laupäev, 15. november 2014

Saab sööki ja jooki ja priimat pannkooki

Juba kaks nädalat tagasi korjasime ämbritäie priskeid pihlakaid. Tegin pihlakaveini üleüldse kolma`t korda ja seekord ka kolma`t moodi. Varem olen marju sügavkülmutanud, et pidavat veinile mahedama maitse andma. Ei tea, ikka olid need veinid kuidagi liiga ehmatavalt järsud ja värvi polnud ollagi. Seekord keetsin marju päris tükk aega.  




Käärima hakkas hoogsalt. Täna otsustasin paksu välja kurnata. Siis kui pärmist marjasegu tahaaeda ära viskamas käisin, panin tähele, et varesed olid puu alla jäänud õunu hoolega augustanud. Jätsin need sinna neile üsna meelega. Mulle meeldivad need suured, vanad, paksude kintsudega iseteadvad Kuressaare lossipargi varesed. Nüüd on neil seal kuhjake ilusat värvilist promilliga desserti ootamas, ehk löövad pärast laulugi lahti:)






Värv on hetkel (veel) ilus, aga hõljumit see-eest mehesti. See on keetmise hind. Nii esimese kui teise pihlakaveini puhul oli sademega tükk tegemist. Seekord mõtlen, et värvi säilitamiseks ja laetud osakeste rahustamiseks jätan selle veini õige pikaks ajaks rahule. Minul kiiret pole. 

Seejärel võtsin ette õuna-pirni täismahlast tehtud vahuveini tooriku. Vaniljekaunadega maitsestet jook oli juba varem valmis käärinud ja tundus teine ka üsna selge olevat. Maitse oli hea, käärimine sees. Läksin otsisin pudelid välja, vaatasin korgivarud üle ja plaan oli kui mitte kõik, siis vähemalt pool portsu ära villida. Aga sifoonimisel ikkagi otsustasin, et ei - pisutki hägusena villides me aastavahetusel kristallselget vahuveini pokaalides imetleda ei saa. Ja rändaski toorvahuveinike koos väikese magusalisandi- ja selituskomplektiga juba meie tuttavasse piimanõusse. Kaas klambriga kinni ja põrandakütte peale trukki ja selgust koguma. Kuidas iganes see võimalik on, et need kaks omadust ühekorraga saavutada...

Ja veel kolmandamagi veiniga jõudsin tänase halli päevavalguse paistel tegutseda. Sellega oli lihtne - pärm välja, pärmistopp sisse, gaas välja, selitajad sisse ja jahedasse! 





Vahepeal oli selgunud, et vahuveini korke meil poodides jälle müügil ei ole! Ju on siis taas sama, juba tuttav turundus - hooaeg läbi ja kevadel tuleb uus kaup. Mis siis ikka - taaskasutus jätkub ja iga kork on arvel! Varem või hiljem on seal piimanõus aeg küps ja siis olgu tarvikud olla. Kraamisin välja paar siidrit-testikat, mis täpselt kuu aega vähem kui aasta küpsust kogunud. Kui ei olnuks korgimuret, ei tulnuks ka siider meelde. 

Mu isiklik maitsetestija oli viimati öelnud, et see siider on selline, et ta on ju hea. Aga ta võib olla väga hea, kui ta õige toidu kõrval on.  Nohja oligi aeg õhtusööki teha. Aga mida? Aga mis toitu tehakse, kui ämbri põhjas on 4 kartulit, külmikust vaatab vastu üks peekonitükike ja pood on kaugel. 100 meetri kaugusel olev pood on jah siis kaugel, kui oled päev otsa veininõusid ringi rullinud. Aga arvake ise, millise söögi-sõna Google otsingumootor minult täna sai!?





Eelmine pilt oli eksitamiseks. Maanaabrid andsid meile kevadel peotäie pähkilmaitselisi mugulaid. Pistsin mõned aias mulda, rohkem küll õite pärast. Õisi muideks ei tulnudki! Täna tõmbasin möödaminnes kolm kuivanud vart üles, igaühel oli ilus topinambur all (mõnus nimi ikka:))). Ühesõnaga siit tuli salat. 


Aga õigesti arvasite (kes arvas)! Olevat pea et saarlaste rahvustoit. Kuid mina tegin seda millegi pärast alles teist korda elus. Ega seda esimestki korda enam ei mäleta, ei kukkunud vist kõige parem välja. Seal Saaremaa kandis, kust mina pärit olen, ei tehtud tegelikult üldse seda kuulsat... pannileiba. Aga täna tuli ta hää ja järgmine kord teen topeltportsu ehk et 2X paksema. 



Ahjaa, aga see neljas, see õige magus, see punane vein! Seda pidin ju ka paar nädalat tagasi juba peaaegu villima hakkama. Sifoonisin ta suurde pudelisse ja jätsin selginema. Tema aga - tema kukkus uuesti käärima! Ma ju ometi panin käärimise lõpetaja sinna sisse! Või ei pannud? No pead just ei anna, aga tegelikult oli sel hooajal veel paari veiniga umbes sama teema. Üks leedriõievein oli pudelites äkki nagu riesling ja üks punase õie vein perutas samuti. Kahtlustan, et mingi partii pärmistoppi ei pannud teps mitte käärimisele stoppi peale. Või olid koguni stopp ja restart pulbrid segamini läinud? Kahjuks olid komplektid pärit erinevatest firmadest ja kes neid enam mäletab, millistest. Kui just keegi veel sel aastal sama nähtust ei kogenud?




4 kommentaari:

  1. Pihlakal ja pihlakal kusjuures on ka täiesti nähtav värvivahe sees. Kui eelmise aasta pihlakavein oli sellise oranžika ambi vahepealne siis sellel aastal viitsisin terve poolsaare läbi konnata ning tulemuseks oli vaid punastest marjadest virre. Oli küll punane, midagi sinna õuna-aroonia kanti :)
    Oli ka muidugi tõeline "pihlakaaasta", seni veel marju puude küljes piisavalt, samas kui esimesed pihlakaveinid juba lõpusirgel.

    VastaKustuta
  2. Näen, et siin kirjutab tõeline veinimeister:) Küsingi, et kui pihlakaveini virre nii ilus värviline on, siis kas on lootust, et ka valmis vein pudelis oma värvi säilitab? Räägitakse, et selitajad kaotavad värvi.. Kas on kogemusi?

    VastaKustuta
  3. Meister jah ehk teaks :)
    Ise rohkem veel katsetaja, eelmise aasta pihlakavein sai 3 kuuga valmis ja 3 nädalaga otsa :D Sõbrad reod said maitse suhu... Sellel aastal sai tolle eelneva tõdemuse valguses südamest koguseid suurendatud lootuses, et midagi jääb (veini)keldri teemaks. Eks võin siis x aasta pärast öelda mis värviga jooksvalt saab ;)
    Nad muidu räägivad, et pihlakas pidavat üks kauem seisvaid veine olema, 10+ aastat. Mis aga värviga juhtub ei ole kellegi pajatustest silma jäänud.
    PS. Küll olen algse betoniidi asemel (mida öeldakse värve lahjendavat) kasutanud želatiini ja ränisoola? (Kieselsol). Aga seda ka rohkem profülaktika pärast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täna panin pihlakaveinile käärimise peataja ja loksutasin süsihappegaasi välja. Homme panen selitajad, siis selgub, mis värvist saab. Vol 11,5%. Õige pisut mõrkjas maitse, aga kogemus ütleb, et tõotab vist head:)

      Kustuta