Sellel pildil on vasakult paremale reas kõik minu veinid, mis tehtud aastatel 2011-2012. Või noh, üleüldse kõik veinid, mis ma terve oma elu jooksul teinud olen. Iga pudeli taha tuleb mõelda muidugi terve partii, ikka oma paarkümmend +n tükki. Marjase suve taha rivistub aga kaks partiid, sest see vein sai kokku segatud kahest veinist. Üks oli liiga vesine ja lahja ning teine liiga tummine ja kange. Nii nad omavahel kokku saidki. Meeldis paljudele. Üks veinike on pildilt puudu ka. Tõttöelda oli see see kõige parem vein, sest üheks komponendiks oli paaberits. Nii mäletan selle maruokkalise põõsa marju nimetatavat juba lapseeast, antakse talle aga nimevariantideks veel ka barbariis, hapumarjapuu, kukerkuusk ja kukerpuu. Vein sai just täpselt barbarissi kommi värvi ja mida muud siis nimekski, kui Barbariss. Mõnusalt karge, kergelt karamellkommi maitsega veinist aga pilti ei ole. Veini ka ei ole arusaadavatel põhjustel.
Kõige esimene, rabarberi vein, oleks võinud jääda aga ka kõige viimaseks üleüldse. On ju pildiltki näha, et asjalood sellega ei ole teps mitte päris korras. Hägune ta tuli, hägune ta oli ja häguseks ta jäigi. Sade võib ka mõnd päris korralikku veini kiusata, kuid hea tahtmise korral saab neist jonnakalt hõljuvatest osakestest siiski lõpuks lahti. Too esimene rabarberi vein oleks pidanud kõige oma täiega minema põõsa alla juba enne pudelisse sattumist. Sest et esimest korda elus veini tehes õnnestus mul 7 pakikest abiaineid lootusetult segamini ajada. Aga ta kääris siiski! Eks ju iga asi lähe ka iseenesest käärima, millel vähegi suhkrut sees. Eksitus ei selgunud ju kohe. Ikka alles siis, kui vein nö valmis sai ja üks kahtlane pakike üle jäi. Ja selles pakikeses oli PÄRM! Kõik teised pakikesed oleks võinud vaat et olemata olla, ainult mitte see. Vale käärimine on iga veini hukk. Õppetund oli hea ja õnneks ei võtnud õnnetu lugu mult isu edasi katsetada.
Kõige rohkem tegemist oli vahuveiniga. Tuli teda ju kaks korda kääritada. Välja tuli hästi. Aga mu mõistus ei võta siiamaani, kuidas on võimalik üldse täiuslikku sillerdavat väikese mulliga ja parajalt vahutavat vahuveini teha? Sest et kõigepealt tuleb teha tavaline vein ja seejärel ta uuesti käärima saada. Aga kuidas sa saad, kui ta samal ajal peab jääma puhas ja selge ning selleks tuleb pärmijäägid eraldada. Aga kui pärmi enam sees ei ole, siis kuidas teda uuesti käärima saada? Õnneks on mul üsna hästi meeles, kuidas ja mida ma selle vahuveiniga tegin;) Sügisel läheb üle 50-aastase Kuldreneti ja veel vanema pirnipuu mahlastest viljadest tehtud täismahl taaskord roostevabasse nõusse peenikest mulli looma.
Aga praegu on aias vot nii.....................
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar