Eesti elu. 20. august.

Akna taga ö h t u eel,

vaatad mere poole veel.

 Ja mere ääres väike maja

ootamas on mind...

Arooniamarjade korjamise kõrvale on täitsa armas kuulata seda laulukest. Ja ka meri on siin samas ja ka maja on täitsa väike ja vana eksju onju. Ma ei kuulanud laulu mitte mingi aparaadi kaudu vaid täitsa otse. Esitajaks oma saare tüdruk Teele. Ma teda sealt põõsast otse muidugi ei näinud, aga kuulsin vägagi selgesti, et suurlinna tuled ei ole saaremaist Ö tähte mitte veel ära rikkunud. Ette kujutasin ka, aga muidugi mitte lakknaharibadesse riietatuna ja võrksukkades. Vaid hoopis sellisena, nagu ta mõni aasta tagasi oma koduküla põlispuude all enne esinemist ringi jalutas - armsas sitsikleidis ja kummikutega.

Teine väike saare tüdruk Grete laulab kaugest Itaalia paigast nimega San Sebastiano ja sellest, et noored hinged tuleb otsekohe kiiresti ära päästa. Aga ega seegi pole kogu lõplik tõde tõusva tähekese elus. Tõenäoliselt on lähipäevade reaalsus hoopis see, et neiul on vaja minna endale kooliasju ostma.

Mina ka vahel mõtlen, et kellele ma loon neid kodukootud lihtsaid lugusid siin, et missugused ringkonnad või kes või kus või mis neid loeb... Arooniapõõsa tagant jalutas kruusakrabinal mööda naabripere kolm põlvkonda, läksid nemadki taasiseseisvuspäeva kontserdile. Kiitsime vastastikku rohket marjasaaki meie piiripõõsastel ja naabrinaine lisas: Oo, me lugesime terve perega, kuidas neid veine kõik tehakse ja puha... No vaat siis. Täpselt nii toredates ringkondades loetaksegi seda blogi.

Arooniad on aga üllatavalt valmis juba. Varustasin ennast korjamiseks kääridega, kuid peale esimest viit kobarat heitsin need, kui segavad elemendid, kõrvale. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi arooniaid ilma rootsudeta korjanud, kuid täna rabistasin neid sõrmede vahelt ämbrisse vägagi mugavalt. Kolmanda ämbritäie juures võttis lauluotsa üles siit lähedalt, Aia tänavalt pärit poiss. Tema oli täna vist kõige rohkem kahe jalaga oma isamaa peal, sest laulis ta ju oma lapsepõlve mängumaal sõna otseses mõttes. Nimelt Kuressaare lossis töötas direktorina eluaeg tema karismaatiline isa ja lossi hoovis toimus ka tänane isamaaline kontsert. Huvitav, soundcheck kostis enne palju valjemini? Ohh, mis keeeles ma jälle räägin, see on nüüd see, kui ka üks muusik juhuslikult perre kuulub. Saime ju kunagi eesti keelse sõnaga `heliproov` kõik ilusti hakkama.

Iff jäigi meist maha laulma, sest meie sõitsime õunamahla ära tooma. Sedasamust Valge Klaari mahla, mille lubasin sest sordist enne lõplikku valmimist teha. Eile õhtul olin mina ju vanaema õunapuu otsas. Alguses põlv värises ja pea käis ringi, kuni ühel hetkel avastasin, et redelil ei olegi suurt rohkem astmeid ja kinni hoida ei ole ka tarvis muust, kui õuntest. Õunu võtsin maha kuskil 15 ämbritäit. Mahla tuli 45 liitrit. Maitselt muidugi mitte eriti vürtsikas, seepärast ei ole ka mitte südametunnistuse piina po-ju-kest-ki, et seda kraami mahlana talveks ei säilita. Mahlaõunad-pirnid on kõik veel tulekul.

Õunahullus

Pirnihullus

Mahlapressija juurde jätsime ka kõik korjatud arooniad - 30 liitrit. Seekord kuidagi ei raatsinud neid kirsilehtede- ja sidrunihappega ligunema panna. Põõsaste otsas on muidugi marju veel vähemalt 2 X 30 liitrit, aga kas siis niipea jälle sellist sumedat, elusa rahvusromantilise musaga korjamise päeva tuleb. On olnud ka aastaid, kus kõik need ämbritäied on jäänudki lindudele. Vahel ei olnud vaja, vahel tulid sügis ja talv liiga kiiresti. Ja oh, kui palju aastaid toimus meil teise vahva naabrimehega igal jumala sügisel piiripõõsaste juures ikka üks ja see sama jutuajamine:

- Nu što, võ delajete ih vina?

Ja mina raudpolt veendunult:

- Neeeeet, eto menja ne interessujet!

Krimmist pärit naabrimees aga vangutas sellise patujutu peale iga kord kahetsevalt pead. Küsis muide eile ka, kui õunalaadungit autoni kärutasin. Hüüdsin talle juba eemalt:

- buudet, buudet - vino buudet, vsjo buudet!

Ehh, seda Eesti elu küll, mõtleks mina tema asemel...