Kõik 1 veini on vaikinud... Ei, tegelikult ikka rohkem kui 1, tuli tuju lihtsalt narritada;)) Soojal ajal toimub käärimine ruttu, vahel liigagi. Linna majapidamises ei ole enam korralikku jahedat kohta ja maale ei ole oma veinindust ses mõttes veel eksportinud, et hakatagi neid seal otsast peale tegema. Küll aga sõidavad täna 2 valmis veini maale ja neid hakkan ma seal villima. Nii et kuusevõrse-mündivarre vein läheb oma tooraine koju tagasi ja leedriõie vein läheb oma tooraine kodust maale gastrollima. Noo-ja mõned jäävad linna oma järge ootama.
 |
| Veini tooraine - kuusk. |
Üleeile olin kade ja ahne. Kadedus on inimesi ennegi tegudele innustanud. Kuigi oli tegusa tööpäeva õhtu. Kuigi oli kuum. Kuigi olin jäänud lõunata ja õhtul selle innukalt tasa teinud, siis oli muidugi raske olla. Ja kuigi oli veel ja veel põhjuseid, ei raatsinud ma punetavaid kirsse lihtsalt lindudele jätta. Ämber paelaga kaela ja korjama. Kohapeal selgus, et kõige selle eelneva vmt tõttu ei tulnud ka ronimine kõige edulisemalt välja. Kõige suurema redeli tippu muidugi. Aga see va ahnus, ma ütlen! Võtsin väiksema redeli ja korjasin ämbritäie. Ma ei tea, kui kaua mul läks, sest ma olen ilma nende eelpoolnimetet segavate asjaoludetagi aeglane korjaja. Aga seda ma tean, et kell pool 1 öösel lõpetasin puhastamise, panin marjad suhkruga kihiti potti ja jess! magama.
Tegin aga enne veel ühe saatusliku vea ja vaatasin terrassi aknast korraks välja. Mhh, siililegi oleks selge olnud, et pool põhjataevast oli ilusaid helkivaid ööpilvi täis. Tuli minna. Fotokaga. Kõik läks hästi ja mingi ime läbi tulid pildid isegi välja, sest minule lihtsalt ei jää meelde kõik need avad ja särid ja blur`id ja murrid. Olen spikreid ka teinud, aga hakkan ma jah neid öösel pimedas õues lugema. Ja kuigi mul on linnaservas ka üks ilusa panoraamiga koht välja vaadatud, siis sinna ma muidugi öösel minna enam ei jaksanud. Olin ka tagaaias tehtud piltidega päris rahul. Rahul ei olnud aga kellaga, mis juba lõpuks pool 2 näitas. Ja sellega, et järgmisel päeval jälle tööpäev on.
/Eelpool kirjeldet sündmused toimusid siis eelmise nädala algupoolel. Jätkan täna, esmaspäeval, 28.07.14./
Veinidega maale kolimine oli hullem logistika! Tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Veininõud, taarakastid pluss kõik muu tavaar. Teadsin juba linnas, et kui nüüd üks pisiasi maha jääb, näiteks lehter või korgid, siis on kogu üritus vastu taevast. Ei jäänudki! Aga see töö sinna maale ikka hästi ei sobi. Õues seda teha ei saa, igasugu lendavad ja lendlevad objektid segavad. Toas aga nii pikalt nukker olla. Ei, eks ma ikka tegin... Siis tuli aga naaber korraks, siis oli vaja randa minna, siis süüa, siis tulid lausa külalised-saunalised ja nii ta läks. Peale kõike seda siristasin-niristasin veel esimese veini viimase lõpu pudelitesse, aga sellist rõõmsat tegemise õhinat ei olnud, rohkem nagu et - peab. Ja nii mulle ei meeldi. Järgmisel päeval villisin maal ka teise veini. Ja siis jälle - tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Praeguseks on nad kõik sildiootel. Ja otsus kindel - veinitegu ei ole maatöö. Minu jaoks.
Ahsoo, aga see ämbritäis kirsse! No mina ei tea, kaal näitas koos kerge plastämbriga 14,5 kg, kuidagi uskumatu!?! Neist marjadest olen siin blogis varem ka kirjutanud, et hapud, vähe ja kõrgel ja 10 a on kõik lindudele jäänud. Puud aga noored ja tugevad, vanaisa-vanaema talu kirsiaiast pärit. Nüüd juba kolmas aasta puud lausa punetavad. Marjad saavad tavaliselt valmis piisavalt kaua enne seda, kui läbirändajatest õgardlindude parved kohale jõuavad.
Moos tuleb neist marjadest liiga hapu-kange ja vein maitse poolest lahja. Nii et mida neist teha? Ostsin siis ühe kopsakama meloni ja koos kirssidega potti, moosisuhkur ka. Tuli päris põnev keedus. Uskumatu, et suht maitsetu melon ikkagi oma maitsenüansi tuntavalt juurde andis. Mul ikka selline väike kirjutamata reegel iga vilja kohta, et kõige enne tuleb mahl, moos või muu hoidis ja alles siis vein.
