Enne, kui peategelase juurde jõuan, käin eilse ja tänase päeva lühidalt üle. Justkui tavaline nädalavahetus. Aga vat ei ole, kui ta eelneb puhkusele. Siis nagu ongi juba puhkus. Tükkis teine tunne. Jõuab nagu rohkem. Sifoonisin ära kadakaveini ja läks tema kõige "jahedamasse" kohta selituma. Prognoos on hea, ei olnud väga pärmine ja värv oli tumekuldne.
Vanemate juures käib saagikoristus, mis seal ju tegelikult koguaeg käib. Vahetasime paremaid palasid ja sõime kooki ka. Isa oli aga veidi kimpus - vihmaussi puudus käes, ei saa kalale! Tulime siis meie aeda kaevama, sest meil on ometi alati vihmausse. Tutkit! Portsukese ikka saime, aga kuiv, kuiv, kuiv...
Vanemate kindel aed ja varjupaik:) |
Kuivamurega sai eile ka maale sõidetud. Seal aga olid kõik mu lillekesed ja muud uuekesed taimed veel suhteliselt naksis ja kaevus oli isegi veetase tõusnud. Kõige õnnelikum oli muidugi kiiiiiizu, kes kohe esimese viie minutiga oma sabatuti pisikesi takjalisi täis korjas. Ta oli üldse seda nägu, et olgu, täna ma vaatan niisama ringi, aga homme hakkab korralik jaht. Ta ei teadnud ju, et juba varahommikul topitakse ta puuri ja viiakse linna tagasi.
Peale sauna maitsesime pokaalikese pretensioonitut. Tegelikult meeldis. Mekkisime seda vaheldumisi sügavkülmast võetud vahtramahlaga. Nädal tagasi villimise aegu ta eriti ei meeldinud. Aga see oli ka selline töine kiire mekkimine. Aru ma ikkagi ei taipa, mida see vein tahab. On ja ei ole. Pretensioonitu.
Ühe õrna ja vapra punasesõstra põõsa vabastasin kah tema koormast, oli ka viimane aeg.
Inimesed on ikka ühed a-ru-saa-ma-tud loomad. Söövad pisikesi hapusid marju, selle asemel, et priskete hiirtega maiustada. |
Aga ikkagi see kass pettis meid lõpuks ära. Õhtuhämaruses ta seal sauna ümber hiilis. Hommikul oli keset õuemuru ilus, suur hiir - täiesti kutupiilu.
Ei ole see, mis tundub. Päikesetõus on. |
Ja mida hakata peale ühe pühapäeva varahommikuga? Läheks kalale? Läksin ja tulin üsna ruttu tagasi, sest kohe oli palav ja lahesopis hakkas kasvudekoristuse kombain ragistama. Kuressaare ilmselt pildistatuimast perekonnast sain aga paar head filmiklippi. Ühel ilusal jahedal päeval või ööl lõikan need kaadrid vaatamiskõlbulikuks. Seniks pilt 1/3-st perekonnast.
Imede ime, et need pisikesed ja pehmed udusulepadjakesed peavad suured linnud juba paari kuu pärast lõunamaale kandma!? |
No ja siis ei andnud ikka rahu, läksin kaevasin veel veidi ussimaad ja saak oli natuke parem kui eile. Aga suur saak, suur saak oli üks ilus pudel seal maa sees. Oma pooleliitrine. Noh, kuuri taga, krundi piiril, ma olen ju sellest veneaegsest prügindusest siin juba kirjutanud. See kõik oli enne meid.
Ossa poiss, vaadake ise mis asi see on, saa või otsekohe ratsa rikkaks!:)))
Niisiis - ussid jälle papaale, mammaaga pisikese E. tatsamise videod arvutist üle vaadatud ja koju ja tänase põhitegevuse juurde. See edasi-tagasi sõidutatud vein ( Lugu: Kõik veinid on vaikinud ) ootas ka oma kapsleid ja silte.
Kas saab pretensioonitumat nime ühel veinil olla?:))) |
Oot, aga kuidas öeldaksegi? Kui sa ei saa olukorda muuta, siis muuda suhtumist sellesse. Seega - kuusevõrse-mündivarre vein on hoopis üks pretensioonikas vein! Näh ja kõik loksub paika, eks?
No pretensioonitu on veel hästi :) Endal selle aasta üks võililleveinidest (oh kui jube nokkimine eksole, selleks, et tooraine kokku saada) on läbi teinud igatahes täiusliku mimikri ja lõhnab ning maitseb nagu keskpärane õunavein. Ja kõige lootustandvam neist keeldub lõpuni käimast, mai algusest siiani 3 restarti ja ikka tiksub veel väga magusa piiril. Ja tempida mingi muu värske käivaga nagu ei tihkaks...
VastaKustutaRõõm lugeda kui kellelgi näe kõik vähemasti ilusasti lõpuni tiksunud.
Mul tahavad veinid pigem kiiresti kui kaua lõpuni tiksuda. Mõni isegi liiga kiiresti ja siis olen küll suhkrut ja natuke veinipärmi lisanud, et veel tiksuks. Võilillevein on suur töö jah. Ühe võililleveini pidin kunagi peaaegu tegema, aga õied närtsisid enne ära, kui jõudsin veiniks teha ja eks neid oli vähe ka. Aga eks see viimane tule Teil siis õige see õige magus:))))
VastaKustuta