Helepunane lilleke

Uuest veinist saab asja! Käärimise lõppedes oli virde maitse isegi parem, kui käärima pannes. See on küll harvaesinev nähtus. Aga kõigepealt natuke kevade asjadest.

On suur rõõm näha, et umbes 5-aastane forsüütia õitseb sel aastal esimest korda nii, nagu peab. Vahepeal jäi teadmata põhjustel mitu aastat vahele või oli siis kuskil all oksa peal vaid paar üksikut õit. Aga  võib olla oli põhjuseks see, et ametlikuks nimeks tal tegelikult ju värdforsüütia.

  

   

 Ja alõtša on jälle hoos. Vaatamata sellele, et mõni aasta tagasi sai ta maani maha saetud. Oehh! Linnud ka neid hapusid junne ei taha. Aga aia esimese õitseja puuna on ta muidugi nunnu.

Esimest aastat elab meil virsikupuu. Tänu taevale oli pehme talv. Aprikoosipuu on ka plaanis soetada. 

    

    

Ja siis nüüd see veinitegu. Esmakatsetuse kohta hea tulemus. Kuskil varasemas postituses pakkusin, et see võiks olla järgmise veinikonkursi vein. Näis. Aga võtame samm korraga. Googeldasin nüüd uuesti ja on ikka maailmas varem ka sellist veini tehtud, aga kas ka eestimaal, see ei ole veel kinnitust leidnud. Mulle kunagi lapsena meeldis hirmsasti üks muinasjutt. Õigemini olid ses muinasjutus nii võimsad kirjeldused, et film muudkui jooksis eredates värvides silme ees. Ja selle muinasjutu järgi saab see vein ka nime - Helepunane lilleke. Täpset koostist ei tahaks ma enne aastat avalikustada. Mõned ilu- ja vähem ilupildid protsessist:

Mannavahu isu tuli, eks?

Äkki ei vajagi selitamist?