Pühapäev, 28. juuli 2013

Tavaline pühapäev ja uus tööriist.


Täna pikka juttu ei tee. Läheb uudseveini villimiseks. Ega veel enam  teha suudakski, 10 ruumi küttehalge on selle nädalavahetuse märksõna ja füüsiline meeldetuletus lihastes. Üldiselt on mul kirjutamata reegel, et niisama ma siia jutumulli puhuma ei tule, midagi peab ikka öelda ka olema. Ja mul ON öelda. Õigemini näidata. Veel hiljuti olime siin pudeliprotseduuride puhul kõik umbes selliste meeleoludega, nagu alloleval pildil näha meie teise kiisupoisi Bobby näost.

Bobby ♥
Nüüd on aga veinikojas uus tööriist. Saage tuttavaks - maalrikraabits aka tapeedikraabits. Tema nimelt vahetas välja keraamilise pliidi kraabitsa. Ostetud ehituspoest. Hädavajalik pudelitelt siltide maha kraapimiseks (kui keegi vanemaid postitusi lugenud ei ole). Muide, kui mõni veel selle tööriista ostab, siis võtku teadmiseks, et see ei ole mitte suhteliselt nüri, vaid sel on tera turvalisuse eesmärkidel tagurpidi sisse pandud.


Jah, näed, tsukiinisid tuleb ka juba nii mis kohiseb. Grillile hea visata. Pojaraas tõi merest 4 ilusat haugipoissi, laps on ikka änam kui laast, nagu meiecundis öeldakse. Ei maksa üldse arvata, et siin mingi tohutu aiapidamine käib, oh ei, millal ma seda veel jõuaks! Ongi ainult mõned kõrvitsalised, rabarber, viljapuud - rohkem need asjad, mis ise kasvavad.

Ei tea, kas 9.25 pühapäeva hommikul on juba see kellaaeg, kui tohib pudelitega õue kolistama minna? No ootame natuke aega veel, naabrilastel ikkagi koolivaheaeg ja seenioridel äkki aiatöödest juba päeva esimene puhkehetk.

Bobby (†) ja Robby

Neljapäev, 25. juuli 2013

Kirss tordil.


Ütlemata tore on sattuda kõige oma koja ja kablaga kirsiks kellegi mõttelisele sünnipäevatordile! Eriti, kui see inimene on peaaegu et maailmainimene oma rännakute, õpingute, huvide ja toimetuste tõttu. Tegelikult just noored ongi mu koduveininduse erilised fännid. Nad imestavad, et kuidas kodus saab teha nii põnevate maitsetega jooke, mis ei jää sugugi alla poe omadele. Hindavad nad kõrgelt ka käsitööd ja kogu seda asjandust alates pudelite kujundamisest kuni blogipidamiseni välja.
 
Sotsiaalmeedia, me teine kodu.

Vanemal põlvkonnal on koduveinide suhtes suured eelarvamused ja kunagised vääramatud mälestused. Neid on täpselt kahte moodi. Ühed (sh ma ise) mäletavad mingit kahtlast kõrvalmaitsega või lausa äädikaks läinud kodupeedikat, mis lõpuks kõlbmatuks tunnistati ja põõsasse valati.  Teised mäletavad kristalselt puhtaid; kangeid ja enamasti magusaid postilakiga suletud koduveine, mida keegi kallis inimene ainult talle teadaolevate meetoditega omal ajal valmistas. Ja vahepeale mahub veel ka ports noid, enamasti poisssoost inimesi, kellel seoses koduveiniga hoopis miski muu mälestus - a`la lapsena mahla asemel kogemata joodud vein või natuke vähem lapsena, aga veel ka mitte päris täiskasvanuna vanaema sahvririiulilt pihta pandud "Õige magus" ja sellele järgnenud kurbnaljakad läbielamised.

See, et vein võib kahe nädalaga valmis käärida ja et päris hea lauavein võibki juba poolteist-kahe kuu pärast laual olla, tekitab vanemas põlvkonnas kahtlusi ja kõhklusi. Vanasti tiksusid ju veinipudelid toanurgas või sauna eesruumis kuid ja kuid ja ainult see vein sai üks õige vein olla, mis vähemalt 9 kuud kangust kogunud. Kui mulksu enam ei tulnud, pandi aga suhkrut juurde ja käärimine võis uuesti alata. Tegelikult kestab "päris" viinamarjaveinide kääritamine ka kõigest 1-6 nädalat ja lauale võib ta jõuda kiiremini kui me arvata oskame. Jutt siis muidugi kergetest, kargetest, värsketest veinidest. Aga ma parem ei võta sõna pärisveinide kohta, sest olgu küll, et mõnel kuulsal veinimaal ja mõnes kuulsas veinikeldris turistina ära käidud on, ei tea ma neist piisavalt palju.

Samas on põnev tõdeda, et vaatamata sellele, kas ollakse koduveininduses tabula rasa või mõningate eelteadmistega; vanuselt noor või natuke vähem noor, on päris mitmed mu tuttavad asja kas esimest korda või taas käsile võtnud. Mulle on toodud limpsipudelite põhjas veiniproovegi maitsta, et kas on ikka head? No on ikka, miks nad siis ei ole! Koduveini selle pärast ongi ju tark teha, et saad valmistada täpselt sellise veini, mis endale ja kodakondsetele meeldib. Võid teha ka sellise veini, mis kellelegi teisele meeldib. Nii tegime me mu sõbrannaga tema tütrele ümmarguse sünnipäeva puhul suure saladuskatte all kingituseks terve partii pihlakaveini. Oi, oli see vast tegu! Aga see tegu vajab kunagi eraldi postitust - nii valus ja ilus oli selle veini saamislugu.

Kirsiga alustasin, kirssidega lõpetan. Meil on aias juba umbes kümmekond aastat 3 kirsipuud. Kandnud pole nad kunagi märkimisväärselt ja kui ongi natuke marju olnud, siis on need olnud hapud ja kõrgel sõna otseses mõttes. Kuid kuna istikud on toodud maalt, kalli kadunud vanaisa kirsiaiast, siis on need puud meil Töö tänava Punasesse Raamatusse kantud. Eelmisel aastal, mil suve ju üldse ei olnudki, olid puud äkki marjadest punased! Päris mitu korda keetsin laari moosi ja veini sisse sai neid ka. Sel aastal on kirsse vähem, aga ikkagi on. Meie kirsse normaalsed linnud ei ohusta. Ma ei teagi, miks. Kuid lossipargi varesed kujutavad küll ette, et nad on pisitillukesed linnutibud ja laskuvad raginaga peenikestele okstele. Nad proovivad ka koolibri moodi paigallendu teha ja marju napsata. Päris kentsakas pilt. Meil on teisi tähendusega ja nimelisi viljapuid aias veel, küllap tuleb neistki kunagi juttu. Kindel on igatahes see, et osake neist mälestustest ja armsatest lugudest sillerdab hiljem vastu ka veinikarahvinist.






See vares on küll ukraina rahvusest, aga see-eest oma kätega pildistatud.

Laupäev, 13. juuli 2013

Törts tösist tööjuttu.

Vahepeal oli veinikojas hapukurgi.. ütleme siis - hapu veini hooaeg ehk et kui nemad käärivad, siis inimesel pole nende juurde asja. Sestap saigi blogis ajaviiteks küll kalamehe-, küll titavarba-, küll maasikamoosijuttu tehtud. Eelmisel nädalal hakkasid neli puhkpilli Aida asemel mingit muud lugu mängima, igatahes rütm lonkas kõvasti ja mõni pillimees jättis tundide viisi hoopis puhumata. Paar päeva paitas aga kõrvu juba pühalik vaikus. Leedriõievein apelsiniga pilgutas lausa silma - tule tegele meiega!






Egas midagi. Atribuutika sai kohale veetud. Oleme siin proovinud süsihappegaasi eemaldamiseks pudelist pudelisse valamist ja pika pulgaga segamist, aga vana piimanõu sees lokutamist ei asenda küll mitte miski. Hea tugev sangadega nõu, kaas kinni käimas tubli tihendi- ja klambriga. Kui see nõu karmides nõukogude ja kompartei tingimustes piima ära ei rikkunud, ega siis vast meie ajal veini ka mitte. Pealegi kinnitab piimanõu häid omadusi kvaliteedimärk CCCP (loe: ess ess ess ärr) ja kõrge hind - 18 rutsi.






Viimasel ajal olen hakanud üha täpsemalt asju üles kirjutama. Selleks, et siis, kui ühel ilusal päeval tuleb välja eriti eriti hea vein, siis kõik järgmised veinid teen täpselt täpselt samamoodi. Kuna oma elu esimesest veiniteost suutsin fiasko korraldada, siis käib juhendist  järje ajamine lausa näpuga. Jah, ikka veel. Hirm on see, mis araks teeb. 




Aga mida ma siis täpsemalt tegin? Lasin voolikuga veini teise nõusse. Kindlasti nii, et võimalikult vähe põhja peale settinud pärmist kaasa tuleks. Selleks oli minu valikulisi teadmisi füüsikas arvesse võttes kuni tänaseni ainult kaks võimalust, kas pumbata või imeda. Üks plastmassist lõõtsa moodi pump sai kunagi isegi ostetud, aga see ei töötanud ja ajas niisama nõus pärmi laiali. Aga imemisega on see sant lugu, et mulle sugugi ei meeldi seda teha. Kui ma oma emale vahel räägin, et täna sai veini sifoonitud või villitud, siis ta alati küsib, et noh, kas sa ümber ei kukkunud? Sest et nende külas oli üks naine olnud, kes veini tehes muudkui maitses ja maitses, kuni nii purjakile jäi, et ülepeakaela pikali maha kukkus. Seda minuga juhtuda ei saa, sest no ei meeldi mulle maitsta seda toorest veini, lausa neelu lööb lukku. Õnneks. Ja ma tean täpselt, kust see "viga" mul pärit on! Kui olin väike, siis oli meil mootorratas ja millegi pärast oli vaja selle paagist benssu välja lasta ja üldse oli vaja kogu aeg kõigil kuskilt vanasti benssu välja lasta. Isa siis imes musta kummivoolikut ja ema tegi kõrval nägusid ja õkk-häälitsusi, kõik teised ka, kui neid juhtus olema. Sageli sattus isale benssu ka suhu ja siis ta muudkui puristas ja sülitas. 




Natuke maitsma toorest veini muidugi peab. Seda teen peamiselt ikka nii, nagu päris degustaator - pokaalist ja alla ei neela. Vahel ka teelusika otsalt. Aga heas seltskonnas ja hea toidu juurde meeldib mulle vägagi klaasike-kaks jahedat head valget veini võtta. Kolme "hea" tingimus seega.

Esimene vein neljast ununes täna "kraadimata", aga alateadvus häirekella ei andnud, järelikult oli umbes täpselt Vol 12%.  Teise veiniga tuli aga kohe häirekell - liiga lahja! Vinomeetri näit aga ütles, et volle on 15!? No ei, ei saa olla ja kordusmõõtmine näitas juba 9. Sellega olin päri. Ajad on nüüdseks siis sealmaal, et vinomeetriga kinnitan iseenda teadmist, veendumust ja usku, mis kogemusega tulnud. 




Sifoonitud, kraaditud veinid said juurde käärimise peataja ja siis toimus see süsihappegaasi välja loksutamine. Nii kaua, kuni piimanõust kaaneklambri avamisel enam sisinat ei tulnud. Seda tööd ma ise enam ei tee, igas veinikojas peab olema ka üks hall kardinal:))) Ja siis läks vein tagasi käärimisnõusse, lisandiks juurde selitajad. Olen selitanud veini ka savi ja munavalgega, jube mäkerdamine ja vähe kasu! Kunagi, kui jälle hapuveinihooaeg tuleb, kirjutan sellest pikemalt. Parem igal juhul, kui saab kohe võimalikult selge veini. Ahjaa, et mis mõttes kuni tänaseni oli voolikuga veini sifoonimiseks ainult kaks võimalust? No ses mõttes, et minu tark hall kardinal õpetas kolmanda meetodi veel. Siinkohal on paslik jälle viktoriin teha. Milline see kolmas meetod on? Mootoriga pump ja valamine on valed vastused. Ikka selle sama voolikuga tegemist. Auhinnaks muidugi vein. Jälle. Ei midagi uut siin Päikese all.




Kaks ülejäänud veini olid paraja kangusega. Vares Vaak aitas kontrollida. Tegin muidki tähelepanekuid, üleskirjutusi, mõtlesin mõtteid. Tegin ka ühe üllatava järelduse, aga see on saladus.  Hakkab vist juba välja kujunema leedriveini põhiretsept. Järgmisel aastal enam katsetama ei pea. 



Nüüd siis veinid selgivad (selginevad? Ohh, seda eesti keelt kõnes ja kirjas! Keskkoolis õppisin grammatikat ühtemoodi, paarkümmend aastat hiljem kõrgkoolis  sootuks teistmoodi. Kirjutan ilmselt kolmatmoodu, antagu mulle andeks!). 

Selleaastane kerge kuiv rabarberivein sai aga natuke magusat juurde ja läks mulli tekitama ehk teistkordsele käärimisele. Sellest peaks tulema sihuke poolvahuvein. Jaajaa, taoline, nagu see viimasel ajal suureks hitiks saanud Prosecco. Või umbes taoline. Äkki paremgi?   Aga ühes väiksemas pudelis ootab oma otsust ja aega üks salajook. Aga olgu,  vähemalt teile, kes te täna kangelaslikult juba nii kaugele lugemisega jõudnud olete, võin ikkagi kõrva sosistada, et märksõnadeks on selle joogi puhul jää ja sidruniviil. Tänaseks kõik - side lõpp.

Neljapäev, 11. juuli 2013

Tere tulemast siia ilma!

Täna sai üks viimastest 2012.a. Leedriõie veini pudelitest pisut ära kaunistatud ja viidud pisikese 20-tunnise neiu Säde värsketele vanematele. Tite varbaid ma küll ei näinud, aga sõrmed olid graatsilised, nina nipsis ja väga tark ilme näol. Aevastas ja luksus nagu päris. Säde-preili vanaema tundsin juba enne seda, kui ta minu klassivennaga leivad ja võib olla isegi veinid ühte kappi pani. Nii et rõõm on ka veinikoja poole peal, kui titevarvaste tähistamisel see tore pere meie valmistatud jooki mekib. Kleidike pildil pidi nagu tausta ilmestama, kuni uus taust kohale jalutas ja ennast asjatama sättis. Palju õnne kõigile!:)