teisipäev, 17. september 2013

Elu lood?

Seesuuretjälle... pole aega üldse veini teha, kuigi 4 käärimisnõud on ähvardavalt vait jäänud. Kadakavein hakkas ükspäev küll otseti vahetpidamata mulisema ja mõtlesin, et rohelised mehikesed seal võimust võtnud on. Aga oli hoopis üks must mehike. Nimelt Bobby-poiss oli käärimisämbri kaane peale roninud. 

Aga üks mõte kahest, mille pärast täna siia tulin, on see, et kui head inimesed poleks suvest sügiseni meile häid asju kokku kandnud, kas siis selleks talveks meil polekski mitte midagi peale veini hoidistekappi panna olnud? Hakkas pihta maasikate- ja köögiviljadega, mis said vastavalt moosiks ja boršipõhjaks. Siis tulid ploomid ja mõne päeva pärast ämbritäis tomateid, viimastest valmis koos suvikõrvitsatega mõnus vürtsikas tšatni. Ja nii kui sain pika pilguga mahakukkunud õunu vaadatud, olid kohal pohlad. Nende eest õnnestus vähemalt makstagi, mis siis, et ainult pool hinda. Kõigest sellest maitsvast ja värvilisest kaunidusest on ka "enne" ja "pärast" pildid olemas.

Einoh, vähe usutav, et oleks õnnestunud tühjade riiulitega talvele vastu minna. Mustad leedrid, õunad, alõtšad ootavad ja aianurgas marjul käisime ka. Käruga. Kolm marja saime. Neljas oli ära mädanenud. Iga marja kaaluks on umbes 15-20 kg. Kõrvitsamarjadest siis jutt.

Nonii ja teine mõte on nüüd järgmine. Et tuleks veel üks blogi teha. Sest et tunnen ise ka, et need toidu- ja reisu- ja muud pildid siia veiniblokki eriti hästi ikkagi ei sobi. Isegi mitte söödav kraam ei oleks see peamine, mille pärast üks lisablogi teha, vaid elus on õnnestunud kogeda mõningaid eriti vahvaid elamusi, mis võiks ju lugudena kuhugi üles tähendatud olla. Näiteks see lugu, kuidas me oma kodust kunstiväärtuse leidsime. Või see, kuidas me lapsena tundmatut lendavat objekti nägime. Või kuidas me koolitüdrukutena KGB vihaseks ajasime ja siis elu hinnaga nende eest põgenesime. Või... Kas peaks oma Elu lood kirja panema - jah või ei?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar