Laupäev, 22. veebruar 2014

Rahukevad

Hakkasin mõtlema, et eelmises postituses oli ju sellest kahtlasest kadakates käimisest juttu. Ja kui ei mindagi sinna kadakate vahele just sel põhjusel, siis on kõikjal meie ümber, kohal ja kõrval heitgaasid, happevihmad, linnud, loomad ja putukad. Aga mina panen ju toore kadakaoksakese iga kadakaveini pudeli sisse. Et pidasin siis nüüd kohustuseks seletada, kuidas ma seda täpselt teen. Kõigepealt ujutan kadakad suures nõus tulikuuma, aurava veega üle. Mmmmm, milline lõhn!



Leotan ja nõrutan. Siis kujundan oksakesed ja panen need uue puhta kuuma vee sisse. Siis pesen oksad ükshaaval sooja voolava vee all puhtaks, noppides välja pungi, soomuseid ja lahtisi okkaid. Siis pistan oksa pudelisse ja lasen pudeli kuuma vett täis. Siis nopin välja kõik pinnale ujunud okkad ja kübemed ja valan vee välja. Siis panen alles veini pudelisse, olles enne korkimist veelkord viimased ebemed puutikuga välja õngitsenud. Lõpuks desinfitseerub ta seal alkoholi sees nagu preparaat teadusinstituudi laboris.







Räägime ilmast ka. Vahepeal tuli kevad. Mägimänni otsas laulis ühel hommikul lind, lausa lõõritas seal! Olin peaaegu kindel, et kuldnokk, aga vahepeal viskas natuke lõokest ka sisse. Hiilisin ja uurisin - hehh, va varblaseklutt oli kevadeufoorit täis! Lumikellukesed kasvavad nüüd kohinal sealtmaalt edasi, kus nad novembris esimesi nuppe näidates lõpetasid.




Jõudsin just mõelda, et oot-oot, pidage nüüd hoogu oma varase kevadega, sest imeroheline tuisk ju täitsa nägemata veel. Ja tuligi kohe suur paks lumi maha. Ilma tuisuta küll paraku. Ja nüüd jälle sulab. Aga imeroheline tuisk on kõige imelisem tuisk üldse. See on selline, et kuskil on aimatav kevadine päike ja kõrge sinine taevas, aga helerohekas lumi möllab igal pool. Imeroheline on teate see värv, mis värvipliiatsite karbis ei ole ei sinine ega roheline. Igal aastal imerohelist tuisku ei tulegi. Ükskord proovisin seda joonistada ja suurest looduseimest loksutatuna tuli pilt täitsa usutav välja. Kahjuks ma ei tea, kuhu see pilt jäänud on. 

Siinkohal aga mõistatuseks üks pildistatud pilt. Mis on pildil? Jääminek? Sulav lumi? Vastus on juba järgmisel pildil.





Mu vanaema ütles sellise taeva kohta ikka, et näe, taevas on searasvas. Ja sellel oli mingi tähendus. Et missugune ilm siis tulema pidi. Aga vot seda enam ei mäleta, milline. Kes teab, kirjutagu mulle Katrinpa18@gmail.com.

Kõige parem taevas on ikka rahutaevas. Kiievi sündmusi jälgime me väga pingsalt ja mitte ainult selle pärast, et meil sinna riiki puhkuse ajaks jälle lennukipiletid ostetud on. Üleeelmine kord seal käies oli parajasti Gruusia sõda käärimas ja kunagi ammu, kui Jugoslaavias käisin, läks ka seal suureks sõjaks. Lihtsalt, kui oled seda elu seal riikides näinud ja nende inimestega rääkinud, siis... Telekast näidati toona, kuidas Jugo ühes väikeses kaunis turismilinnas pommitati või lõhati vana, 500-aastast silda. See kaunis muinsus oli umbes samast ajastust, kui on meie Kuressaare loss. Vaid mõned kuud varem olin sellel sillal kõndinud. Mäletan, et lausa kangestusin seal teleka ees. Millegi pärast tulid sõjauudiseid kuuldes-nähes iga kord meelde sealsed kaunid, sihvakad, tumedapäised Itaalia moodi kandvad naised ja väikesed, pruunide särasilmadega jumekad lapsed...

Eile õhtul tegin väikese köögikatsetuse. Seekord nägi "enne" parem välja kui "pärast". Lehttainas ei ole minu lemmik ja üldse igasugune taina rullimine jahusel laual ei ole minu teema. Õnneks maitse üle ei vaielnud keegi. 








Aga vat ei lõpeta ma veiniblogi postitust suussulavate kaneeliste õunarooside pildiga! Lõpetan pildiga sellest, kuidas asjalood tegelikult on. Palju õnne mulle! Teile ka! 


SPA




Laupäev, 15. veebruar 2014

I Cain't Say No



Ütleme nii, et kui see musutama kippumise osa välja jätta, siis kehtib siinmail ka täiesti, et mina ei suuda öelda "ei". See on koguni nii raske, et veinikojast otsitakse ka siis veinid välja, kui neid seal teoreetiliselt suurt ei olegi. Aga praktiliselt maida ikka saab, kui nii ilusasti küsitakse. Sestap saidki kaks toredat noorhärrat eelmisel nädalal endaga kaasa 3-4-5 sorti keelekastet, enamus neist küll väikestes proovipudelites. Ega ma`nd  nii altruist ka pole, et midagi vastu saada ei taha - kaugel sellest! Ja kui juba võõrsõnade peale läks, siis masohhistlikult ootan mina vastutasuks ikka karmi kriitikat. Ja seda ma sain, juhhuu! Asjatundlikku ikka. Ei oleks uskunudki, et pärast 3,5 aastat veinidega sahmimist veel mingi põhimõtteline küsimus teemaks tulla võib, aga näed, võib. Ma ei ole ju ennast suurt koolitanud, sest vahel on puhas leht isegi kasulikum olla, aga see teema on siiski kuskilt kunagi viinamarjaveinidega seoses silma jäänud.   Mõelnud selle üle ei olnud aga kunagi. Nüüd siis mõtlen. Juba mitu päeva. Ja selleks teemaks on VEINI ELU või ELU VEINIS! 

Igatahes peaks ühe  hää nõuandja restorani kaunistama nüüdsest üks suur 1,5 liitrine Klaara (kui see neil muidugi enne ära ei libise, mis oleks muidugi teistpidi võttes jällegi suur tunnustus minule). Aga minge vaadake ise, mina vaevalt sinna restorani niipea satun. Ja küsige hr Antsult veini elu kohta ka;)

http://www.oobiku.ee/

Ja teisel väärt kokal pidage ka silma peal. Geene (loe: töökust) ei ole lihtsalt võimalik välja juurida. Ah et kust mina võõra noormehe geenidest tean? Haha, tean, sest just tema vanaema ja vanaisa olid need, kes minu, kui linna viidud maalapse näole igal jumala hommikul heldinud naeratuse tõid, kui ma meie kortermaja kolmanda korruse aknast alla vaatasin. Vastastänaval nad elasid ja kaks nunnut lehma oli vaja igal hommikul karjamaale ajada, nii laupäeviti, pühapäeviti kui isegi suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäevadel (meelega väiksed tähed). Lehmad keset Kuressaare linna!? Jah, mis siis? Sageli sibasid loomade sabas ka tublid poisipõnnid ja üks neist pidi siis järelikult Jussi isa olema:)))

https://www.youtube.com/watch?v=CWf9XRhqqRc

Küsite, et kas videod läksid sassi? Oh ei, meil siin ongi nii, et kõik kokad tantsivad ja tantsijad kokkavad:))
P.S. Nimetet kokkadest kirjutamiseks küsisin luba ikka ka. 

Möödunud kaks nädalat olid päris hullumeelsed. Palju sai käidud-tehtud, mõndagi jäi tegemata ka, aga ei midagi sellist, mida tagantjärele tehtud ei saaks. Üle pooleteist tuhande kilomeetri maanteed lendas istumise alt läbi. Ikka töö ja töö ja natuke pidu. Tööst ei taha veiniblogis kirjutada, aga ju on siis hea töö, kui saad kogeda ühtaegu nii nördimapanevat stagnatsiooni kui ka vaimustavat innovatsiooni, et siis keskeltläbi ongi selline parajalt paras kõik. 

Koduveini konkursil algas veinide kogumine. Reeglites on üks väga tore punkt. Kui oleks reklaamivajadus, siis oleks pool võitu juba taskus, või mis? Olen meelitatud, vt punkt 2.2.

http://www.veinivilla.ee/konkurss/


Maalehe kiusamiseks panen siia nende tehtud foto, sest vastav artikkel on nagunii neil tasuline. Emma ja sinise sukaga pudel olid minu jagu.

Täna hommikul panin pudelid likku. Kadakavein ootab villimist. Muide eile Tallinna sõites märkasin, et pealinna ümbruses kasvab niiii palju kadakaid! Ei tea, kuidas see vintske põõsas siis just Saaremaa brändiks saanud on, kui mujalgi neid rohkesti levib? Oleks ju täitsa asjakohane, kui Tallinnat iseloomustaks näiteks tunnuslause: Pealinn kadakate süles. Või kui kultusfilmis Viimne reliikvia oleks järgmine dialoog: 

- Kus Siim on? 
- Kloostri taga kadakates.

Ah, ei, las jääda ikka, et Siim läks metsa. Sest et see kadakates käimine tundub kuidagi jube ühemõtteline..

Blogis oli eelmisel nädalal ju rekordliiklus, sest maali leidmise lugu tekitas päris palju furoori. Natuke tuli ajakirjanikke ka tõrjuda - no ei taha ajakirja sisse, no ei taha ajalehe vehele. Kõige põnevam oli see, et absoluutselt kõigil, kes tagasisidet andsid, oli täiesti erinev küsimus või meeldimise koht ses loos. Näiteks küsiti, aga kuhu see maal siis lõpuks ikkagi jäi? Noo, kas ma oleks pidanud kirja panema täpse aadressi ja siis kirjeldama, et uksest sisse minnes kohe vasakule ja kui pimedas käsikaudu otsida, siis kolmas maal kõigi maalide rivis? 