Leedriõied läksid siiski otse veiniks, sest mina ei saa ikka sellest siirupifenomenist hästi aru. Kuigi olen isegi siin blogis kirjutanud, et ärge tehke leedriõie veini, tehke siirupit. Einoh, teha ju võib. Kadakasiirupit tegin ise ka ükskord. Ja suveniirina/kingitusena on siirupiemandate kadakasiirup vägagi nutikas kaup, ilus ka. Maal laiuvad meil ümberringi angervaksaväljad - mitte miski ei kutsunud mind neist siirupit tegema. Sest. Kuhu see siirup pärast panna? Jookidesse? Aga milleks heast joogiveest suhkruvesi teha? Magustoitudesse? Neid saab nii harva tehtud ja pealegi on mesi olemas, mis justkui naaatukene tervislikum tundub. Ja pealegi pealegi - nagunii saab magusaga üleliia patustatud. Iseasi miski ekstrakt neist teha ja portsud kuubikukottidega sügavkülma panna... Vanasti tehti küll palju siirupeid, lausa kõigist marjadest. Aga see oli hoidistamise mõttes vajalik, sest sügavkülmad olid siis veel tillukesed ja poed tühjad. Igatahes oli mul seda kadakasiirupit mingi paar-kolm liitrit ja kui see juba liiga kauaks külmikusse jääma hakkas, rändas enamus veininõusse ja ülejäänut sokutasin aasta aega siia, sinna ja kolmandasse kohta.
Järgmine postitus tuleb a`la vähem juttu, rohkem tegusid. Siis, kui maalvillitud veinid lõpuks lõpuni vormistatud saavad.
/Eelpool kirjeldet sündmused toimusid siis eelmise nädala algupoolel. Jätkan täna, esmaspäeval, 28.07.14./
Veinidega maale kolimine oli hullem logistika! Tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Veininõud, taarakastid pluss kõik muu tavaar. Teadsin juba linnas, et kui nüüd üks pisiasi maha jääb, näiteks lehter või korgid, siis on kogu üritus vastu taevast. Ei jäänudki! Aga see töö sinna maale ikka hästi ei sobi. Õues seda teha ei saa, igasugu lendavad ja lendlevad objektid segavad. Toas aga nii pikalt nukker olla. Ei, eks ma ikka tegin... Siis tuli aga naaber korraks, siis oli vaja randa minna, siis süüa, siis tulid lausa külalised-saunalised ja nii ta läks. Peale kõike seda siristasin-niristasin veel esimese veini viimase lõpu pudelitesse, aga sellist rõõmsat tegemise õhinat ei olnud, rohkem nagu et - peab. Ja nii mulle ei meeldi. Järgmisel päeval villisin maal ka teise veini. Ja siis jälle - tassi välja, laadi peale, laadi maha, tassi sisse. Praeguseks on nad kõik sildiootel. Ja otsus kindel - veinitegu ei ole maatöö. Minu jaoks.
 |
| #maalmuudkitehakuiveini |
Ahsoo, aga see ämbritäis kirsse! No mina ei tea, kaal näitas koos kerge plastämbriga 14,5 kg, kuidagi uskumatu!?! Neist marjadest olen siin blogis varem ka kirjutanud, et hapud, vähe ja kõrgel ja 10 a on kõik lindudele jäänud. Puud aga noored ja tugevad, vanaisa-vanaema talu kirsiaiast pärit. Nüüd juba kolmas aasta puud lausa punetavad. Marjad saavad tavaliselt valmis piisavalt kaua enne seda, kui läbirändajatest õgardlindude parved kohale jõuavad.
Moos tuleb neist marjadest liiga hapu-kange ja vein maitse poolest lahja. Nii et mida neist teha? Ostsin siis ühe kopsakama meloni ja koos kirssidega potti, moosisuhkur ka. Tuli päris põnev keedus. Uskumatu, et suht maitsetu melon ikkagi oma maitsenüansi tuntavalt juurde andis. Mul ikka selline väike kirjutamata reegel iga vilja kohta, et kõige enne tuleb mahl, moos või muu hoidis ja alles siis vein.
Leedriõied läksid siiski otse veiniks, sest mina ei saa ikka sellest siirupifenomenist hästi aru. Kuigi olen isegi siin blogis kirjutanud, et ärge tehke leedriõie veini, tehke siirupit. Einoh, teha ju võib. Kadakasiirupit tegin ise ka ükskord. Ja suveniirina/kingitusena on siirupiemandate kadakasiirup vägagi nutikas kaup, ilus ka. Maal laiuvad meil ümberringi angervaksaväljad - mitte miski ei kutsunud mind neist siirupit tegema. Sest. Kuhu see siirup pärast panna? Jookidesse? Aga milleks heast joogiveest suhkruvesi teha? Magustoitudesse? Neid saab nii harva tehtud ja pealegi on mesi olemas, mis justkui naaatukene tervislikum tundub. Ja pealegi pealegi - nagunii saab magusaga üleliia patustatud. Iseasi miski ekstrakt neist teha ja portsud kuubikukottidega sügavkülma panna... Vanasti tehti küll palju siirupeid, lausa kõigist marjadest. Aga see oli hoidistamise mõttes vajalik, sest sügavkülmad olid siis veel tillukesed ja poed tühjad. Igatahes oli mul seda kadakasiirupit mingi paar-kolm liitrit ja kui see juba liiga kauaks külmikusse jääma hakkas, rändas enamus veininõusse ja ülejäänut sokutasin aasta aega siia, sinna ja kolmandasse kohta.
 |
| Metsmaasika-kohupiima patt |
 |
| Angervaksad |
Järgmine postitus tuleb a`la vähem juttu, rohkem tegusid. Siis, kui maalvillitud veinid lõpuks lõpuni vormistatud saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar