I Cain't Say No

Ütleme nii, et kui see musutama kippumise osa välja jätta, siis kehtib siinmail ka täiesti, et mina ei suuda öelda "ei". See on koguni nii raske, et veinikojast otsitakse ka siis veinid välja, kui neid seal teoreetiliselt suurt ei olegi. Aga praktiliselt maida ikka saab, kui nii ilusasti küsitakse. Sestap saidki kaks toredat noorhärrat eelmisel nädalal endaga kaasa 3-4-5 sorti keelekastet, enamus neist küll väikestes proovipudelites. Ega ma`nd  nii altruist ka pole, et midagi vastu saada ei taha - kaugel sellest! Ja kui juba võõrsõnade peale läks, siis masohhistlikult ootan mina vastutasuks ikka karmi kriitikat. Ja seda ma sain, juhhuu! Asjatundlikku ikka. Ei oleks uskunudki, et pärast 3,5 aastat veinidega sahmimist veel mingi põhimõtteline küsimus teemaks tulla võib, aga näed, võib. Ma ei ole ju ennast suurt koolitanud, sest vahel on puhas leht isegi kasulikum olla, aga see teema on siiski kuskilt kunagi viinamarjaveinidega seoses silma jäänud.   Mõelnud selle üle ei olnud aga kunagi. Nüüd siis mõtlen. Juba mitu päeva. Ja selleks teemaks on VEINI ELU või ELU VEINIS! 

Igatahes peaks ühe  hää nõuandja restorani kaunistama nüüdsest üks suur 1,5 liitrine Klaara (kui see neil muidugi enne ära ei libise, mis oleks muidugi teistpidi võttes jällegi suur tunnustus minule). Aga minge vaadake ise, mina vaevalt sinna restorani niipea satun. Ja küsige hr Antsult veini elu kohta ka;)

http://www.oobiku.ee/

Ja teisel väärt kokal pidage ka silma peal. Geene (loe: töökust) ei ole lihtsalt võimalik välja juurida. Ah et kust mina võõra noormehe geenidest tean? Haha, tean, sest just tema vanaema ja vanaisa olid need, kes minu, kui linna viidud maalapse näole igal jumala hommikul heldinud naeratuse tõid, kui ma meie kortermaja kolmanda korruse aknast alla vaatasin. Vastastänaval nad elasid ja kaks nunnut lehma oli vaja igal hommikul karjamaale ajada, nii laupäeviti, pühapäeviti kui isegi suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäevadel (meelega väiksed tähed). Lehmad keset Kuressaare linna!? Jah, mis siis? Sageli sibasid loomade sabas ka tublid poisipõnnid ja üks neist pidi siis järelikult Jussi isa olema:)))

https://www.youtube.com/watch?v=CWf9XRhqqRc

Küsite, et kas videod läksid sassi? Oh ei, meil siin ongi nii, et kõik kokad tantsivad ja tantsijad kokkavad:))

P.S. Nimetet kokkadest kirjutamiseks küsisin luba ikka ka. 

Möödunud kaks nädalat olid päris hullumeelsed. Palju sai käidud-tehtud, mõndagi jäi tegemata ka, aga ei midagi sellist, mida tagantjärele tehtud ei saaks. Üle pooleteist tuhande kilomeetri maanteed lendas istumise alt läbi. Ikka töö ja töö ja natuke pidu. Tööst ei taha veiniblogis kirjutada, aga ju on siis hea töö, kui saad kogeda ühtaegu nii nördimapanevat stagnatsiooni kui ka vaimustavat innovatsiooni, et siis keskeltläbi ongi selline parajalt paras kõik. 

Koduveini konkursil algas veinide kogumine. Reeglites on üks väga tore punkt. Kui oleks reklaamivajadus, siis oleks pool võitu juba taskus, või mis? Olen meelitatud, vt punkt 2.2.

http://www.veinivilla.ee/konkurss/

Maalehe kiusamiseks panen siia nende tehtud foto, sest vastav artikkel on nagunii neil tasuline. Emma ja sinise sukaga pudel olid minu jagu.

Täna hommikul panin pudelid likku. Kadakavein ootab villimist. Muide eile Tallinna sõites märkasin, et pealinna ümbruses kasvab niiii palju kadakaid! Ei tea, kuidas see vintske põõsas siis just Saaremaa brändiks saanud on, kui mujalgi neid rohkesti levib? Oleks ju täitsa asjakohane, kui Tallinnat iseloomustaks näiteks tunnuslause: Pealinn kadakate süles. Või kui kultusfilmis Viimne reliikvia oleks järgmine dialoog: 

- Kus Siim on? 

- Kloostri taga kadakates.

Ah, ei, las jääda ikka, et Siim läks metsa. Sest et see kadakates käimine tundub kuidagi jube ühemõtteline..

Blogis oli eelmisel nädalal ju rekordliiklus, sest maali leidmise lugu tekitas päris palju furoori. Natuke tuli ajakirjanikke ka tõrjuda - no ei taha ajakirja sisse, no ei taha ajalehe vehele. Kõige põnevam oli see, et absoluutselt kõigil, kes tagasisidet andsid, oli täiesti erinev küsimus või meeldimise koht ses loos. Näiteks küsiti, aga kuhu see maal siis lõpuks ikkagi jäi? Noo, kas ma oleks pidanud kirja panema täpse aadressi ja siis kirjeldama, et uksest sisse minnes kohe vasakule ja kui pimedas käsikaudu otsida, siis kolmas maal kõigi maalide rivis? 

Ühel sõbrannal oli lugedes hakanud film silmade ees jooksma. Oi, kuidas ma oleks tahtnud seda filmi näha! Tore on ju vanas eas filmirolli saada ja ühtlasi ka stsenarist olla. Elati ka nii kaasa, et hakati omaenda maalide peale sügavamalt mõtlema, et mida need seal seinal endast õieti kujutavadki? Harjud ju oma asjadega nii ära, et ei märkagi neid enam. Ühele kolleegile meeldis hirmsasti see koht, kus me neid asju maja sisse ära peitsime. Ja ütles, et no tõesti, vahel jääb või remont tegemata, kui jääd seina pealt vanu ajalehti lugema. Tunnustati visadust ja väärtuste väärtustamist. Mittemateriaalseid muidugi. Kellelegi või isegi üsna mitmele meeldis see, kuidas endale elus "asju" tellida saab. Nii ta on, koguni terve elu võib endale tellida... Aga see hakkab väga kaugelt pihta, rohujuure ja põlvkondade tasandilt. Kas võtad häid asju elus vedamisena või hoopis tasuna selgeks õpitud õppetükkide eest. Ah, mis ma ikka targutan. Mul on lugusid veel. Kaks tükki on peas täitsa olemas, vaja vaid vormistada. Nii et kui ei ole veini, siis on lugusid:)

Mina olen viimasel ajal täiesti subjektiivselt kaasa elanud Eesti muusikaauhindade jagamisele, Eesti laulule, Koolitantsule, restorani Kaks Kokka avamisele, kokkade maailma tipprestoranide tuurile Taanis ja Rootsis ja ühe naaberriigi suurele tantsuüritusele, sest kõigis neis üritustes on omad, mitte vöörad. Hullud ja sõjakad. Ja just selliseid videosid on mulle praegu vaja, et minna pudeleid küürima.

https://www.youtube.com/watch?v=rYRBgjeP4Do