esmaspäev, 27. mai 2013

Väike päike igas õies


Esimene puhkuse päev! See kõige kõige mõnusam.  Sest kõik on veel ees. Päike helehelekirgas, taevas sinisinine, puud haljehaljendavad ja muru… kollane. Võililledest. Välja torkinud ei ole ma neid kunagi, aga niiduki alla ajanud neid sügavaima rahuloluga pool oma elu. Kuni eelmise kevadeni. Siis tuli kihk neist veini teha. Saigi siis mööda õuet ringi roomatud ja võilille nutte ämbrisse poetatud. Küll see võilill oma varre otsas on üks uhke puhevil tupsakas! Aga nopituna tõmbab ennast üsna peagi koomale.




Seda teadsin ma küll, et õiel tuleb roheline osa ära võtta, et veini sisse satuks vaid kollane kraam. Kuid seda ei aimanud ma mitte, et õied NII ruttu ära närtsivad! Mõnede heade tunnikeste pärast ei olnud mul anumas enam ei värsket magusat aroomi ega kollast värvigi. Ämbris oli sulaselge mõrkjas umbrohu lõhn ja üks kokkuvajunud plönn. Ka saare naise kangusega ei oleks ma sellest massist enam veini välja võlunud…



Niisiis. Kas niiduk või nobedad näpud? Ja enne nobedaid näppe veel ka poereis suhkru ja muude lisandite järgi. Sidrunit, apelsini, õuna, rosinat või koguni nelki ja ingverit? Kus on suur vanaemaaegne käärimispudel? Kus oleks majapidamises paslik jahedam koht tal mulksuda lasta?  Üks hea vein peab ennekõike oma peas valmis mõeldud olema.  Ja aega peab olema ning pühendumist.  Nii saabki kevadsoojusest ja magusalõhnalisest õienutist keldririiulile üks säravkollane päikesejook.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar