2 0 1 4

Vanaaasta õhtu on üks tore õhtu, sest siis saab kõik need asjad ka ära kasutada, mis jõuluõhtul ära ununesid nagu näiteks paprika, marineeritud angerjas, porrulauk ja säraküünlad. Ja päkapikk teeb oma viimased asjalikud-vajalikud-praktilised  käigud, sest no mis kuusk see selline üldse on, mille alla lõppude lõpuks sokke ei tooda?

Kõikse rohkem meeldib mulle siin elus aga see, kui tavaliste asjade puhul juhtub või toimub midagi uut ja erinevat. Näituseks eelmise aasta viimane ja selle aasta esimene veerandtund olin asjaosaliseks ühe maailmakäraka ilutulestiku taevasse laskmise juures. Selleks tuli kolistada laoruumis, vedada käruga mere äärde 124-ne tulestikupakett, kaotada ära fotoka katik, pidada kinni hinge, et süütenöör suures tuules süttiks, jõuda nii enda kui teiste tulestikke pildistada, HUA-t soovida ja musitada, saada tuttavaks täiesti võõraste inimestega, kes sulle su enda valmistatud vahuveini pakuvad, leida muru seest üles fotoka katik, laadida tühi patarei kärule, sõita sellega majandushoovi prügikonteinerite juurde, vaadata üle, kas mudapumbad on kinni ja veepumbad lahti ja kõik see aeg lendasid ümberringi värvilised raketid! 

Efektide lisamisega tegeleb meil hoolega Google, pole neil ka kerge elu:)

See pilt on UFO-st

Nimetet esimese veerandtunni sees oli aasta viimane nali see, et kui me laost oma pommiga tulime, siis peened peolised peenest restoranist ütlesid, et mis me ikka hakkame õue tuule kätte minema, paneme siinsamas fuajees pakile tule otsa. Ja aasta esimese veerandtunni esimene nali oli see, et kui ma võtmehoidja küljes oleva pisikese LED-lambi valgusel musta muru seest katikut otsisin, siis üks osavõtlik inimene küsis, et kas te otsite midagi kindlat? Hahahaa, ma ei saa siiamaani naeru pidama:))))) Kõik see sürradi sürr päädis aga ühe õnnestunud võttega, sest kui sellise suma sees kohe-kohe lõppeva akuga ja ilma statiivita tehtud paarikümnest pildist üks välja tuleb, siis on ikka väga väga hästi. 

Tina on veel valamata, aga tulestiku-palm räägib ise enda eest;)

Ah et kas mina ei oleks tahtnud olla hoopis seal peenes restoranis Maltise-poiste pilli järgi sussi sahistamas, selle asemel, et mööda ladusid ja prügikonteinereid kolada? Tagantjärele öeldes kindlalt ei, sest siis oleks ma oma väikestest enneolematutest ja naljakatest hetkedest ju ilma jäänud. 

Tegelikult üks asi oli veel. Kuuse all. Üks kingitus. Emotsionaalselt täiesti hindamatu. Ma võiks sellest kirjutada eraldi ilusa, pika loo ja pisaradki oleks kindlustatud. Aga jäägu ikka midagi omavahele ka ja tsiteerime parem klassikuid: Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. 

Väärt, väärikat, vääramatut ja väärtuslikku aastat Teile kõigile!

J