Esimene puhkuse päev! See kõige kõige mõnusam. Sest kõik on veel ees. Päike helehelekirgas, taevas sinisinine, puud haljehaljendavad ja muru… kollane. Võililledest. Välja torkinud ei ole ma neid kunagi, aga niiduki alla ajanud neid sügavaima rahuloluga pool oma elu. Kuni eelmise kevadeni. Siis tuli kihk neist veini teha. Saigi siis mööda õuet ringi roomatud ja võilille nutte ämbrisse poetatud. Küll see võilill oma varre otsas on üks uhke puhevil tupsakas! Aga nopituna tõmbab ennast üsna peagi koomale.
Seda teadsin ma
küll, et õiel tuleb roheline osa ära võtta, et veini sisse satuks vaid kollane
kraam. Kuid seda ei aimanud ma mitte, et õied NII ruttu ära närtsivad! Mõnede
heade tunnikeste pärast ei olnud mul anumas enam ei värsket magusat aroomi ega
kollast värvigi. Ämbris oli sulaselge mõrkjas umbrohu lõhn ja üks kokkuvajunud plönn.
Ka saare naise kangusega ei oleks ma sellest massist enam veini välja võlunud…
Niisiis. Kas niiduk või nobedad näpud? Ja enne nobedaid näppe veel ka
poereis suhkru ja muude lisandite järgi. Sidrunit, apelsini, õuna, rosinat või
koguni nelki ja ingverit? Kus on suur vanaemaaegne käärimispudel? Kus oleks
majapidamises paslik jahedam koht tal mulksuda lasta? Üks hea vein peab ennekõike oma peas valmis
mõeldud olema. Ja aega peab olema ning
pühendumist. Nii saabki kevadsoojusest
ja magusalõhnalisest õienutist keldririiulile üks säravkollane päikesejook.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar