pühapäev, 13. oktoober 2013

Siidrinipp ning enne ja pärast

No ei saanudki ennast käima täna. Tõbi nagu on ja ei ole ka kallal. Eks tuli siis pühapäeva pidada. 

Ella lööb nurgas lärmi. Ella on järgmine vahuvein. Ella oli selle maja vanaperenaine, kus me praegu elame. Temaaegsed on ka need vanad õunapuud, kelle õuntest tehtud mahlast toosama vahuvein tuleb. Ella oli mehe vanaema ja üks väägade assakas naisterahvas. Kui vahutas, siis vahutas nii, et maa must. Aga süda oli hea ja väga pikk iga anti talle, olgu muld talle kerge. Nii et vahuveinide nimekirjas on meil siis nüüd Emma, Klaara ja Ella. Võimalust, et vahuvein untsu läheb, ei ole lihtsalt olemas ja kõik. 

Lubasin aga oma siidrinippi jagada. Kõigepealt panen siia aga põhjaliku siidritegemise õpetuse. 


Kõik seal artiklis on muidugi väga õige, aga see pudelis teistkordselt kääritatud siidri selgeks saamine on artiklis minu meelest liiga tülikas. Kõik see pudelite kroonkorkidega sulgemine, tagurpidi pööramine, pudelikaelte külmutamine, õige kiire liigutusega korgi eemaldamine (korgid lähevad raisku kõik) ja poole pudelitäie siidri vastu taevast või lage laskmine on ikka üks suur sodimine ja ressursi raiskamine. No muidugi efektne, kui see kõik juba käpas on ja sotsiaalse tegevusena kindlasti elevusttekitav. 

Ühesõnaga mina SELITASIN oma siidrit. Kui käärimisnõus esimene käärimine ära lõppes (kääritasin spetsiaalse siidripärmiga) lisasin sinna selitajad (need kaks kotikest läbipaistva vedelikuga). Ja hiljem lisasin veel ka bentoniitsavi. Õunaveini retseptpakkides on kõik need asjad olemas, aga küllap müüakse ka eraldi. Nüüd villisin siidri veepudelitesse. Siis toimus teine käärimine ja nüüd, kui oli vaja seda tarbida, siis sai korgi vahelt suurema vurtsu välja lasta ja kui enam lausa ei pursanud, siis klaasi valada. Vastu lage ei lähe mitte üks piisk ja gaasi jätkub küllaga veel ka klaasi sisse. Kuid mis peamine - suurem osa pärmi jääb pudeli põhja. Arvan, et just tänu selitamisele ja eriti tänu savile, mis suure osa pärmi pudeli põhja kinni seob. Minul üks plastpudel muidugi lõhkes, aga põhjuseks oli hoiuruumi liigne soojus. Veepudelist võib joogi peale teistkordet käärimist ka klaaspudelisse villida. Noh, kuidagi umbes nii ma tegin ja kui ma oleks siidrifänn, siis teeks kunagi just täpselt samamoodi.

Aga mida teeb üks pooltõbine inimene ilusal nädalavahetusel? Eriti mitte midagi. Eile olin sunnitud valmis keetma tšatni, sest kõrvits oli juba varem pooleks lõigatud ja ülejäänud viljad ka ootel. Ilusaid värvilisi pilte tegin ka muidugi stiilis enne ja pärast.









Täna oli aga samamoodi vaja ära vormistada üks peotäis valmis ostetud ja õuest toodud taimset materjali, kuid seekord mittesöödavat. Sest et siia ilma on sündinud üks pisike armas esiklaps nimega Johannes. Palju õnne kogu Kase-perele! Suur kimp läks noorele perele ja väike värskele päikeselisele vanaemale.









Nii ammu ei olnud kimpu teinud. Lillede seadmine oli ka kunagi üks päris kirglik hobi, aga see läks üle. Arvan, et veinitegemise hobi läheb ka millalgi üle. Siis, kui midagi veel huvitavamat asemele tuleb. Praegu ei kujuta küll ette, mis see olla võiks.


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar