Kirss tordil.

Ütlemata tore on sattuda kõige oma koja ja kablaga kirsiks kellegi mõttelisele sünnipäevatordile! Eriti, kui see inimene on peaaegu et maailmainimene oma rännakute, õpingute, huvide ja toimetuste tõttu. Tegelikult just noored ongi mu koduveininduse erilised fännid. Nad imestavad, et kuidas kodus saab teha nii põnevate maitsetega jooke, mis ei jää sugugi alla poe omadele. Hindavad nad kõrgelt ka käsitööd ja kogu seda asjandust alates pudelite kujundamisest kuni blogipidamiseni välja.

 

Sotsiaalmeedia, me teine kodu.

Vanemal põlvkonnal on koduveinide suhtes suured eelarvamused ja kunagised vääramatud mälestused. Neid on täpselt kahte moodi. Ühed (sh ma ise) mäletavad mingit kahtlast kõrvalmaitsega või lausa äädikaks läinud kodupeedikat, mis lõpuks kõlbmatuks tunnistati ja põõsasse valati.  Teised mäletavad kristalselt puhtaid; kangeid ja enamasti magusaid postilakiga suletud koduveine, mida keegi kallis inimene ainult talle teadaolevate meetoditega omal ajal valmistas. Ja vahepeale mahub veel ka ports noid, enamasti poisssoost inimesi, kellel seoses koduveiniga hoopis miski muu mälestus - a`la lapsena mahla asemel kogemata joodud vein või natuke vähem lapsena, aga veel ka mitte päris täiskasvanuna vanaema sahvririiulilt pihta pandud "Õige magus" ja sellele järgnenud kurbnaljakad läbielamised.

See, et vein võib kahe nädalaga valmis käärida ja et päris hea lauavein võibki juba poolteist-kahe kuu pärast laual olla, tekitab vanemas põlvkonnas kahtlusi ja kõhklusi. Vanasti tiksusid ju veinipudelid toanurgas või sauna eesruumis kuid ja kuid ja ainult see vein sai üks õige vein olla, mis vähemalt 9 kuud kangust kogunud. Kui mulksu enam ei tulnud, pandi aga suhkrut juurde ja käärimine võis uuesti alata. Tegelikult kestab "päris" viinamarjaveinide kääritamine ka kõigest 1-6 nädalat ja lauale võib ta jõuda kiiremini kui me arvata oskame. Jutt siis muidugi kergetest, kargetest, värsketest veinidest. Aga ma parem ei võta sõna pärisveinide kohta, sest olgu küll, et mõnel kuulsal veinimaal ja mõnes kuulsas veinikeldris turistina ära käidud on, ei tea ma neist piisavalt palju.

Samas on põnev tõdeda, et vaatamata sellele, kas ollakse koduveininduses tabula rasa või mõningate eelteadmistega; vanuselt noor või natuke vähem noor, on päris mitmed mu tuttavad asja kas esimest korda või taas käsile võtnud. Mulle on toodud limpsipudelite põhjas veiniproovegi maitsta, et kas on ikka head? No on ikka, miks nad siis ei ole! Koduveini selle pärast ongi ju tark teha, et saad valmistada täpselt sellise veini, mis endale ja kodakondsetele meeldib. Võid teha ka sellise veini, mis kellelegi teisele meeldib. Nii tegime me mu sõbrannaga tema tütrele ümmarguse sünnipäeva puhul suure saladuskatte all kingituseks terve partii pihlakaveini. Oi, oli see vast tegu! Aga see tegu vajab kunagi eraldi postitust - nii valus ja ilus oli selle veini saamislugu.

Kirsiga alustasin, kirssidega lõpetan. Meil on aias juba umbes kümmekond aastat 3 kirsipuud. Kandnud pole nad kunagi märkimisväärselt ja kui ongi natuke marju olnud, siis on need olnud hapud ja kõrgel sõna otseses mõttes. Kuid kuna istikud on toodud maalt, kalli kadunud vanaisa kirsiaiast, siis on need puud meil Töö tänava Punasesse Raamatusse kantud. Eelmisel aastal, mil suve ju üldse ei olnudki, olid puud äkki marjadest punased! Päris mitu korda keetsin laari moosi ja veini sisse sai neid ka. Sel aastal on kirsse vähem, aga ikkagi on. Meie kirsse normaalsed linnud ei ohusta. Ma ei teagi, miks. Kuid lossipargi varesed kujutavad küll ette, et nad on pisitillukesed linnutibud ja laskuvad raginaga peenikestele okstele. Nad proovivad ka koolibri moodi paigallendu teha ja marju napsata. Päris kentsakas pilt. Meil on teisi tähendusega ja nimelisi viljapuid aias veel, küllap tuleb neistki kunagi juttu. Kindel on igatahes see, et osake neist mälestustest ja armsatest lugudest sillerdab hiljem vastu ka veinikarahvinist.

See vares on küll ukraina rahvusest, aga see-eest oma kätega pildistatud.