Ühel sõbrannal oli lugedes hakanud film silmade ees jooksma. Oi, kuidas ma oleks tahtnud seda filmi näha! Tore on ju vanas eas filmirolli saada ja ühtlasi ka stsenarist olla. Elati ka nii kaasa, et hakati omaenda maalide peale sügavamalt mõtlema, et mida need seal seinal endast õieti kujutavadki? Harjud ju oma asjadega nii ära, et ei märkagi neid enam. Ühele kolleegile meeldis hirmsasti see koht, kus me neid asju maja sisse ära peitsime. Ja ütles, et no tõesti, vahel jääb või remont tegemata, kui jääd seina pealt vanu ajalehti lugema. Tunnustati visadust ja väärtuste väärtustamist. Mittemateriaalseid muidugi. Kellelegi või isegi üsna mitmele meeldis see, kuidas endale elus "asju" tellida saab. Nii ta on, koguni terve elu võib endale tellida... Aga see hakkab väga kaugelt pihta, rohujuure ja põlvkondade tasandilt. Kas võtad häid asju elus vedamisena või hoopis tasuna selgeks õpitud õppetükkide eest. Ah, mis ma ikka targutan. Mul on lugusid veel. Kaks tükki on peas täitsa olemas, vaja vaid vormistada. Nii et kui ei ole veini, siis on lugusid:)

Mina olen viimasel ajal täiesti subjektiivselt kaasa elanud Eesti muusikaauhindade jagamisele, Eesti laulule, Koolitantsule, restorani Kaks Kokka avamisele, kokkade maailma tipprestoranide tuurile Taanis ja Rootsis ja ühe naaberriigi suurele tantsuüritusele, sest kõigis neis üritustes on omad, mitte vöörad. Hullud ja sõjakad. Ja just selliseid videosid on mulle praegu vaja, et minna pudeleid küürima.






https://www.youtube.com/watch?v=rYRBgjeP4Do


 

Pühapäev, 2. veebruar 2014

A E G

Siis, kui meie E. oli alles tilluke beebi, oli jutuks, et kui preili ükskord istuma hakkab, siis teeme temast samasuguse pildi, nagu vanaemastki kunagi eelajaloolisel ajal tehti. Samas arvasime, et oh, millal see AEG veel tuleb, ta ju alles nii väike. 

väike vanaema

Äkki oli aga AEG juba nii ruttu edasi läinud, et ei jõudnudki temast sama vanalt samasugust pilti teha. Ja nüüd, paari päeva pärast saab ta meil juba aastaseks! Vanaema püüdis siis päästa, mis päästa annab. Aga kuna laps elab 200 km kaugusel, siis tuli see pilt lihtsalt valmis joonistada. Ega see va inspiratsioon ka ju igal ajahetkel peale tule, iseäranis minul, kes ma heal juhul aastas ühe pildi kuidagi valmis nikerdan. Ma olen siin blogis kord juba kurtnud, et joonistamisoskus on mul õige kesine. See oli siis, kui arvutis mingi jukerdus sees oli ja pudelisiltidele tuli pilt ise peale joonistada. Ehk et siis kolm paari ümmargusi linnusilmi sain ikka läbi häda tehtud.  See oli mu eelmine kunstipuhang - juunikuus. Ja nüüdki tunnistan kohe ausalt üles, et lapselapse pilt on foto pealt maha viksitud - algusest lõpuni ja ilma häbenemata:))


juba aastaring täis:)


Sarnasust ärge vana ja uue pildi vahel otsige. Peale pruunide silmade muud ei ole. Silmavärv oli muidugi mu ainuke väike salajane tingimus, mille tublid noored lapsevanemad ilusasti ära täitsid. Niisugused olid ka minu enda armsa vanaema silmad:)

Siia lõppu oli plaanis poetada ka üks ilus ja pidulik vahuveini teemaline pilt, sest blogi ju nime poolest  ikkagi veiniblogi. Pealegi on mul kaks viimast partiid täiesti näitamata - Hella ja Hella Duo. Aga seda pilti ei saanud ma teha. Butafooriapuudus tuli kätte. Meenus, et ühe suuremat sorti remondi ajal, nii umbes 8 a tagasi (kuhu see AEG küll kadus?!), sai üks kastitäis mitteeritivajalikke nõusid kuhugi ära poetatud. Seal hulgas ka igasugust kristalli.  Vahepeal ei ole ma neid nõusid igatsenud. Vot nendesse, nüüd juba vanadesse pokaalidesse, sobiks kollastest õuntest tehtud kuldne vahuvein küll. Ta on meil kange ka. Jälle. Aga peabki olema, sest et on külm ja nüüd ka lumine talv ning  õunad olid samuti taliõunad. Sooja noodi ja mõnusa aroomi andis joogile vaniljekaun. Aga seal, kus need pokaalid on, seal on praegu juuuube külm! Nii et kui see pilt siia ühel hetkel ilmub, siis järelikult on Saaremaal soojaks läinud. Ja AEG jälle lühema või pikema sammu edasi astunud.