Nii ütles just praegu telekas veinikaupmees Kalev Vapper, kelle esivanemad elasid siinsamas, meie kõrvalmajas. Aga alustan eilsest. Ema ja isa smaragdpulmade puhul maitsesime Klaara vahuveini. Oli läinud paremaks. Vanemad on mul ühed väga tublid ja vaprad tegelased ja lähevad ka kogu aeg justkui paremaks:) Torm räsis kõvasti nende majapidamist ja ööd olid unetud, kuid neil juba kõik jälle korras ja koristatud. Emal koogid-pirukad küpsetatud nagu ikka... Kevadel ostavad uue kasvuhoone, elu läheb edasi.
 |
| Palju õnne, ema ja isa! |
Üsna pea hakkas partii mulle aga meelehärmi valmistama. Kõigepealt oli ta sogane, seejärel hakkas küll selgemaks vedama, kuid pärmikord pudeli põhjas oli kole. Testpudelist selgus tõsiasi, et ka suhkrut oli vähe. Seega oli ta hapu ja lageda maitsega ning mulli polnud ollagi. Siidriks oli kangust palju, vahuveiniks vähe - 9%. Nii ma need pudelid jahedamate ilmade saabudes silma alt ära, põõsa alla sokutasingi. Ei olnud mul tema jaoks ei ideed ega nime. Elas seal vapralt üle kümned vihmad, sajad tuuled, esimesed öökülmad, tähised ööd, suure tormi ja rohkelt sügisest päikestki. Konnatatar võttis aga kätte, langetas kõik oma lehed maha ja minul ei olnud enam pääsu nimetu ja kahtlase väärtusega vahuveiniga tegelemisest.
 |
| Sahhalini konnatatar, kõige hilisem õitseja sügisel |
 |
| Sõber ja vaenlane veinipärm |
Ma lihtsalt pidin midagi välja mõtlema! Otsustasin siis, et olgu, panen veelkord suhkrut, villin puhastesse pudelitesse ja rohkem ma temaga vaeva ei näe. Juba esimest pudelit avades selgus rõõmus tõsiasi, et mulli puudust neis pudelites küll ei ole. Mõni pudel tegi pumpsti!, ajas "suitsu" välja ning valades tekkis parajalt vahtu. Mõni pudel hakkas endast aga Sõpruse kino esist fontääni ette kujutama, millele paharetid Fairyt sisse sokutatud on. Eks te vaadake ise:
Selliseid videosid tehes mõtlen alati, et oi kui palju väärtusi oleks maailmas rohkem, kui naistel 3 kätt oleks. Meestele pole kolme kätt vaja, neil on üks mõte korraga. Aga naised saavad mitut asja korraga teha. See väide ei ole üldse pahatahtlik, pigem teaduslik. Meeste aju ongi nii loodud, et nad saaks kogu oma tähelepanu ühele asjale, no nagu näiteks mammuti küttimisele, koondada. Naised peavad aga ühekorraga mitut last toitma ja hoidma ning samal ajal tuld valvama ja leemekulpi liigutama. Kolmas käsi oleks abiks.
Ühesõnaga gaasi oli joogis küll ja veel ning hapusust ka juba vähem, nii et oleks võinud need pudelid peaaegu et rahule jätta ja keskmiselt heaks kraamiks kuulutada. Aga miski siiski häiris. No see natuke lage ja iseloomutu maitse. Ja nagu klaver põõsas, leidus kapis üks ökomökopoest ostetud siirup. Niisiis läksid kõik 34 pudelit avamisele, 10 grammi siirupiga rikastamisele ja uuesti sulgemisele. Üks sõrm villis, teine katki ja pudelipaugutamisest närvid läbi. Siiamaani võis minu poolest vahuvein kasvõi joomata jääda, aga mina neid avada ei julgenud. Tänasest on see hirm ületatud. Psühholoogid nimetavad seda eksponeerimisraviks. Nüüd peaks ämblikega ka sama ravi läbi tegema. Muidugi mitte ämblikkude pihta vahuveiniga paugutama vaid neidsinatseid loomakesi endale aina lähemale ja lähemale lubama hakkama. Ega mu ämblikuhirm niisama oih ja aih eputamine ole, ämblik on mind kunagi põlve otsast hammustanud! Ausalt, siinsamas eestimaal. Täitsa valus oli, veel rohkem aga ehmatav.
 |
| Elas ükskord selline pool suve meie akna taga |
Ja mida teeb üks ontlik keskealine linnaprovva siis, kui tal on vaja närvi ja näpukesi puhata? Õige - läheb kalale! Meie lombikese mõõtu lahesopi ümber seisis aga enne mind juba 17 meesisendit. Kindel see, et neil ka närvide- või neerudega korras polnud lood, sest nad muudkui lobisesid ja lärmasid seal. Ütle veel, et naised vatravad! Jutukus pidavat neeruhäiretest tulema küll. Umbes midagi nii, et haigetes neerudes on kõrgem temperatuur ja sealt lähevad kuumad signaalid aju kõnekeskusesse ning juttu jätkub kauemaks. Nüüd said vist arstid küll kõhutäie naerda:)))
Ahh.. arstid... hingedepäev... Kord arutasime oma lapsepõlvesõbrannaga, et kas hinged on üldse olemas või mitte. Mina arvasin, et on või äärmisel juhul jätsin vastuse lahtiseks ja ei välistanud nende olemasolu. Tema ütles, et mingeid hingi ei ole olemas. Ta oli siis juba noor arst ja teatas, et lõikab iga päev inimesi lahti, aga pole kunagi seal kuskil veel ühtegi hinge näinud. Mina olen siiamaani oma arvamuse juures, aga tema ei ütle kunagi enam midagi... Aga kui minul tõesti õigus oli, siis nüüd ta teab seda ja ei jõua ära imestada - tema, üks minu kallitest inglitest vikerkaare taga...
Läksin jalutasin kaugema lahesopi äärde. Kalu seal ei olnud, aga oli vaikne. Luigepered sättisid sulgi ja tegid õhtust söömistiiru, kajakaid oli mitut mõõtu, parte ja muidki sukeldujaid-sulelisi. Õrn lõunatuul, ioniseeritud õhk ja 10 soojakraadi. Mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar