleid kingitusi ei vahetanud. Mu meheema Sirje oli lõpuks see, kes organiseeris Kihelkonna kalmistule Artur Toomi hauakivi, ehkki Toomi põrm jäi Siberisse. Püüdis ta ka ausa pärijana kivi ümbrust koos vanade haudadega korras hoida. Päranduseks oli muide vaid mõtteline osa vanast lagunevast majaosast, mille said nad mitme peale ja majas elasid sundüürnikud. Ja nüüd, kui teda enam ei ole, on tulihingelised vabatahtlikud surnuaiavahid varmad kommentaare jagama, kuidas ikka lilleõitki haua peal ei olevat. Aga 20 aastat ju oli!

Eks see ju teada tuntud vana teema, et surnuaeda ei saa minna mälestama vaid sa pead kaevama, kõplama, rohima, istutama ja kastma, sest et  mida küll külarahvas ütleb, kui liiva peale ei ole juba kuu aega rehaga sümmeetrilisi jooni tõmmatud... Jah, ma olen irooniline, sest millal ometi jõuab meie kalmistukultuur sama kaugele, kui on põhjamaades - et sa võtad lilled ja lähed kaunile, lihtsale kalmistule ja meenutad, mitte ei tee staatuse näitamiseks või teiste halvakspanu hirmus palehigis 3-4-5 haua peal aiatöid . Ohh, see häbiväärne patumõte on ka nüüd välja öeldud ja ega meil jää nagunii muud üle, kui kalli inimese südameasi enda kohustuseks võtta. Mittepärijatena, kuid see ei olegi peamine. On 70 km sõitu ja üks kivi ja hauas ei ole mitte kedagi...

Toomi tütreid esimesest abielust kammitses madalat joont hoidma ka üks vana needus. Kes usub, kes mitte. Artur Toomi enda vanaema oli olnud Kuramaa mõisapreili. Nii et vaat, kust see kõrge soo jutt hoopis pärit oli!!! Seega mõni tilk aadliverd kipub meie peres ikka voolama küll. Preilnal oli imekaunis nimi -  Ottilie Emilie Louise. Ja ohohoh, see vanaisa Aleksander oli veel eriti lahe kuju, see kuulutas ennast ju prohvet Habakuk II-ks. Googeldage, lugege!

Kuid tagasi sinna mõisasse. Preili heitis ühte endast madalamast soost mehega, kelleks oli üks eesti tallipoiss. Mõisnik vihastas sellest aga nii, et kas kihutas noored minema või tulid nad ise Saaremaale, aga needuse pani ta oma tütrele peale küll. Ja seda usuti vanasti. Eks oli ju põhjustki. Ei jäänud üle muud kui uskuda ka õekestel, sest väga keerulisi aegu ja raskusi tuli neilgi oma elus üle elada. Igatahes mina otsustasin, et 7 põlve on nüüd sellest needuseasjast möödas ja enam see minu perele ei kehti. Vot! Katsugu ainult!:)))

Ahjaa, teatavasti läks Toomi tütar Maimu, mu ämma ema, sõja ajal siit Kuressaarest Saksamaale. Hiljem elas ta Inglismaal. Õed hakkasid oma ema raudse eesriide hõrenedes Punase Risti ja Eesti majade kaudu otsima. Mitmeid kordi oldi juba leidmisele üsna lähedal, kuid iga kord lõppes otsimine järsult ja mitte keegi enam mitte midagi ei teadnud. Miski ei klappinud... Kui üks õdedest mõneks ajaks Ameerikasse sattus, seal inglise keelt õppis (siis ju ei olnud veel google tõlkeroboteid) ja vabalt kirju kirjutada julges (jah, nii kontrollitud kõik oligi), sai ta lõpuks kontakti oma Inglismaal elava poolõe Dianaga. Nende emal oli Inglismaal olnud uus pere, kuid ema ise oli juba siit ilmast lahkunud. Ja siis said otsa järgemööda ka Eestis elavate tütarde eluteed.

/Järgmisel lingil on pilt, kus isa Artur on koos oma tütar Maimuga/

Kuna meil on olemas koopiad Diana kolmest kirjast, siis hakkasin aeg ajalt googeldama. Oioi, kui palju on maailmas sama perekonnanimega Dianasid! Ja siis leiutati Facebook. Dianat ega tema lapsi seal avalikult ei olnud. Aga igaühel on oma nõrkusehetk:) Ühel ilusal päeval ma leidsin õige Diana! Pidasime viisakat kirjavahetust, vahetasime pilte, kuid suuremat huvi oma juurte vastu ja ühenduse pidamise suhtes sealtpoolt ei tekkinud. See on nende õigus ja me austame seda.

Ühesõnaga - Artur Toomil on peale viimase tütre ja tema pere veel päris palju järeltulijaid nii Inglismaal, Tallinnas kui ka Kuressaares. Muide, vana Toom oli oma õitseaegadel rikas ärimees. Tal oli Vilsandil külalistemaja ja ta tegi  ravimtaimedest, meest jmt kuulsaid napse, mida suure eduga müüs. Enamust tema maadest-majadest Kuressaares ja Tallinnas tema järeltulijatele omandireformi käigus ei tagastatud ja ka enamus museaalse väärtusega loodusloo asju asub hoopiski Riias. Siberis oli ta kellelegi öelnud, et tal on nii palju kulda, et sellest võivad kõik tema järeltulijad lahedasti ära elada. Ja veel üks kuulujutt räägib, et kellelegi vangilaagrist pääsejale oli ta ka selle varanduse asukoha öelnud. Et see tema järeltulijatele ütleks...

 P.S. See lookene on subjektiivne, emotsionaalne üllitis ja seega ilukirjanduslik. Ja kui keegi siit heietusest miskeid solvumisenoote leidis, siis need ei ole minu omad vaid inimeste omad, kes enam sõna sekka öelda ei saa ja oma eluajal nad ei plaaninudki seda teha. Miks aga mina seda tegin? Õigluse nimel. Ei saa ju inimesi lihtsalt ajaloost välja jätta ja mis veelgi hullem - neid tundmata neile hinnanguid anda. Tõde on kusagil olemas, nagu X-Failides öeldi. 

Copyright © mina ise




*






1 kommentaar:

  1. Imeline! Pisar tuli natuke silma, aga mitte niivõrd kurbuse, kuivõrd sellepärast, et mul on hea meel. Kuidagi hea tunne tuli sisse. Mul sugulased on ja eelkäijad olid nii toredad ja head.
    Aitäh,tädi Katt, et selle loo siia kirja panid.
    Teie Väike Päike Jaana

    VastaKustuta