Kuidagi põnev on mõelda, et kui ma siin hommikul blogin, siis ameerikamaal on alles eile ja mu sealsed lugejad naudivad õhtutunde. Mina kirjutan nüüd oma eilsest päevast ja õhtust, mis teile, armsad lombitagused lugejad, oli siis reaalajas veelgi rohkem eila... või oli see üleeila. Karvast punki teile selle puhul!:)));)
Kuid (Saare)maa peale tagasi. Glögivein tuli nõnna hea, et seda tuleb veel teha. Arooniaveini tegemine on sama lollikindel, kui leedriõieveini tegeminegi - alati tuleb välja. Seega sorry, hallid ja mustad linnud, teile jäävad seekord ainult imalad ja pisikesed metsviinapuu marjad. Õnneks on neid palju. Põõsad oli vaja nagunii ära noorendada ja viimane 35 liitrit marju tuligi jälle koju ära. Ja kui ma nüüd kõik need korjed kokku liidan, siis 10 ämbritäit tuleb ära. Kahe vana põõsa pealt.
Eile käisin katsikul. See aasta on meie ringkonnas tõesti olnud viljakas. Lugesin kokku, et tervelt 8 tibatillukest inimest on siia ilma juurde tulnud ja need ei ole mitte lihtsalt tuttavate vaid täiesti lähedaste inimeste titad. Enne seda beebibuumi ei sündinud aastaid mitte ühtegi tuttavat juntsut. Täna tuli äkki idee, et teeks ühe õige magusa ja õige kange veini. Ja teeks neile beebidele igaühele omaenda isikliku nimelise veini. Kange ja magus peaks kaua säilima. Kange ja magus vajab aga väga palju suhkrut. Veab, et suhkruhind murdis äsja 80 eurosendi piiri ja 79 senti kilo on juba puhtapuru odav (see info on tuleviku jaoks, et saaks õhata - hisssssand, kas kolmeteismendal aastal maksis suhkur tõesti selliseid sandikopikaid!?)
Nimeveinist veele - et eks need emmed-issid ja miks mitte lõpuks suureks saanud beebid ise otsustavad, kui kaua nad oma sünniaasta veini hoiavad või millise sündmuse puhul avavad. Miks mitte näiteks täisealiseks saamise puhul, siis tohib asjaosaline ise ka sääduslikult veini maitsta?
Nimeveinist veele - et eks need emmed-issid ja miks mitte lõpuks suureks saanud beebid ise otsustavad, kui kaua nad oma sünniaasta veini hoiavad või millise sündmuse puhul avavad. Miks mitte näiteks täisealiseks saamise puhul, siis tohib asjaosaline ise ka sääduslikult veini maitsta?
Aga nagu ikka nädalavahetustel, kipub tavaliselt mitu head üritust ühel ajal olema. Seega kihutasin otse katsikult otse Auriga keskuse sünnipäevale (on meil siin üks selline suur kaubanduskeskus). Nibin-nabin jõudsin kontserdile, kus esinesid ühed toredad noored oma Michael Jacksoni projektiga. Või mis "ühed toredad noored"! Parimaid lauljaid-tantsijaid siin riigikeses üldse - Lauri Pihlap, Susan Lilleväli, Kaire Vilgats ja meie oma sõber Semy. Muidugi oli see esinemine unplugged ja koos tantsuga etendust tuleb vist ikka Nokiasse vaatama minna. Kingipakile (mis on tihedalt seotud veinikojaga) tahtsin kirjutada Semy & Co, aga käsi kirjutas justkui Semy & Go. Omamoodi filosoofia ka käevääratuses.
Koju jõudes ootas aga veel üks projekt. Nimelt olime vahepeal kõva kalastamise käigus oma parima landi mittevabatahtlikult merele loovutanud. Siis tulid aga tormised ilmad ning tuule suunda silmas pidades oleks pidanud meie hea ujuvlant pisikese lahe vastaskaldasse jõudma. Oligi jõudnud. Vist. Midagi rohekat nagu paistis mererohu seest. Ja seal eemal ka veel midagi. Juba oli ka pime ja kuu alles lossi taga peidus.
Kammisime prožektoriga veepinda ja pikima veneaegse ridvaga algas õngitsemine. Saimegi landi kätte! Ja siis veel ühe! Ja kolmandagi! Kõik uhked ja kallid landid, aga mitte ükski neist ei olnud meie kullake.
Kui keegi tunneb ära oma kullakese, siis ta saab selle tagasi.
Haakrikuga kodu poole sammudes jäi tänavalaterna valguses silma üks taimetups. Asfalttee ja kõnnitee piiril. Heldene aeg! Musta leedri pojukene. No kuidas tema endale küll sellise elukoha valis? Ahjaa, nad ei saa ju ise valida, kuhu lind nad maha kakab. Ma vist toon ta sealt homme ära. Ehk saan juure kätte ja istutamiseks on siin saarel praegu veel täiesti sobilik aeg. Veel üks lapsuke ilmas juures...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar