Törts tösist tööjuttu.

Vahepeal oli veinikojas hapukurgi.. ütleme siis - hapu veini hooaeg ehk et kui nemad käärivad, siis inimesel pole nende juurde asja. Sestap saigi blogis ajaviiteks küll kalamehe-, küll titavarba-, küll maasikamoosijuttu tehtud. Eelmisel nädalal hakkasid neli puhkpilli Aida asemel mingit muud lugu mängima, igatahes rütm lonkas kõvasti ja mõni pillimees jättis tundide viisi hoopis puhumata. Paar päeva paitas aga kõrvu juba pühalik vaikus. Leedriõievein apelsiniga pilgutas lausa silma - tule tegele meiega!

Egas midagi. Atribuutika sai kohale veetud. Oleme siin proovinud süsihappegaasi eemaldamiseks pudelist pudelisse valamist ja pika pulgaga segamist, aga vana piimanõu sees lokutamist ei asenda küll mitte miski. Hea tugev sangadega nõu, kaas kinni käimas tubli tihendi- ja klambriga. Kui see nõu karmides nõukogude ja kompartei tingimustes piima ära ei rikkunud, ega siis vast meie ajal veini ka mitte. Pealegi kinnitab piimanõu häid omadusi kvaliteedimärk CCCP (loe: ess ess ess ärr) ja kõrge hind - 18 rutsi.

Viimasel ajal olen hakanud üha täpsemalt asju üles kirjutama. Selleks, et siis, kui ühel ilusal päeval tuleb välja eriti eriti hea vein, siis kõik järgmised veinid teen täpselt täpselt samamoodi. Kuna oma elu esimesest veiniteost suutsin fiasko korraldada, siis käib juhendist  järje ajamine lausa näpuga. Jah, ikka veel. Hirm on see, mis araks teeb. 

Aga mida ma siis täpsemalt tegin? Lasin voolikuga veini teise nõusse. Kindlasti nii, et võimalikult vähe põhja peale settinud pärmist kaasa tuleks. Selleks oli minu valikulisi teadmisi füüsikas arvesse võttes kuni tänaseni ainult kaks võimalust, kas pumbata või imeda. Üks plastmassist lõõtsa moodi pump sai kunagi isegi ostetud, aga see ei töötanud ja ajas niisama nõus pärmi laiali. Aga imemisega on see sant lugu, et mulle sugugi ei meeldi seda teha. Kui ma oma emale vahel räägin, et täna sai veini sifoonitud või villitud, siis ta alati küsib, et noh, kas sa ümber ei kukkunud? Sest et nende külas oli üks naine olnud, kes veini tehes muudkui maitses ja maitses, kuni nii purjakile jäi, et ülepeakaela pikali maha kukkus. Seda minuga juhtuda ei saa, sest no ei meeldi mulle maitsta seda toorest veini, lausa neelu lööb lukku. Õnneks. Ja ma tean täpselt, kust see "viga" mul pärit on! Kui olin väike, siis oli meil mootorratas ja millegi pärast oli vaja selle paagist benssu välja lasta ja üldse oli vaja kogu aeg kõigil kuskilt vanasti benssu välja lasta. Isa siis imes musta kummivoolikut ja ema tegi kõrval nägusid ja õkk-häälitsusi, kõik teised ka, kui neid juhtus olema. Sageli sattus isale benssu ka suhu ja siis ta muudkui puristas ja sülitas. 

Natuke maitsma toorest veini muidugi peab. Seda teen peamiselt ikka nii, nagu päris degustaator - pokaalist ja alla ei neela. Vahel ka teelusika otsalt. Aga heas seltskonnas ja hea toidu juurde meeldib mulle vägagi klaasike-kaks jahedat head valget veini võtta. Kolme "hea" tingimus seega.

Esimene vein neljast ununes täna "kraadimata", aga alateadvus häirekella ei andnud, järelikult oli umbes täpselt Vol 12%.  Teise veiniga tuli aga kohe häirekell - liiga lahja! Vinomeetri näit aga ütles, et volle on 15!? No ei, ei saa olla ja kordusmõõtmine näitas juba 9. Sellega olin päri. Ajad on nüüdseks siis sealmaal, et vinomeetriga kinnitan iseenda teadmist, veendumust ja usku, mis kogemusega tulnud. 

Sifoonitud, kraaditud veinid said juurde käärimise peataja ja siis toimus see süsihappegaasi välja loksutamine. Nii kaua, kuni piimanõust kaaneklambri avamisel enam sisinat ei tulnud. Seda tööd ma ise enam ei tee, igas veinikojas peab olema ka üks hall kardinal:))) Ja siis läks vein tagasi käärimisnõusse, lisandiks juurde selitajad. Olen selitanud veini ka savi ja munavalgega, jube mäkerdamine ja vähe kasu! Kunagi, kui jälle hapuveinihooaeg tuleb, kirjutan sellest pikemalt. Parem igal juhul, kui saab kohe võimalikult selge veini. Ahjaa, et mis mõttes kuni tänaseni oli voolikuga veini sifoonimiseks ainult kaks võimalust? No ses mõttes, et minu tark hall kardinal õpetas kolmanda meetodi veel. Siinkohal on paslik jälle viktoriin teha. Milline see kolmas meetod on? Mootoriga pump ja valamine on valed vastused. Ikka selle sama voolikuga tegemist. Auhinnaks muidugi vein. Jälle. Ei midagi uut siin Päikese all.

Kaks ülejäänud veini olid paraja kangusega. Vares Vaak aitas kontrollida. Tegin muidki tähelepanekuid, üleskirjutusi, mõtlesin mõtteid. Tegin ka ühe üllatava järelduse, aga see on saladus.  Hakkab vist juba välja kujunema leedriveini põhiretsept. Järgmisel aastal enam katsetama ei pea. 

Nüüd siis veinid selgivad (selginevad? Ohh, seda eesti keelt kõnes ja kirjas! Keskkoolis õppisin grammatikat ühtemoodi, paarkümmend aastat hiljem kõrgkoolis  sootuks teistmoodi. Kirjutan ilmselt kolmatmoodu, antagu mulle andeks!). 

Selleaastane kerge kuiv rabarberivein sai aga natuke magusat juurde ja läks mulli tekitama ehk teistkordsele käärimisele. Sellest peaks tulema sihuke poolvahuvein. Jaajaa, taoline, nagu see viimasel ajal suureks hitiks saanud Prosecco. Või umbes taoline. Äkki paremgi?   Aga ühes väiksemas pudelis ootab oma otsust ja aega üks salajook. Aga olgu,  vähemalt teile, kes te täna kangelaslikult juba nii kaugele lugemisega jõudnud olete, võin ikkagi kõrva sosistada, et märksõnadeks on selle joogi puhul jää ja sidruniviil. Tänaseks kõik - side lõpp.